15.-25. septembrini 2018 toimus Venemaal Baškiirias Ufaa linnas 48. CIOFF®i maailmakongress, kus oli kohal ka Eesti Folkloorinõukogu. Iga maailmakongressi osaks on lisaks koosolekutele ka avatud foorumid ja kultuurikonverentsid, mille kaudu on võimalik osa saada nii korraldajariigi omanäolisest ja ehedast kultuurist kui jagada võimalike koostööpartneritega nägemusi.
Kongress algas noorte kohtumisega. Põhilised teemad, mida arutati olid 2020. aastal Baškiirias toimuv Folkloriada festival ja erinevaid kultuure tutvustav värviraamat. Noorte kaasamise mõttes on olukord üle maailma samasugune. Liigselt on eelarvamusi selles osas, millesse neid pühendada, kui tegelikult on noored nagu kõik teisedki inimesed, keda huvitavad erinevad asjad. Nii on tekkinud mõnes riigis olukord, kus noored küll leitakse üles, kuid neid ei osata hoida – ei juleta anda piisavalt vastutust ning noorte mõtted näivad teinekord vanematele põlvkondadele lausa anarhilisena. Nii puudutas noorte kohtumine ka problemaatilisi vaatenurki, mis lisaks uutele algatustele üles kerkivad.
Lisaks avasid noored kongressi raames ka noortekodade korraldatud muusikainstrumentide näituse, kus iga maa oli valinud tutvustamiseks välja enda kultuurile iseloomuliku pilli. Eestist olid noored selleks saatnud välja Teppo lõõtsa.
Noori puudutav oli teemaks ka heade kogemuste vahetamise päeval, mil Laura Liinat tegi ettekande noorte kaasamisest folklooriliikumisse – kuidas leida noori, kuidas neid hoida ja kuidas neist järelkasv kujundada. Ettekandesse olid põimitud nii erinevate rahvussektsioonide meetodid, peamised ebaõnnestumise põhjused ning ettepanekud, kuidas praegusest olukorrast edasi minna. Põhisõnumiks oli näidata, et noored on sageli võimekamad ja hakkajamad kui vanem põlvkond eeldab ning konkurentsi asemel tuleks neid rakendada võrdses, üksteist austavas koostöös.
Samas osas tutvustas Ungari esindaja Jozsef Szigetvari enda aastakümnete pikkust praktikat, kuidas nad kaasavad folkloorifestivalile ka erivajadustega noori ning mitte pelgalt pealtvaatajatena, vaid lauljate, tantsijate ja muusikutena. Ungarlaste eeskuju pani paljusid mõtlema, mida saaks enda riigis antud olukorras muuta, et folkloor oleks kättesaadav ja eneseväljenduseks kõigile.
Nagu aastate jooksul toimunu ja ka tänavusel kongressil tehtud ettekanded on näidanud, siis kõige aktiivsemad ja terviklikumalt koostoimivamad regionaalsed sektorid on Ladina-Ameerika ning Kesk- ja Põhja-Euroopa. Ka meie sektori juht, Luksemburgist pärit Susanne Kramer tõdes, siis ainult tänu aktiivsele osavõtule ja ideedega kohalolekule on võimalik viia teisteni sõnumit meile olulisest. Nii on ka arusaadav, et sektoris arutlusel olev on laias laastus aastate lõikes sarnane (folkloorifestivalide ja rühmade kvaliteedist kuni koostööni UNESCOga), muutuvad vaid lahendused ja tulemused. Kevadise kohtumise fookusesse otsustati võtta töö laste ja noorte folkloorirühmadega ning Eesti Folkloorinõukogu viskas õhku idee korraldada CIOFF®i 50nda juubeliaasta (aastal 2020) sektori kohtumine Eestis.
Kesk- ja Põhja-Euroopa algatusena on sündinud ka idee luua eri paikade folkloori ja CIOFF®i kui organisatsiooni tutvustavad videod, mis tõstaksid teadmisi valdkonnast ja hariksid laiemat publikut. Laura Liinat ja Iisraelist pärit ajakirjanik Michael Mero käisid sektorite kohtumistel tutvustamas ka antud projekti „People Broadcasting“. Selle tulemusena luuakse olukorras, kus inimestel pole aega ega tahtmist süveneda, just vastupidist – nö aeglased intervjuud, mis aitavad suurendada üksteise kultuuridest arusaamist.
Ka kultuurikonverentsid on reeglina need, mis annavad teadmisi kongressi korraldava riigi ja regiooni kultuurist ning aitavad seeläbi luua paralleele igaühel oma kodumaal toimuvaga. Seekordsel konverentsil toimus neli eriilmelist ettekannet, milles tutvustati nii üldist kultuuripoliitikat ja riigipanust kohalikku folklooriliikumisse kui konkreetseid traditsioone. Andrei Beljaev (Russian State of Folk Arts) tutvustas riigi juhitud programme ning vaimse kultuuripärandi säilitamiseks ja edendamiseks astutud samme, sealhulgas erinevate folkloorifestivalide ja folkloorirühmade toetamist ja pärimuskltuuri uurimist. Ettekannetes jäi kõlama, et Venemaa on kultuuriliselt äärmiselt mitmekesine ja rikkalik. Erinevate festivalide, riiklike programmide ja tegevuste põhifookuseks on selle kultuurilise eripära välja toomine ja säilitamine. Venemaal tegutseb ligi 15 000 folkloorirühma, millesse on kaasatud üle 193 000 inimese. Samuti on nii Venemaal kui ka Baškiirias väga palju erinevatele kalendritähtpäevadele või konkreetsetele töödele pühendatud festivale: jaanikombestiku ja suvistepüha festival, heinaniitmise festival jms.
Venemaa peab väga oluliseks ka pärimuskultuuri järjepidevat uurimist ja jäädvustamist ning toetab folkloorirühmade ekspeditsioonidel käimist kohalikes külades. Nõnda eelneb näiteks igal aastal erinevas kohas ja erinevale kalendripühale keskenduvale Folk Calendar Festival Laboratory’le nädalane uurimis- ja kogumisekspeditsioon festivali toimumiskohas, kus folkloorirühmad koos teadlaste ja kohaliku kogukonna esindajatega uurivad ja jäädvustavad selle kalendripüha just konkreetse paikkonna eripärasid. Uurimislaboratooriumi lõpetab reeglina suurejooneline pärimuspidu, kus kogutud pärimus ja kombed tuuakse publiku ette.
Video baškiiri mehest (Ilnur Khairullin), kes räägib huntide tähtsusest baškiiridel ja esitab loo „Jaht huntidele“ parmupilli ning kõrilaulu kasutades.
Teine osa kultuurikonverentsist tutvustas lähemalt baškiire ja nende pärimust. Baškiiride kui endiste nomaaadide ja karjapidajate jaoks on kõige olulisemaks loomaks hobune. Hobusega seonduv pärimus on elujõuline ning seost selle pühaliku ja vägeva loomaga võib näha kõikjal ka tänapäeval, alates kumõssi pakkumisest ametlikel bankettidel kuni ratsavõistlusteni külades.
Baškiirid hoiavad omi traditsioone tänini au sees ning lapsed saavad teadmisi nii kommete kui konkreetsete oskuste (nt pillivalmistamine ja –mäng, tantsimine, kõrilaul, käsitöö) kohta lisaks kodule ka koolist. Peaaegu igas õppeasutuses on võimalik õppida mängima baškiiride rahvuspilli kuraid, aga ka dumbyrat ja kubyzi (parmupill). Ka kongressi kultuuriprogramm oli enamasti täidetud baškiiri muusika ja tantsudega, nähes nii autentset folkloori kui pärimuslikel elementidel põhinevat rokkmuusikat.
Avatud foorumil oli sedapuhku teemaks organisatsioonisisene ja –väline kommunikatsioon ning kuidas festivalid ja rühmad CIOFF®i üldkuvandit mõjutavad ning toetada saavad. Üheks võrgustiku nõrkuseks on festivalid, kes ei pea kinni kokkulepetest, et kutsutavate rühmade, pillimeeste ja käsitööliste kohta on oluline saada rahvussektsioonidelt tagasisidet. Nii on aeg-ajalt tulnud ette juhuseid, kus festival kutsub mõne rühma, saamata selle kvaliteedi kohta heakskiitu ning hiljem pettub rühmas ning seetõttu on raskendatud samast riigist uute rühmade saatmine sellele festivalile. Foorumil osalejad otsustasid tõhustada koostööd festivalide ja rahvussektsioonide vahel ning ideena käidi välja ka võimalus luua nö iga riigi poolt välisfestivalidele soovitatud rühmade nimekiri ja tutvustused.
Teine suurem kitsaskoht, millele foorumil lahendusi otsiti, puudutas CIOFF®i nähtavust ja kuvandit laiemalt. Kuigi suur töö on tehtud ära UNESCOga koostöös, siis kohalikul tasandil tekib teatud riikides palju küsimusi, et mis peidab ennast nimelühendi taga. Sellega seoses käidi välja ideid, kuidas teadlikkust CIOFF®ist suurendada ning festivalidel võtta logo ja lipu kõrval kasutusse ka teisi meetodeid. Samuti jõuti arusaamisele, et iga rühm, kes läheb CIOFF®i festivalile on folkloorisaadik, kes lisaks oma riigile esindab ka CIOFF®i.
Üldkoosolekul, millest võttis osa koos volitustega 52 riiki, kinnitati nii möödunud aasta aruanne kui tulevase aasta eelarve. Portugal tegi ettepaneku võtta tõsisemalt käsile üks CIOFF®i festivalide tingimusi – välisrühmadele päeva-/taskuraha maksmine. Seni on see kohustus olnud teatavate mööndustega, kuid edaspidi soovitakse, et mittemaksmise korral tuleks selle põhjustest eelnevalt teavitada CIOFF®i festivalide komisjoni.
Üldkoosolekul võeti vastu ka uued liikmesriigid, kelleks on: Slovakkia, Küpros, Alžeeria, Uganda ja Guinea. Rohkemate Aafrika riikide liitumine võrgustikuga aitab muuta organisatsiooni tugevamaks ka mandril, kus seni kontaktid nõrgimad ning mis ühteaegu fookuses ka UNESCO jaoks. Seetõttu esitab ka CIOFF® uue osalusprogrammina UNESCOle projekti, mis käsitleb naiste rolli Aafrika maskitraditsioonides (partnerriikideks Benin, Elevandiluurannik, Mali, Togo ja Burkina Faso). Tänu CIOFF®i staatusele UNESCOs on ka kõikidel rahvussektsioonidel akrediteering, mis võimaldab pakkuda vaimse kultuuripärandi alast nõustamist vastavale UNESCO komiteele.
Et 2020. aastal peetav Folkloriada toimub samas kohas, kus tänavune kongress, oli võimalik kohal oldud aja jooksul tutvuda nii korralduse arengutega kui näha mõningaid festivali toimumiskohti. Nähtu ja kuuldu tekitas usaldust, et tulemas on hästi ettevalmistatud ja suursugune folkloorifestival.
Ka lõppenud maailmakongress oli kindlasti üks paremaid nii oma korralduse kui sisuliste arutelude poolest senises ajaloos. Sellele aitas suuresti kaasa ka kohaliku kogukonna ja omavalitsuse tugi. Nagu ütles ühes kõnes Kõrgõzstani esindaja Tatjana Masievskaja, tuues esile nii korraldajate sooja vastuvõttu kui Baškiiria valitsuse kohalolekut ja mõtetega kaasa rääkimist: „See, kuidas valitsus kohtleb inimesi, näitab, kuidas ta kohtleb ka kultuuri.“ Kindlasti on probleemkohti igal pool, kuid Baškiiria juhtide suhtumine oma traditsioonidesse ja nende hoidmisesse võiks olla paljudele valitsustele eeskujuks!
CIOFF®i maailmakongressidel osalemise üheks suurimaks kasuteguriks on liikmesriikide esindajatega kultuuriliste kontaktide ja sidemete loomine. Nii polnud ka seekordne kohtumine erandiks ning tagasi Eestisse on tuldud uute ideede ja pakkumistega. Samuti pälvis üks Eesti folkloorifestival CIOFF®i tunnustuse. Milline ja miks – sellest aga õige pea juba lähemalt!
Järgmine, CIOFF®i 49. maailmakongress toimub 26. oktoober – 4. november 2019 Tšiilis Santiagos.
Eesti Folkloorinõukogu esindab Eesti Vabariiki rahvussektsiooni õigustes Rahvusvahelises Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonide Nõukogus (lüh CIOFF®). 48. maailmakongressi Eesti delegatsiooni kuulusid Kati Taal (kultuurikomisjoni asepresident), Laura Liinat (juhatuse liige ja avalike suhete ja kommunikatsiooni töörühma üks juhte), Kaia Kärner (noorte juhatuse liige ja noorte esindaja Folkloriada töörühmas) ja Monika Tomingas (Eesti rahvusdelegaat). Kongressil osalemist toetas Eesti Kultuurkapital.
Comments are closed.