Nagu viimastel aastatel kombeks, ei või sa kunagi ette teada, kuidas pikalt ette plaanitu lõpuks teoks saab. Ole nii tubli ja asjalik, kui tahad, ikka on kuskil miski, mis plaanid laiali paiskab. Kui eelmisel aastal osales folklooriselts Kiitsharakad Folkloriadal Baškiirias ning kõik kulges enam-vähem nii nagu plaanitud, siis sel aastal kahjuks nii ei läinud.
Dokumendid-paberid ilusti korda aetud, tabas rühma päev enne ärasõitu paanikalaine, kui meie staažikaim tantsija teatas, et ei saa ühes tulla koroonasse haigestumise tõttu. Teste tehes selgus, et maha peavad jääma veel kaks rühmaliiget ja ka juhendaja Krista Tõldmaker!
Tekkis kõhe olemine, sest tantsujuhita minek tundus pisut hirmutav. Õnneks on Kiitsharakad rühm, kes omasid hätta ei jäta ja meie ridades on ka teisi tantsuõpetajaid. Saime esimesest kohkumusest üle ja Anneli Ülemaante lubas kunstilise poole enda kanda võtta. Kristal oli õnneks kodutöö korralikult tehtud ja esialgsed kavad paika pandud. Seega otsustati siiski kohvrite pakkimist jätkata ja USA poole teele asuda.
Olime saanud kutse kahele folkloorifestivalile ning kui juba nii pikk tee ette võtta (meie reis Eestist Ameerikasse kestis pea 20 tundi!), siis otsustati mõlema festivali kasuks. Sama olid teinud ka teised grupid, kes Magic Valley festivalil osalesid.
“Pärast lennureisi oli see juba nagu tükike ameerika unelmat.”
Esimene festival: Magic Valley, Idaho osariik (20.-23. juuli 2022)
Selle seitsmendat korda toimunud festivali ideeks on erinevate kultuuride vahendamine ja tutvustamine, kuid eestlasi polnud siia varem sattunud. Festivali korraldamiseks on loodud oma toimkond, mis toimib suuresti vabatahtlikel alustel. Lisaks festivaliga toimetamisele seob korraldajaid tugev usk ja ligimesearmastus.
Meie saatjateks olid noorukesed õde-venda, kes meid juba pühapäeva varahommikul (kohaliku aja järgi kell üks öösel) Salt Lake City lennujaamas sildiga “Estonia Welcome to USA!” rõõmsalt vastu võtsid ning mugavasse ja sooja bussi juhatasid. Pärast pikka, karget ja luid kangestavat lennureisi oli see juba nagu tükike ameerika unelmat. Tegelikkuses tuli bussiga veel kolm tundi sõita, enne kui lõpuks end horisontaalasendisse visata saime. Ööbimimiskohaks hostel Burklys. Meile üllatuseks tuli kahestesse tubadesse mahtuda ööbima neljakesi.
Pühapäeva lõunal asusime pärast lühikest ööd ning esimesi uudistamisi ja proovi teele festivalilinna.
Memmede väljateenitud tänu ja burgerieine ning Kaera-Jaani kuulsusrikas retk Ameerikas
- Ettevalmistused nädalalõpu galakontsertideks ja esinemised algasid juba esmaspäeval. Lisaks oma etteastetele – kummalgi kontserdil oli erinev kava –, tuli kohapeal selgeks õppida ka ühistantsud, mida tantsisid kõik rühmad mõlemal peakontserdil nii alguses kui lõpus. Tantsima pandi ka muusikud ja “muidukargajad”. Proovideks oli aega piisavalt ja korraldus oli tagatud sujuvalt: igal rühmal oli oma koduklass, toit oli mitmekülgne ja teenindus kiire, suureks abiks olid ka jahedad ruumid, sest ärgem unustage folkloorifestivaliga kaasnevat pisiasja, et nii tegevused kui ka proovid toimusid enamasti rahvariietes.
- Teisipäeval esinesid Kiitsharakad pikema kavaga kohalikus rehabilitatsioonikeskuses, teenides välja memmede tänu ja toeka burgerieine.
- Kolmapäeval toimus koolis noortepäev, kus erinevad rühmad tutvustasid õpilastele oma maad, kultuuri, kombeid, rahvariideid ja muidugi ka tantsu. Tantsude õpetamine lastele vajas loomingulist lähenemist, aga lõpuks sai perekonnavalss tantsitud ja mõned minutid labajalga veel peale kauba. Ühistantsule tuldi julgesti ning jalakeerutajaid oli rohkem kui vaatajaid. Lõpus jagasime soovijaile autogramme. Korraldajatel oli lastele selleks kohe vastav pass tehtud.
- Peo ametilkuks avapauguks kujunes paraad Ruperti keskväljakul, mis oma väiksuse ja kodususega üllatas. Marsiti ümber haljasala omas tempos ja kulgemises, eestlased esireas. Rahvast oli kogunenud palju ja esinejatele elati uljalt kaasa. Marten Kaljas mängis karmoškat, Margus Kidra törtsutas tuubaga ning kohati saime ka “Kungla rahvaga” publikut rõõmustada. Vana hea eesti laululugu kujuneski meie reisi jooksul peamiseks tänulauluks.
- Pärast paraadi toimus rühmi tutvustav kontsert, kus iga osaleja esitas ühe oma maa tantsu ning hiljem õpetas selle siis teistele selgeks. Siit algaski Kaera-Jaani kuulsusrikas retk Ameerikas! Tants oma atraktiivsuse, võimalusterohkuse ja lihtsusega oli tegijaks nii tantsude õpetamisel kui ka korraldajate poolt sätitud ühistantsudes, kuhu olid sisse plaanitud ka iga esinejariigi tantsud. Kaera-Jaan sobis hästi nii tänavatantsu kui ka kantrirütmide saatel kepsutamiseks.
- Peakontserdid olid reedel ja laupäeval. Lisaks meile osalesid festivalil veel rühmad Prantsusmaalt, Indoneesiast, Poolast, Rumeeniast ja Hawaiilt. Mõlemal päeval oli igal kollektiivil erinev programm. Poolakatel koguni teistsugune kostüümgi seljas. Kuna kontserdid toimusid saalis, siis teiste esinemisi saime vaadata vaid peaproovis.
“Ka kõige suurem leek võib muutuda pikapeale tüütuks.”
Kõige suurema elamuse pakkus minu jaoks Indoneesia rühm Tim Muhibah Angklung, mis koosnes 35 noorest ning ühiselt loodi maagiline lavapilt. Neil olid seljas kirevad, ent selgetes toonides erinevate piirkondade rahvariided. Rütmilised ja žestiderohked tantsud ning kohati kiledalt esitatud laulud olid väga ilmekad ja erilised. Lummuslikkust aitas suurendada pime kontserdisaal. Lava keskmes oli bambuspillide (angklung) orkester, mida kuulates ei saanud esialgu aru, kuidas ruum maagiliste helidega täitub. Jäi tunne, nagu viibiks müstilises unenäos.
Kõige vallatuma ja lustlikuma kava esitas Prantsusmaa rühm Ballet de Savoie. Oma kava tutvustuses lubas rühm, et nende esinemine kannab regiooni vaimu, milleks on “naudime elu ja lahkust”, ning seda kõike oli märgata. Just sellised need prantslased ongi – vallatud ja lõbujanulised. Kogu kava oli väga täpselt ja kvaliteetselt esitatud. Ehkki tantsu oli pikitud lausa akrobaatilisi trikke, jäi ometi mulje, nagu oleks tegemist kerge ja lustliku etteastega.
Eksootikat ootasime ka Hawaii pereansamblilt Ahuna Ohana, kus kunagi tuletantsijana ilma teinud pereisa oma suguvõsa esinema on pannud. Perena reisitakse palju, aga kava ise jäi pisut tooreks. Ka ei pidanud nemad kinni ajakavast ei proovisaalis ega esinedes. Vanameister oli mees nagu orkester, figureeris igal pool, jättes tahaplaanile noorimad. Enim tähelepanu oli tuletaltsutajatel, aga ka kõige suurem leek võib muutuda pika peale tüütuks. “Aloha!”, mida igal hetkel hüüti, hakkas muutuma painavaks mantraks.
Poola Bielsko ja Rumeenia Dorina Traditii olid seevastu ehedad ja meie jaoks traditsioonilised. Kenades rõivastes ja pisut seatud sammudega.
Üldjoontes oli festivali kunstiline pool väga hästi korraldatud. Esinemiste vahe oli täidetud vahva sissejuhatusega, mida esitasid gruppe saatvad vabatahtlikud. Oli nii tore kuulata, kuidas nad on suhelnud ja välja uurinud iga grupi kohta olulist. Mis veidi aga silma riivas, oli ava- ja lõputants – see oleks olnud meie mõistes sobiv koolitantsufestivalile: kiire ja hip-hopilik, mitte folkloorne.
Terve maja muusikute päralt
Nagu juba eespool mainitud oli Magic Valley festival mõeldud mõlemapoolse kultuurivahetusena. Meilt oodati oma maa tutvustamist ja ka meile pakuti parimat, mis võimalik. Igaks õhtuks oli välja pakutud mõni ühistegevus.
Pühapäeval toimus kogu grupile ühine söömaaeg talus, kus kahjuks enam majanduslikel kaalutlustel suuri loomi ei peeta. Oli võimalus süüa vabas õhus, taustaks mäed ja suured veised (naabrite omad). Meid võeti lahkesti vastu, pakuti spagette ja lihapalle ning ohtralt salatit ja muud värsket kraami. Laual olid ka hiiglaslikud küpsised ja muffinid. Pärast sööki ja tutvust pererahvaga toimus esimene hargnemine: muusikud saadeti Carn Barni Burleys ja teised järgmisesse linna, Ruppertysse, kus kahes grupis erinevates hostelites ööbiti.
Meie võõrustajateks olid vabatahtlikud. Kuna koroonalevik oli elanikes umbusaldust külvanud, siis Idahos ei õnnestunud kuigi hästi vabatahtlike majutajate leidmine – algselt lubatud kahe-kolme kaupa majutamisest peredesse kujunes lõpuks välja kolme gruppi jaotamine. Tegelikkuses oli see meile meeldiv, sest saime rohkem koos olla ja ka esialgne keelemure ei olnud nii rusuv.
Mina sattusin esimese hooga punti muusikutega ja meie kasutada oli terve maja. Kui hoone alumine korrus nägi välja kui ladu, siis teine korrus oli luksuslik: kena suur elutuba koos vaipade, sohvade, lühtrite ja kodukinoga. Magamistoad olid loodud pea ühe malli järgi, varustatud ülilaiade ja kõrgete vooditega. Enamasti tuli voodit toanaabriga jagada.
Ööbimiskohtades oli võimalus ka ise süüa valmistada. Selle jaoks oli külmkapp korraldajate poolt täidetud hea-paremaga. Ainus, mille puudumine kohe silma paistis, oli kohv. Kuna meie võõrustajad seda ei tarbi, ei mõistetud ka selle vajalikkust meile. Mõne aja möödudes tekkis ka isu musta leiva järele ja seetõttu sai ära proovitud ka Ameerikast leitav balck bread. Lõhna poolest võiks see toode eestlase isegi ära petta, aga maitses pigem „saiblikult”!
Muusikutega olles oli meil hommikuti soe toit laual ja kokandushuviline Margus Kidra suutis esialgu oma koduste hõrgutistega meid üllatada. Hiljem õnnestus tal välja võluda nii kodused munad kui ka piim. Muusikute seltsis veeres nii jutulõng kui pillimäng ladusalt. Et ma ka asjaline olla saaks, sai kohalike rõõmuks purgikaantest jauramilaadne toode tehtud. Vaatamata minu kasinale rütmihoidmisele oli vähemalt lustlik meeleolu tagatud.
Ühistegevused viisid perekondlikule grilli- ja ratsabaasi kantripeole
Esmaspäeval kutsus vabatahtlik Abby meid külla oma vanemate koduaeda. Valdavalt olid meie võõrustajad pärit ise suurtest peredest ja neil endil oli ka palju lapsi, nii ka Abby perel. Vanemate maal elasid lapsed omaette majades ning õuele oli rajatud suur puhkeala erinevate atraktsioonidega. Kinnistu keskel oli suur ujumistiik, kus sai sõita kõikvõimalike veesõidukitega, hüpata tornist või kiigelt vette, liuelda trossiga üle tiigi.
Lisaks veel mänguväljak ja discgolfirada ning muidugi grilliala. Õues võis teha kõike välja arvatud suitsetamine, alkoholi tarbimine ja bikiinides ujumine. Tegevused toimusid omal käel, pakuti puuvilju ning jutu ja vestluse vahel valmisid Abby töökate käte all ameerikalikud friikartulid ja erinevad snäkid. Meie omalt poolt kostitasime pererahvast tantsu ja pillimänguga. Päeva naelaks kujunes sõit pereisa poolt valmistatud rongiga – veduriks ATV ja vaguniteks ülisuured plastikkanistrid. Meie rõõmuks raputas ja vingerdas rong tublisti, näidates meile metsikumaid kohti aiast. Kahjuks rongil nii hästi ei läinud – nii mõnigi vagun tuli rehvide purunemisel aia nurka paremaid päevi ootama jätta.
Päeva lõpetas rikkalik õhtusöök. Kohale oli tulnud veel sugulasi ja tuttavaid. Kaeti kolmemeetrine söögilaud ja saime endale ise kokku panna ameerikaliku burgeri, mille pihvid kohapeal grilliti. Magustoiduks oli kandikuteviisi kohalikku maiust, mis valmistatud paisutatud riisist ja vahukommidest. Samal ajal oli Abby süüdanud lõkke ja meid ootas veel üks hõrgutis – s’more. Selle valmistamiseks on vaja murda küpsis pooleks, panna kummalegi poolele šokolaadi ja vahele sulatatud vahukomm ning siis pooled kokku suruda. Maitses liigagi magusalt! Noored mängisid veel päeva lõpetuseks kohaliku maisiaugu mängu ja varsti saimegi tagasi kodudesse.
Teisipäeva õhtuks oli kavandatud kõigile osalejatele ühine kantripidu. Kuna keskpäev oli vaba, toimus lõunal kohustuslik poetuur, kust nii mõnigi sai omale peoks sobiva kostüümilisandi soetada. Pidu ise toimus ratsabaasis. Alustati line-tantsu tutvustamise ja õpetamisega, pärast saime jälgida ratsasõud ning julgemad isegi õhtuhämaruses hobustega ratsutada. Söögiks ameerikalikud maitsed: rebitud liha ja jäätis lisanditega.
“Nüüd lõpuks saime mägede otsast alla vaadata.”
Neljapäeva õhtuks oli korraldatud piknik koos külarahvaga, kus iga osalev pere tõi midagi näksimiseks kaasa. Oli võimalik vestelda, mängida maisiauku ja ujuda väliujulas. Vestlusest kohalikega selgus, et festivalil on traditsiooniks, et iga võõrustaja mõtleb omalt poolt välja ühe kingituse külalistele. Näiteks tegevat üks mees, kes töötab autogaraažis, igale rühmale autonumbrimärgi – neid pidi austuse märgiks tähtsatele külalistele kingitama. Minu üllatuseks olid USAs automärgid värviliselt kujundatud ning igal osariigil võis veel mitu erinevat hüüdlausega disaini olla. Idaho omaks Famous potatoes (kuulsad kartulid – inglise keeles). Kingituse üleandmisel selgus, et minisildid said lausa kõik rühmaliikmed! Teiseks kingiks ühe proua poolt saime valida omale festivali särgid, Abby tegi kõigile välja jäätised.
Reedel oli meil vaba hommikupoolik ja siis käisime vaatamas koske, suurt silda ja lõpuks toimus piknik veekogu ääres. Kel veel jõudu ja jaksu oli, sai ka ekskursiooni osaliseks. Külastasime kohalikku muuseumi, kooli ja veepuhastusjaama.
Laupäevahommik kujunes muinasjutuliseks. Meid viidi lõpuks mägedesse! Kui seni olid mäed meil ainult taustana igal pool pildis olnud, siis nüüd lõpuks saime nende otsast alla vaadata. Mäenõlvad olid kaetud kauni lillevaibaga ning selgus, et Ameerika põllud on ringikujulised. Põldude kastmiseks on neil pikad ratastega varustatud voolikusüsteemid, mida siis edasi liigutatakse, sedagi ringselt. Maa oli ülevalt kaunis nagu lapitekk! Käisime ka karges mägijärves suplemas ja lõunasöök toimus müstilises kivide linnas. Kui Eesti on tuntud oma rändrahnude poolest, siis City of Rocksis on loodusjõud pillutanud laiali sadu kiviskulptuure, mis väga ürgselt mõjusid. Suured kivid seisid väärikalt tee ääres ning igaüht neist oleks tahtnud vaadata ja katsuda. Igas kivis oli vägi sees ning lähemal vaatlemisel võis sealt leida looma, linnu või inimese.
Nagu korraldajad lubasid, siis lahkumine festivalipaigast kujunes kurblikuks. Olime hästi hoitud, aga meie aeg siin linnas sai ümber ja tuli edasi liikuda. Astusime bussi ja sõit läks lahti, meile järele lehvitajaid oli palju. Järgmisel parkimisplatsil läks meie buss aga katki. Uut bussi oodates tegime taas proovi, sest ära tuli õppida uus tants järgmise festivali avalooks.
Täiskasvanud osalejad toovad küpsust ja traditsioonide hoidmist
Teine festival: Springville World Folkfest, Utahi osariik (25.-30. juuli 2022)
World Folkfest on Lääne-Ameerika pikima traditsiooniga festival, mis tegutsenud järjepidevalt 1986. aastast. Kujundusega liiguti sel aastal teemana tagasi kaheksakümnendatesse. Festivali tunnuslauseks oli “Üks lava, üks maa” ning seda püüdsid väljendada ka ava- ja lõputantsud. Väikesele lavale mahtusid lõpuks tantsima ära kõik osalejad, seda küll eestlase jaoks ülikiires tempos, suts lavale ja maha.
Festival on aastatega arenenud nii palju, et kui algselt olid osalejateks ainult noored, siis nüüd on lisandunud ka täiskasvanud. See on korraldajate sõnul toonud festivalile küpsust ja tugevamat traditsioonide hoidmist, aga majutajatele ka uusi väljakutseid – kui enne oli vaba aja sisustamine lihtne (lapsed poodi ja burgerit sööma), siis nüüd tuleb maad ja kultuuri tutvustada. Samas ei teki probleeme pidutsemiste ja armumistega, mis täiskasvanute puhul siiski rohkem kontrolli all.
“Siin majas ööbivad festivalikülalised”
Kohale jõudsime tunnikese hiljem, aga siiski korraldajatele ootamatult, sest uus bussijuht ei teadnud, et peab tulekust ette teatama. Saime siiski kätte uue festivali särgid, tegime Facebooki-tervituse, kaasa pandi esimesed korraldused järgmiseks päevaks ja juba poetati meid peredesse laiali. Sellel festivalil on tavaks, et majutavad pered on koostööpartnerid korraldajatele, aga igaüks ajab oma rida. See tähendab, et korraldajad annavad kaasa manuaalid, mis kell ja kus peab olema, ning plakati “Siin majas ööbivad festivalikülalised”. Pered vaatavad ise, kuidas nad külaliste vaba aega sisustavad. Enamasti tähendas see mägede, jugade külastamist, ujumas käimist, aga ka poodlemist. Ühist ekskursiooni ja riigi tutvustust ei toimunud ning see, miks Springville on linn täis kunsti, jäigi teadmata.
Meie sattusime peresse neljakesi, seekord olin koos tantsijatega. Pereisa Scott rääkis üsna vabalt eesti keelt, kuna oli olnud mõned aastad tagasi Eestis misjonärina ametis. Eesti jättis talle sügava mulje ja kunagi tahaks ta perega siia veel tagasi tulla. Kuuldes, et festivalil on eestlased, ei jätnud ta kasutamata juhust süvendada sidemeid Eestiga. Kuna meie grupi inglise keele oskus oli kesine, siis olime võitjad kõik!
Scotti peres kasvas kolm tütart, kõigi nimed eestipärased: Lia, Keila (just, meie linna järgi!) ja Eva. Pereema Maryga suhtlesime aga suuresti Google Translate’i abil.
See, et ööbiti erinevates peredes, andis hea ülevaate elust Ameerikas ja nägime, mismoodi toimib elu kodudes. Enamasti olid võõrustajateks mormooniusku pered, kus kasinus elunormiks. Taas valdavalt suured pered ja palju lapsi. Vaid ühel grupil õnnestus ööbida mehhiklaste juures. Kokku saime rühmaga vaid proovideks ja esinemisteks. Festivalil oli väga suur rõhk võõrustajatele pandud, ühistegevused olidki ainult proovid ja esinemised, isegi toitlustus piirdus pärast kontserti pakutavate puuviljadega ning ühe vahvliampsu ja piknikuga väga ebasobival ajal.
Täiesti teine eluolu
Meie eluolu Utah’s oli täiest erinev. Kui eelmine festival toimus põllumajanduslikus väikelinnas, siis nüüd olime sattunud meie mõistes suurlinna. Ühekordsed pereelamud koos suurte autodega Idahos olid asendatud kahekordsete ridaelamute linnakute, tiheda mitmerealise liikluse ning suurte ärikeskuste ja väiksemate autodega.
Olime saabunud Utah’sse osariigi vabaduspäeval ning õhtul ja järgmisel päeval lasti linnavahel rakette ja majad olid lippudega dekoreeritud. Esmaspäev oli suuremal osal vaba ja see muutis ka võimalikuks asjaolu, et hommikul toimus paraad – suur, vägev ja üdini ameerikalik! Folkloorifestivalil osalejad olid vaid üks osa sellest rongkäigust, ees olid huvikoolid, asutused, kõikvõimalikud rühmad maskottide ja dekoreeritud sõidukitega. Tänavaservad olid pungil vaatlejaist ning teeäärsetes õuedes oli märgata, et pered on tulnud kokku ühiselt pidu pidama. Oli muidugi paras katsumus villastes rahvariietes mõnekilomeetrine teekond rõõmsalt ja kepsakalt üle 30-kraadises kuumuses läbida! Marten Kaljas mängis ka nüüd karmoškat, kuid melus jäi ilma võimenduseta pill kahvatuks. Meie järel tulid prantslased, kelle akordion olid varustatud võimendusega, ja nii liikusimegi seelikuid keerutades nende pillimängu saatel. Paraadi lõppedes pakuti kosutavat jäätist ning sellega oli ametlik osa lõppenud.
Scott oli leidnud ühise keele teise perega ning meid viidi ühiselt kahe leibkonnaga pärast riiete vahetamist ja kerget einet vaatama Ashtoni aedasid ja Liblikate maja. 50 aakrile rajatud 17 erinevat aeda osutusid imelisteks! Sealt võis leida nii Jaapani-, Kreeka- kui ka lõhna-, erinevaid meeleolu- ja teemaaedasid. Isegi salaaed oli olemas. Rohelusse olid laiali paigutatud ülisuured sauruste kujud, mis veidi ka liigutasid ja häält tegid. Lisaks oli ka skulptuuride aed, kus erinevad piiblisündmused pronksi valatud. Päev jätkus Liblikate majas, mis meie mõistes nagu botaanikaaed, ainult, et seal lendlesid sajad kaunid liblikad. Mõni koguni nii julge, et poetas end imetlemiseks kätele.
Kantrivõtmes ühistantsud
Teisipäev algas varakult. Hommikul kell seitse pidime olema esinemispaigas (The Arts Pargis) ühisel hommikusöögil. Kuna meie pere elas Springville’ist 45 minuti kaugusel, siis alustasime teekonda juba pisut peale kuut hommikul. Einet ei võtnud, sest kujutasin ette vähemalt kolmemeetrist pidulauda toeka peekoni ja erinevate hõrgutistega. Tegelikkuses oli esinemispaika vuranud värviline vahvliauto, mille luugist siis igale esinejale, keda võis olla ligi 200, vastavalt tema soovile magusaid vahvleid küpsetama hakati. Lubatud hommikusöök kestiski tubli tunni, seda küll järjekorras seistes. Õnneks toodi ka puuvilju, nii et ka magusapõlgurid said hommikuks turgutust.
Edasises proovis saime selgeks liikumised ja tantsud. Siinsed ühistantsud olid ülikiires kantrivõtmes, meie soolonumbriks taas Kaera-Jaan. Lõunase vaba aja sisustasime parklas einestades ning kosutava suplusega välibasseinis. Õhtul toimus kunstimuuseumi parklas aga tänavatants. Kohale olid kutsutud kõik rühmad, linnarahvas ja võõrustajad. Iga rühm tutvustas taas oma tantsu ja hiljem tantsis juba kogu parkla ühiselt erinevate rahvaste sammude järgi. Oli väga lõbus ja juba ka mõnusalt jahe olemine. Kuna pidime õhtuks tagasi jõudma, ja kaasas olid ka lapsed, tuli peolt enne lõppu lahkuda.
Järgmised päevad möödusid proove tehes, perega aega veetes ja esinedes, sh vanadekodus.
Arusaamine folkloorist on väga erinev
Festivali kontserdid, mida oli pealaval kokku neli, olid igal õhtul sarnased. Kõigepealt kohalikud esinejad, siis hümn, seejärel avatants ja esimesed esinejad. Vaheajale järgnes särkide viskamine publikusse, ülejäänud esinejad ja lõputants. Varieerus vaid esinejate järjekord ja kavade pikkus. Iga rühm sai end korra ka intervjuu vormis publikule tutvustada. Vaatajaid jagus igasse õhtusse, neist kõige menukam oli viimane.
Lisaks juba tuttavatele rühmadele Magic Valley festivalilt osalesid siin veel rühmad Ameerikast ja Baskimaalt:
- Lakota Nation – Morning Star ehk siis päris indiaanlased pakkusid mulle kõige rohkem huvi. Hõim oma kirevate riiete ja ehtsa tipitelgiga. Indiaani mediteerivalt kõlavate laulude ja šamaanitrummi saatel tantsisid laval kõigepealt naised-lapsed. Lõpuks tuli lavale “rõngamees”, kes hularõngaste abil tantsu käigus erinevaid kujusid ja loomi lõi – sümboolne loomislugu arengust ja võimalustest, mida elu pakkuda võib;
- USAs elavatest mehhiklastest koosnev Quetzalcoat esitas väga meeleolukaid ja kaasakiskuvaid tantse. Seljas kaunid ülilaiad ja värvilised seelikud, valged kingad ning mehed mustade sombreerodega. Kahjuks toimus see kõik lindimuusika saatel;
- USA Rocky Mountain Expressi puhul oli selge millega tegu – rock’n’rolli, litrite ja stepptantsu puhul ei teagi, kust otsast see üldse folkloor on, aga no vähemalt mõjus üdini ameerikalikult;
- baski Regioni oli festivalile saatnud oma tippkollektiivi…vähemalt kunstilise balleti vallast. Kergelt rahvuslikud õhulised balletikostüümid, varvaskingad ja sügava emotsionaalse sisuga tantsud. Mitte midagi, mida folklooriks pidada.
Ei teagi, kuidas suhtuda, aga publikule meeldis see rahvaste ja teemade virvarr hästi – sõud sai, aga folkloorifestivalile kohane see polnud. Südame tegi hoopis soojaks see, kui enne viimast kontserti Rumeenia esindaja meid ekstra tänamas käis, et meie ikka oma folkloori ja traditsioone edasi kanname ja igasugu lustmängudega kaasa ei ole läinud! Soov end atraktiivsemana näidata tundub loomulik ja seda oli märgata ka Indoneesia bambuspillide koori puhul, kes nüüd teisel festivalil kaasaegset heliloomingut hoopis esitas. “Tähtede sõja” tunnuslugu lõi muidugi laineid. Isegi indiaanlased olid viimaseks etenduseks oma rõngad pimeduses helendama pannud. Aga mis seal ikka – Ameerika ongi tuhandete võimaluste maa!
Viimaste hetkede meeleolu ja kingiks piibel
Laupäev kujunes meie pere jaoks eriliseks, sest oli ühe meie tantsija sünnipäev! Ameerikas on kombeks sünnipäevalapsele välja teha, nii et tegime kuni kontserdini seda, mida too soovis. Või meie puhul, et sünnipäevalaps oli väga tagasihoidlik, siis seda, mida ta võiks tahta.
Korraldajate poolt plaanitud piknikule me ei läinud, vaid seadsime sammud mägedesse, kus avatud nn Põllulillede festival. Tõesti, pärast mõningast rühkimist mägedes laius meie ees mäenõlvadel looduse poolt kujundatud kaunis lilleaas. See vaade jääb meelde aastateks! Edasi viidi meid sööma Itaalia restorani ning lõpuks osteti pereisa poolt USA suurimast ja kaunimast šokolaadipoest kaasa toekad koogitükid. Enne koju jõudmist külastasime veel kohaliku farmilaata. Nii et igati ilus päev nii sünnipäevalapsele kui meile!
Ka õhtune kontsert sujus hästi. Pärast sünnipäevalapse tervitust festivalitelgis tuli aga liikuma hakata, sest hommikul ootas ees varajane äratus. Asjade pakkimine võttis aega omajagu – tuli ju kogu nodi, mis kokku ostetud ja kahe nädalaga laiali laotatud, kahte kohvrisse ja seljakotti ära mahutada. Meie pererahvas tegi meile ka kingituse – mormooni piibli koos pühenduse ja laste tänukirjadega, kõik puha eesti keeles. Lisaks kujuke, mägede kaelakee ja sõnumiga Bee (mesilane inglise keeles; kohaliku linnakese sümbol) Happy köögirätik.
Lahkumine majutuskohast toimus varahommikul, pisut õõvastava tunde jättis sõit läbi inimtühja maa – linnad tuledes, kuid vaiksed. Mitmerealisel maanteel tuli vastu vaid mõni üksik sõiduauto. Olime lubatud kellaajaks kohal. Saatjateks pered koos lastega, tänulauluks taas “Kungla rahvas”.
Lennujaama jõudsime õigeaegselt, kuid peagi selgus, et kolm tundi edasi lükatud lend jääb üldse ära! Ootasime poolunistena lennujaamas tunde, uurides ja pabistades, mis meist edasi saab. Meie probleemiga tegeldi ja peagi pidid saama lennule esimesed inimesed, imelikul kombel just need, kes juba Eestisse maha jäid.
Ivika Priidel, kes meil asjaajaja ja tõlgi rasket koormat kandis, püüdis olla resoluutne, et lahkume kõik koos ja mingit lahknemist ei tule. Lõpuks anti meile 12-dollarilised vautšerid lõunasöögiks ja lubati minna äärelinna hotelli puhkama, et siis järgmisel hommikul värskena Alaska kaudu Soome saada. Kuid ka siis ei läinud asjad nii libedalt: Alaska asemel jõudsime Seattle’isse, kus kulus ootamiseks jälle palju tunde, sest Finnair ei olnud kuulnud meie saabumisest ühti. Lebasklesime suures lennujaamas, noored kuulasid Leila Milleri “Kodu”. Viimaks said osa meist loa minna siiski lennule, esimesed kiiremad said lennukis teistelt aga sõnumi: „Ärge meid oodake, lähme teise lennuga. Meid ootab hotell ja homme alustame algusest…”
Ja nii me siis tilkhaaval lõpuks Maarjamaale jõudsimegi. Välja arvatud Margus Kidra tuuba, mis seikleb ikka veel mööda lennujaamu…
Astra Põlma
Comments are closed.