2026. aastal pälvis aasta folkloorikuraatori tiitli Võrumaal tegutsev Anneli Lõhmus. Vestlesime Anneliga tema töödest ja tegemistest ning folklooriliikumise olukorrast tema kodukandis.
Folkloorinõukogu on enda ümber kujundanud väga tugeva folkloorikuraatorite võrgustiku. Kuidas sina selle põneva rollini jõudsid?
Minu teekond algas mitu-mitu head aastat tagasi kui Merle Tombak otsustas liikuda edasi, õigemini tagasi oma lapsepõlvemaadele (Merle Tombak tegutseb hetkel folkloorikuraatorina Lääne-Virumaal ) ja andis teatepulga üle. Ega ma päris täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab, hakkasin vaikselt kompama. Üks asi on folklooriga tegelemine isiklikust huvist või tööga seotult, hoopis teine asi näha seda pilti suuremalt üle maakonna. Väga huvitav teekond on olnud.
Millega sa igapäevaselt tegeled?
Igapäevaselt olen kultuurikorraldaja Vastseliina Rahvamajas, mis on üks osake Võru Valla Kultuuri ja Noorsootöökeskusest. Ajaloohuvilisena olen sõrme andnud ka Vastseliina Piiskopilinnusele, kus vahetevahel olen külastusjuht ja giid. Kodus kasvatan lilli ja köögivilju, teen talveks hoidiseid ning kui aega üle, siis loen, heegeldan ja valmistan dekoratsioone. Viimaseid muidugimõista tööl rahvamaja dekoreerimiseks.
Kuidas elab rahvakultuur Võrumaal? Kas kohalikel on huvi enda kandi pärimuse vastu, on see viimasel ajal kuidagi muutunud?
Võrumaa rahvakultuur elab oma tavapärast elu koos rõõmude, murede, tõusude ja mõõnadega. Võrumaad rikastavad kaks kultuuriruumi – setod ja võrokesed. Setode erilised rahvarõivad ja rikkalik pühadekalender paistab Eestimaa põhja poolt alla vaadates kindlasti rohkem silma. Võrukesed on oma loomult lihtsalt pisut tagasihoidlikumad, aga kultuurikalendri järgi seda küll öelda ei saa. Läbi aasta toimuvad laadad, festivalid, žanripäevad, õpitoad ja muud üritused räägivad teist keelt. Esile tooksin Kaika suveülikooli, Antsla meistrite päeva, pärimuspäevad koolides ja lasteaedades, Lindora laada, Võru folkloorifestivali ja kultuuritöötajate ühise sanditamisetraditsiooni.
Võrumaal on väga tugev käsitöövõrgustik ja Uma Puut. Muret teeb see, et käsitöötegijaid on palju, aga ostjaid vähe. Ka laatadel käiakse ikka rohkem melu kui ostmise pärast. See mure on tõenäoliselt ka mujal Eestimaal. Puudub ka koht kus oma käsitööd hoida – oleks vaja käsitööpanka.
Pärimusmuusikutest jäävad võib-olla rohkem silma professionaalid, aga näiteks Orava kandis saavad igal kevadel kokku külapillimehed, tänavu juba 20. korda. Nemad Balticale ei tiku, seal on võimalus rohkem näha setokesi.
Huvi pärimuse vastu on piirkonniti erinev ja sõltub ikka edasikandjast. Kui külas, lasteaias, koolis või rahvamajas on selline inimene, on see lihtsalt kingitus. Pillimeister Mihkel Soon, Võrumaa toitude uurija ja praktiseerija Triinu Guerrin, kaatsaõmbleja ja riideparandusmeister Kairi Orav on oma tegevustega ka kaugemale rahvale silma jäänud, loomulikult on see nimekiri tegusetest inimestest pikk ja veelgi pikem.
Mis on see, mis sind folkloorikuraatori rolli juures köidab ja seda tööd tegema kutsub?
Sattusin väga mõnusasse ja toetavasse võrku. Iga kokkusaamine on olnud omamoodi väike õppetund. Mõni inimene on toonud kaasa uue teadmise, mõni hoopis uue idee või lihtsalt hea emotsiooni. Füüsiliselt saame aastas kokku kord või paar ja neid kohtumisi ootan kõige enam. Laura ja Kristi on head kaasatõmbajad ja innustajad. Selle töö juures on kõige toredam see, et kui varasemalt olin kursis oma piirkonna tegijatega, siis nüüd on see pilt ikka kordades suurem. No ja kui omakasu veel silmas pidada, siis mis võiks ühele kultuurikorraldajale parem olla kui selline põhjalik ülevaade üle Eesti toimuvast.
Comments are closed.