Kaugeltki mitte kõik eestimaalased pole kunagi külastanud Ruhnu saart ega saa seda ka kunagi tegema. Ruhnu on eksootiline paik, kuhu ilma põhjuseta ei satuta. Need, kes aga teekonna ette võtavad, naelutatakse südamega igaveseks Ruhnu külge. Lisaks oma asukohale on 12 km2 suuruse saar erakordne paik ka oma ajaloo poolest, sest aastasadu kõneldi saarel mitte eesti vaid ruhnurootsi keelt. Tänu geograafilisele eraldatusele säilisid seal vanad kombed kauem kui muudel rannarootslaste asualadel, veel XX sajandi alguses lauldi seal 1695. aastast pärit Rootsi lauluraamatu järgi. Aastatel 1943–1944 põgenes 255 ruhnlast sõja eest Rootsi ning koos nendega lahkus saarelt ka ruhnu viiulimuusika.
10 aastat tagasi leidis saarel aset erakordne sündmus – toimus esimene Ruhnu viiulilaager. Möödunud suvel sai Ruhnu viiulilaager Eesti Folkloorinõukogult pärimusvaldkonna tunnustuspreemia “Aasta korraldaja” ning intiimne laager paisus juubeli tähistamise puhul lausa rahvusvaheliseks viiulifestivaliks. Kõnelesime sel teemal ühe laagri ja viiulifestivali korraldaja Kairi Leivoga.
Ruhnu viiulilaagri sündmislugu on väga eriline ja liigutav. Jutusta lugejatele, millest see kõik algas?
Oli aasta 2008 ja Karoliina Kreintaal leidis täiesti juhuslikult Malmö linnaraamatukogust plaadi Ruhnu muusikaga. Need olid Rootsi raadio arhiivilindistused aastast 1938.
Tagasi Eestisse jõudes otsustas ta teha oma lõputöö Viljandi Kultuuriakadeemias ruhnu muusikast ja sõitis ka kohe Ruhnu, et kohtuda viiuldajatega. Viiulimängijaid ei olnud selleks hetkeks Ruhnus kohatud juba palju -palju aastaid. Nii tekkiski Karoliinal mõte teha Ruhnus viiulilaager, et tutvustada seda muusikat laiemalt ja viia viiulimuusika Ruhnu tagasi. Ja ta astus selle mõttega August Pulsti õpistu uksest sisse ja mina, kes ma tol hetkel juhataja tooli peal istusin hüüdsin kohe selle peale „Jaa, teeme!“, sest piirkondliku pärimuse elushoidmine ja taastamine oli justnimelt õpistu üks eesmärke. Sügisel hakkasin laagrile rahastust otsima ja juba järgmisel suvel võtsime vastu esimesed õpilased.
Nüüdseks juba 10 aastat on saarel toimunud viiulilaager ja Ruhnu muusikaga on tuttavaks saanud juba üle 250 igas vanuses viiuldaja. Loomulikult on pilli proovida saanud ka saare lapsed ja ka täiskasvanud. Tänaseks võib laagriga liituda ka teiste pillidega, kuigi peamiseks ja kandvaks jõuks on jäänud ikka viiuldajad.
Laagri peamine pesa on alati olnud Ruhnu rahvamaja. Siin on ööbitud, pilli mängitud ja lauldud varaste hommikutundideni. Siin õuel on toimunud õpitoad ja saalis kontserdid. Alles hulka aega hiljem saime teada, et just täpselt selle koha peal asunud majas elas ka üks ruhnu viiulirepertuaari peamine meister Elias Schönberg, kellelt on salvestatud palju koraalilaule ja viiulipalasid. Kõik loksus äkki paika. Elias oli meid siia majja meelitanud pilli mängima.
Algselt oli laagri korraldaja Eesti Pärimusmuusika keskus, aga kui asjad juba rahulikumasse voolusängi loksusid võttis korraldamise üle MTÜ Ruhnu Kultuuriruum. Korraldusmeeskonnaga liitusid lisaks Karoliina Kreintaalile ja Kairi Leivole ka Lee Taul ja Sänni Noormets, kes olid omakorda tegelenud ruhnu lugude uurimisega.
Kümne toimumisaasta jooksul on saar meile saanud teiseks maakoduks, kuhu ka laagrivälisel ajal hing ihkab puhkama, külarahvaga juttu ajama ja niisama metsa ja mere äärde hulkuma. Igal aastal püüame laagrist luua erakordse sündmuse, kaasates külalisõpetajaid erinevatest muusikakultuuridest, et pakkuda ka saare rahvale põnevat avastamisrõõmu ja viiuldajatele uut repertuaari. Nii on läbi aegade saarel käinud õpetamas ja kontserte andmas pärimusmuusikud Ungarist, Süüriast, Küproselt, Hispaaniast, Iirimaalt, Belgiast, Brasiiliast, Bulgaariast, Poolast ja mujalt. Laagrilistegi hulka on sattunud õppijaid Leedust, Lätist, Horvaatiast, Uus -Meremaalt, Norrast, Rootsist. See teeb laagri väga eriliseks, sest lisaks õpetajatele õpetavad ka õpilased üksteisele oma maa lugusid. Ruhnu viiulilaager ja seal osalenud inimesed on saanud justkui „ruhnu sõpruskonnaks“ kellega suhelda ka peale laagrit. On ka selliseid laagrilisi, kes on käinud pea kõigis laagrites. Tänu sellele on ruhnurootsi muusika jõudnud ka mitmete ansamblite repertuaari hulka.
Tundub, et on tekkinud “ruhnu viiulimuusika fännklubi, kelle jaoks suvi ilma Ruhnuta pole suvi. Mäletan aastat, kui registreerumine lõppes mõne minutiga põhjusel, et kohad said täis. Mis on Ruhnu viiulilaagri puhul see “eriline”, mida üheski teises rahvapillilaagris ei ole?
Tõesti, ühel aastal kui olime laagri välja kuulutanud said kohad otsa 12 minutiga. Seejärel leidsime, et tuleb laagrisse registreerumise süsteem ümber teha, sest tundus ebaaus võtta laagrisse ainult kõige kiiremaid kirjutajaid. Tänaseks toimub laagrisse vastuvõtt konkursi alusel, kus iga väike ja suur peab kirjutama motivatsioonikirja. Oleme lähtunud põhimõttest, et selles laagris teeme kõiki asju koos ja hoolitseme üksteise eest. Iga laagriline saab olla osa nii köögi- kui koristustoimkonnast. Kuna saare vastuvõtuvõimekus ei ole suurem kui 25 õpilast, siis see laager on ja jääb väga intiimseks, on piisavalt aega kõigiga suhelda ja kõigiga koos musitseerida.
Mis on Sinu enda jaoks kõige liigutavam mälestus, juhtum, lugu, kokkusattumine seoses laagri või selle tegijatega?
Igal aastal sünnib Ruhnu muinasjutt uuesti. Ruhnus juhtub tihti ühe päeva jooksul rohkem kui mõnel inimesel terve aasta jooksul. Eelmisel aastal korraldasime kümnenda laagri tähistamiseks I Ruhnu viiulifestivali ja kutsusime tagasi saarel varasemalt käinud muusikud. Kolme päeva jooksul toimus üheksa kontserti, käsitöö ja tantsu õpitoad, tantsuõhtud, ekskursioonid, matkad ja keraamika töötoad. Laager pidi algama kolmapäeval ja festival reedel. Igal aastal on laagri saarele jõudmisega olnud seiklusi. Kord oli praam rikkis ja sõitsime ühe vanema laevaga 9 tundi. On olnud nii tormiseid minekuid kui ka klaassiledal mere paarutamist. Loodus paneb asjad paika.
Festivalieelsel pühapäeval tuli teade, et ruhnu laeva sõuvõlli tihend on katki läinud ja parandamisega läheb kaks nädalat. Olime täielikus šokis. Väliskülalised olid juba lennukites ja teel Eesti poole. Korraldusmeeskond oli juba saarel ja kujundas lavasid, pandi üles ruhnu viiuldajate näitust ja värviti teeviitasid. Kus me seda festivali siis korraldame kui saarele üldse ei pääse? Päästekaatriga said saarele veel mõned inimesed, üks lisapaat võttis peale 8 reisijat, aga ülejäänud 40 laagrilist? Ja mis saab 100st festivalikülalisest? Laevakapten Kaupo Kõverjalg oli valmis ise üheks päevaks Inglismaale sõitma, et see tihend tehasest ära tuua. „Viiuldajad on pühad“, ütles ta firma juhile, „laev peab sõitma, sest viiulilaager algab.“
Lõpuks siiski saadeti see jubin kullerpostiga teisipäevaks Eestisse ja firma boss sõitis isiklikult Saaremaalt Tallinnasse seda tollilaost välja vormistama. Kolmapäeval seisime kell 5 kogu laagri ja välisesinejatega Pärnu sadama kail ja ootasime laeva. „Tuleme, ärge muretsege, tuleme, ma seisan mehhaaniku kõrval ja ei lase teda isegi suitsupausile minna,“ ütles kapten Kaupo rahulikult.
Neli tundi hiljem saimegi Runö pardale ja tund peale südaööd randusime Ruhnus. See närvirakkude arv, mida korraldajad mõne päevaga kaotasid, tehti aga tuhandega tasa kui festivalikülalised reedel plaanipäraselt saarele jõudsid ja kogu saar kõlas kolme päeva vältel kaunist muusikast. Viiuldajad tegid sellest juhtumist laulu ja nii sai ka Kaupo laulu sisse pandud.
Kas on saabub päev, mil ruhnu viiulimuusika ei kõla saarel vaid siis, kui selle austajad praamiga mandrilt saarele sõidavad, vaid see jõuab päriselt oma kodusaarele tagasi?
Muusikategemist ei saa inimestele peale sundida. Sestap oleme võtnud oma missiooniks innustada inimesi pilli mängima oma eeskujuga. Laagri õpitoad on avalikud ja iga saare elanik võib vabalt sisse astuda kui huvi on. See suvine nädal, mil viiulimuusika heliseb üle saare, on meie viis ruhnu pärimust elus hoida ja ega me enne jonni ei jäta kui ka Ruhnus mõni muusik sünnib. Ruhnurootsi repertuaar on saare elanikele aastatega tuttavaks saanud ja loodame väga, et ühel hetkel on Ruhnus ka oma pillimängijad, kes rahvamajas nii suve kui talveõhtutel pilli mängivad, et rahvas saaks jalga keerutada.
Küsimustele vastas Kairi Leivo.
Küsitles Kristi Pumbo
Fotod pärinevad lehtedelt ruhnulaager.ee ja Ruhnu viiulilaagri Facebooki lehelt.
Comments are closed.