Maikuus lahkus meie hulgast Kristin Kuutma, Eesti Folkloorinõukogu auliige, mõjukas ja tunnustatud etnoloog, folklorist ja kultuuripoliitik.
Kristin Kuutma kasvas üles Tallinnas ja pärast 7. Keskkooli, praeguse Tallinna Inglise Kolledži lõpetamist 1977. aastal läks Tartu ülikooli õppima inglise keelt ja kirjandust. Õpingute ajal sai Kristin esimese rahvamuusikakogemuse folklooriansamblis Hellero, kus lauldi nii eesti, seto kui teiste soomeugri rahvaste laule. Hellero rahvas kutsus söakat ja rõõmsameelset Kristinit Sisalikuks – nii kutsuvad tollased laulukaaslased teda tänaseni.
Pärast ülikooli lõpetamist 1982. aastal töötas Kristin Kuutma Tallinnas kirjastuses Eesti Raamat ja seejärel pikemalt Rahvakultuuri Arenduskeskuses (Rahvakultuuri Keskuses) ning laulis folklooriansamblis Leegajus. Ta on kinnitanud, et oma põhilise folkloorialase hariduse saigi ta seal Igor Tõnuristilt. Leegajuse esinemised olid enamasti muusikute endigi jaoks põnevad ja uusi teadmisi andvad loeng-kontserdid. Käidi esinemas maailma eri paigus, oma kätega said tehtud rahvariiete osad. Kristin Kuutma suguvõsa oli pärit Põhja-Eestist, sealt olid ka tema rõivad ja ta laulis meelsasti sealseid viise – nagu siin filmilõigus (vt 8:20). Taasiseseisvumise eelsel ärkamisajal sai Kristin Kuutmast 1988. aastal üks Eesti Folkloori Seltsi, Eesti Folkloorinõukogu eelkäija asutajaliikmeid. Ta organiseeris folkloorifestivali Baltica (1989 ja 1992) ja Laste Folkloorifestivali (1995 ja 1996).
Kristin Kuutma on hiljem meenutanud, et töö rahvakultuuri keskuses ja folklooriharrastuse korraldamisel laiemalt oli väga oluliseks etapiks tema teadlaseks kujunemisel – see lisas folklooriharrastaja vaatepunkti ja kogemuse kõrvale uudse arusaama kultuuripärandi poliitika mitmetahulisest maailmast. Impulsse teaduse suunas liikumiseks andis täiendõpe Bergeni Ülikooli etnoloogia ja folkloristika osakonnas 1991. ja 1995. aastal, ning 1994. aastal alanud toimetaja- ja tõlgitöö Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas. 1998. aastal kaitses Kristin Kuutma Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule erialal uurimusega „Folkloorifestivalid kui tänapäeva traditsioon“. Olles praktikuna osalenud väga paljudel festivalidel, oli tal põnev mõtestada mahukate kultuuripärandi esituste tähendust ühiskonnas.
Järgnesid töö ja õppimine Washingtonis, kus Kristin Kuutma 1999. aastal kaitses magistrikraadi skandinavistikas ja 2002. aastal doktorikraadi. Tema doktoritöö põhjal kirjutatud raamat „Pärimuskultuurist kultuurisümboliks. Saami etnograafia ja seto eepose saamislugu“ ilmus eesti keeles 2005. ja Soomes ingliskeelsena 2006. aastal. Selles on analüüsitud, kuidas kahe kultuuriliselt olulise teksti, Johan Turi saami küttide elu käsitlev “Jutustus saamidest” ja Anne Vabarna seto eepos “Peko”, loomisprotsessis peegelduvad omaaegne teaduslik mõtlemine ning kultuuripärandi vahendamise mudelid.
Tagasi Eestis, töötas Kristin Kuutma uurijana Eesti Kirjandusmuuseumis ja õppejõuna Tartu Ülikoolis, mille korraliseks professoriks ta sai 2010. aastal. Ta on andnud väga suure panuse etnoloogia ja folkloristika arengusse Eestis, vahendades oma teadmisi paljudele üliõpilastele ja kraadiõppuritele, juhendades väitekirju, korraldades doktorikooli, algatades ja juhtides projekte. Uurimistöös otsis ta vastuseid küsimustele, kuidas pärimus muutub kultuuripärandiks, mis on pärandipoliitikute roll ja vastutus, kuidas kultuuripärandi kujundamine mõjutab ühiskonda ja inimeste kultuurilist identiteeti, aga ka pärimuse loojaid-kandjaid endid.
Juba Ameerikas olles algas Kristin Kuutma aktiivne tegevus UNESCO konventsioonist lähtuva vaimse kultuuripärandi kaitse suunal. Ta kirjutas ajaloolise ja analüütilise osa Kihnu kultuuriruumi taotlusele ja Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude taotlusele, mis kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja vastavalt 2003. ja 2008. aastal. Tema nõuandev roll oli oluline ka 2009. aastal vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja jõudnud Seto leelo kandetaotluse koostamisel. Tänu taotlemiskogemusele ja päranditeoreetilistele teadmistele suunati Kristin Kuutma Eesti esindajaks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekomiteesse, kus ta tegutses aastatel 2006–2010, sealhulgas kultuuripärandi kandetaotlusi hindava alakomitee juhina. Nõuandjaks ja eksperdiks jäi Kristin Kuutma UNESCOs ka edaspidi, osaledes paljudel konverentsidel ja kohtumistel, nõustades Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Eritread vaimse kultuuripärandi konventsiooni rakendamise ning Namiibia kolleege UNESCO õppetooli loomise teemadel.
Eestis oli Kristin Kuutma aastatel 2008–2022 SA UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni (ERK) nõukogu juht ning pärast komisjoni liitmist Kultuuriministeeriumiga selle eksperdikogu liige ja täitevkogu juht. Ta aitas 2009. aastal töösse rakendada ka Eesti Vaimse Kultuuripärandi Nõukogu ja oli selle liige. 2018. aastal õnnestus tal Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi koosseisus luua vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool, mille eesmärgiks oli uurida traditsiooniliste teadmiste ja oskuste rolli tänapäeva maailmas, vahendada teadlasi, poliitikuid ja kogukondi.
Kristin Kuutma pidas folklooriliikumises osalemist oma tegevuste lähtepunktiks. Siin koges ta elava kooslaulmise puudutust, siin tekkisid küsimused, kuidas inimesi rikastavaid ja toetavaid traditsioone tundlikult hoida ja edasi pärandada. Oma noorele sugulasele Säde Tiidemannile 2024. aastal antud intervjuus võttis ta oma teekonna kokku nii: „Ma arvan, et see oli minu jaoks ka väga tähtis, et ma ei läinud ülikooli lõpetades, esimest kraadi saades kohe edasi järgmist omandama, vaid ma läksin vahepeal teise maailma – vaatama, kuidas päriselu on. Ansamblis osalemine oli loominguline väljendus, me reisisime väga palju ringi, sain väga palju uusi kogemusi. See kõik oli õppeprotsess – sealt sai palju õppematerjali, mida hiljem analüüsida ja läbi mõelda. Igasugused erinevad keerdkäigud elus, ma arvan, on ka väga tähtsad, kui need on samal ajal seotud sellega, mis sinu enda huvi on, nii et see aitab sul edeneda ja järgmisele astmele minna.“ Kristini uurijakirge ja huvi maailma vastu iseloomustavad hästi tema sõnad: „Minu töö on mulle väga inspireeriv, see huvitab mind – kõik need teemad, millega ma tegelen – jätkuvalt, minu kõrges vanuses (naer).“
Meil on võimalus sellest uudishimust ning Kristin Kuutma poolt tehtust õppida ja edasi minna – on väga kurb, et me ei saa seda teha koos Kristiniga.
Kristin Kuutma on pälvinud Tartu Ülikooli aumärgi (2014) ja medali (2019), Eesti Teadusagentuuri tänukirja (2014), L’Oréali ja UNESCO Baltikumi stipendiumiprogrammi „Naised teaduses“ tänukirja (2017) ning mitmesuguseid teisi preemiaid.
Janika Oras
Meenutades Kristinit
Vaata telesaateid >>
- Viru säru 1 (1986)
- Folklooriansambel Leegajus (1989)
- Jaaniõhtu AltjaL (1986)
- Baltica ’88: 6 | Avakontsert 1. osa (alates 00:54)
- Baltica ’87 (15:30)
- Plekktrumm 207: Kristin Kuutma
Kuula raadiosateid >>
- MUUSIKALINE TUND. Leegajusega runolaulule lähemale. Saate autor Kristin Kuutma.
Comments are closed.