Küünaleek on kustunud, Tuulemaa tänava vastasmaja kolm akent pimedaks jäänud. Hing nagu külmetaks. Istun ja meenutan kohtumisi-kõnelusi. Ei arvanud, et pean Sulle kirjutama järelhüüde, armas naabrimees. Nii kurb on mõelda, et Sind enam ei ole. Ja enam ei tule, ükskõik kui pärani hoiaks me uksed ja südamed. Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabel igatseb taga oma kindla käega kellalööjat, kabeli laulunaised head regilauluõpetajat ja mõttekaaslast. Jõuab kätte küünlakuu ja kerkokell heliseb taas, seekord Igori mälestuseks – 11. veebruaril ta 74. sünniaastapäeval ja 17. veebruaril tema hinge lahkumisel taevasesse rahulasse. Ainult kass Frodo, kes muuseumis uue kodu leidnud, ei tea, et oma peremehega ei kohtu ta enam kunagi.
Igor kutsus mind naabrinaiseks, kuna meie kodud paiknesid vastastikku üle tänava. Tuulemaa tänavale tulin elama selle sajandi alguses, Igor oli elanud siinkandis sündimisest peale. „Olen selle kandi aborigeen“, seletas ta kord mulle. Tallinna 33. Keskkool asus tema kodutänaval lausa kõrvalmajas ja nii juhtus, et koos naabripoistest sõpradega asus temagi samasse kooli õppima. Koolimaja on uhke Stalini-aegne kivihoone, kus õppetöö käis tollal vene keeles. Edasises elus tuli keelte valdamine igati kasuks: Igor tõlkis aastaid mahukaid-keerulisi etnograafia- ja ajalooalaseid teadustekste, rahvapillide suurepärase tundjana käis ta neid ka vene koolilastele tutvustamas. Haiguse süvenedes tuli pillimängimisele ja õpetamisele lõpp. Mäletan, kuidas Igor kord kurvalt tunnistas, et enam ei saa kartulitki koorida, teinegi käsi on hakanud värisema.
Lahkunust oleks palju head rääkida, kuid mina jään teda eelkõige meenutama kui Sõsarõ leelokoori üht asutajat ja esimest juhendajat. Igori nime kuulsin arvatavasti esimest korda oma sugulase Veera Virgo suust 15-aastase tüdrukuna. Veera oli 1950ndatel Setomaalt Tallinna tulnud, siin abiellunud ja pere loonud. Süda aga jäi maha kodukülla, kus elas ema. Pärast üht raadiosaadet, milles usutleti vana laulikut Akulina Pihlat, tärkas Veeral mõte – miks ei võiks Tallinnaski leelot laulda. Kutsus siis kokku kodukandi „tüdrukud“ Anne ja All`a ning asus otsima juhendajat. Juhtus nii, et Laine Mesikäpp soovitas minna Leegajuse juhendaja Igor Tõnuristi jutule.
1973. aastal loodigi Leegajuse juures seto naiste laulurühm, mida Igor ise on hiljem nimetanud alg-Sõsarõks. Seto naised laulsid oma kodukandist kaasatoodud laule, Igori käe all õppisid lisaks ka Leegajuse repertuaari. Koos käidi esinemas Moskvaski. Mäletan, et 1973. aastal maale külla tulnud Veera rääkis vaimustusega, kui tore koor see on ja kui tubli on Igor. Mina juurdlesin, et kes see Igor küll selline on? Minu isa imestusel polnud aga piire: kas siis tõesti keegi Tallinnas seto laulu kuulab, nad ei saa ju seal sõnadestki aru.
1976. aastal läks osa leelonaistest omaette, osa jäi aga edasi Leegajuse juurde. Uut koori, nimega Sõsarõ, hakkas juhendama Vaike Sarv. Hiljem liitusid Sõsarõ-kooriga teisedki seto lauljad. Praegu võivad meile koori algusaegadest rääkida veel vaid Õie Sarv, Ilme Haavalo ja Leida Heliste. Ilme on meenutanud, et Igor mõjus väga autoriteetselt, tema sõnal oli kaalu ja kunagi ei kaotanud ta enesevalitsust ega väärikust. Tõesti, Igoril oli stiili nii käitumises, kõnes kui ka rõivastuses. Meeles on üks koori sünnipäevadest, kus lauluema Anne alustas tänulaulu sõnadega: Igorikõnõ, sa pujakõnõ / nahkapüksi sa poisikõnõ… Saalis oli elevus, isegi tõsisevõitu Ingrid Rüütel muheles.
Südamest on kahju, et Igoril jääb nägemata paari aasta pärast kätte jõudev Sõsarõ-koori 50. sünnipäev, aga koori jaoks jääb ta alati heaks esimeseks õpetajaks. Puhka rahus!
Elvi Nassar, leelokoor Sõsarõ koorijuht
Ilme Haavalo järelhüüe:
Annami Sullõ õks ait`ümma, kundsõni tii kumardusõ.
Teno Sullõ sündü Talinah leeloparki, haari õks seto naase’ uma siibo ala.
Siih õks helises mi leelohelü, kumisõs mi laulukumu.
No õks kullõd meid pilvepiirilt, korgõh taivatähti man.
Sükäv kumardus, hüä velekene!
Comments are closed.