Märtsis valmis uuringu “Päranditurism Eestis: potentsiaal ja arenguvõimalused” lõppraport. Uuringu põhjuseks oli asjaolu, et vaatamata väga rikkalikule ajaloo- ja kultuuripärandile on Eesti potentsiaal turismi, eeskätt välisturismi arendamiseks suuresti kasutamata ning välisturistide raha jääb peamiselt linnadesse, eeskätt Tallinna. Maapiirkondadesse, v.a mõned paremini turundatud regioonid nagu Saaremaa ja Setomaa, jõuavad välisturistid harva. Uurimisrühma juht, Tartu Ülikooli professor Heiki Valk selgitab, millised olid uuringuga seotud üllatuskohad ja mille suhtes peaksime pärandturismi puhul valvsad olema.
Milliseid üllatusi uuringust ilmnes, mis oli ootamatut?
Kõige huvitavam oli info selle kohta, mis turiste huvitab. Ei osanud arvata, et see on sedavõrd suur lähimineviku, nõukogude aja ja Eesti inimeste tänapäevase elu vastu. Et kõrged hinnangud tulevad mõisatele ja keskaja ehitistele, võis ette aimata, aga väga suur on huvi vanapärase kultuuriruumi vastu kõige laiemas mõttes – mitte ainult arhitektuuripärlite, vaid väikelinnade, ajalooliste maa-asulate, kihelkonnakeskuste ja pärandmaastike vastu üldse. Huvitab maa kui tervik ning loodust ja pärandit tajutakse ühe tervikuna.
Ilmnes ka nõudlus kitsapiiriliste, kindlale huvigrupile suunatud teemapakettide järele, samuti vajadus infot senisest enam levitada. Turist läheb vaatama seda, mille kohta on olemas eelteadmised. Visitestonia.com lehekülg on väga hea ja laialt tuntud, aga seda võiks mitmes suunas edasi arendada.
Uurimus oli põhjalik, kuid näib, et kohustust saadud tulemustega edasi tegeleda pole justkui kellelgi, on pelgalt lootus, et keegi võtaks asjade edasise käigu oma südameasjaks.
Eks lootma ikka peab. Kuna algatus uuringuks tuli EASist, siis tahaks loota, et asi jätkub ning see ei jää lihtsalt üheks projektiks, mis sai läbi ja mille asemele tulevad uued. Sisulised otsustajad on ju ministeeriumid. Projekti lõpuseminaril oli Kultuuriministeeriumi esindaja kohal, aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist polnud kedagi. Praegusel kärbete ajal täiendavat rahasüsti küll ei paista, aga samas saab paljugi ära teha olemasolevate toetusmeetmete raames, sealseid prioriteete ja valikuid suunates. Väga oluline maamärk on Tartu saamine Euroopa kultuuripealinnaks 2024.
Kelle käes Teie hinnangul pall õigupoolest on – kas kesksete asutuste (EAS ja ministeeriumid) või pigem päranditoodete pakkujate, kes peaks haarama edaspidi initsiatiivi?
Praegune olukord päranditurismis tundub üsna kaootiline – asjad toimuvad kohalikul või regionaalsel tasandil, aga tervikpilti ei halda keegi. Et edasi minna, tundub vaja olevat ikkagi keskset riiklikku strateegiat ja lähenemist. Muidu olukord põhimõtteliselt ei muutu, kuigi uuringu tulemuste valgusel on mõned asjad ehk selgemad kui varem. Päranditoodete pakkujad, sedavõrd, kui on olemas organiseeritust, võiksid aga kindlasti pöörduda, tuginedes uuringule, mõlema nimetatud ministeeriumi poole, näidates üles oma huvi. Kui altpoolt ei torgita, ega siis asjad liikuma ei hakka – ametnikel on tööd küllaga. Tegeldakse ikka nende asjadega, mida keegi “surub”.
“Huvitaja” saates tõite näite meie puitehitiste kogumi heast säilimisest. Kuidas vältida olukorda, et turismi arendamisega ei saeks me ise oksa, millel istume – mida rohkem turiste, seda rohkem tekib vajadus kohandada piirkondi turistidele meelepäraseks? Milliseid ohtusid näete seoses turismi arenguga?
Ajalooliste esindusmuististe puhul näen tõsist “ülearendamise” ohtu. Hoida tuleks kõike vana ja ehedat, tänapäevaste ja moodsate lisanduste viimine ajaloolisse keskkonda on kurjast. Kui arenduse eesmärk on rajada keskaegse linnuse varemetesse valgustus, euromuru, sirged kõnni- ja kaldteed, et ligi saaks ka kõpskingade ja ratastooliga, siis jätaksin sellise arenduse parem tegemata. Kui ajalooline objekt kaasajastatakse ja varustatakse tänapäevase infrastruktuuriga sedavõrd, et selle ehedus kaob, on tulemus äraspidine. Pigem tuleks raha panna müüride lagunemise pidurdamisse. Pärandi hoidmine on tähtsam kui selle mugandamine müümise eesmärgil. Ajalooliste paikade puhul peaks arendus olema selline, et seda ei märka.
Turistidele esinemise osas on oht, et raha eest “pannakse plaat käima” ja asi taandub äripõhimõttele – eesmärk on võimalikult väheste kuludega pakkumise eest võimalikult suur tulu. Uuringus joonistus see oht selgesti välja. Oht on ka turistide arvu suurendamine niivõrd, et see ületab paiga või kohaliku rahvaürituse koormustaluvuse. Tuleb väga kaaluda, kui palju võõraid üks või teine üritus välja kannatab. Laatade ja suurte festivalide puhul ohtu üldiselt ei ole – seni, kuni turistide arv pole üle kriitilise piiri –, aga kohaliku väiksema sündmuse puhul võib juba üks bussitäis seda punast joont ületada. Väiksematele üritustele turistide toomise soovi korral võiks eelnevalt uurida kohaliku kogukonna arvamust.
Suur oht on kitš – see, mida on masstoodanguna lihtne teha, mis kaotab originaalsuse ja viib taseme alla. Öeldu puudutab nii meeneid kui vaimset kultuuripärandit (laulud, tantsud, muusika). Sisuliselt võiks seda võrrelda hiina kauba pakkumisega.
Kuula Heiki Valgu samateemalist intervjuud saates “Huvitaja”!
Comments are closed.