Hiiu kannel ehk vormsirootslaste kõnepruugis talharpa on poogenkeelpill, mille eestikeelne nimetus on pisut segadust tekitav, sest jääb mulje, et tegemist on kandlega. Et pilli keeled on valmistatud tundlikest hobusesabajõhvidest, ei püsi see hästi hääles (eriti niisketes tingimustes), ning õues mängimine on lausa väljakutseks. Ka siseruumides, kus õhu koostis on stabiilne (aknad ja uksed on kinni, ventilaatorid ja soojuspumbad ei tööta jms), vajab pill aeg-ajalt häälde panemist. Just seetõttu on hiiu kandlel mängimine jõukohane pigem osavamale ning kogenud pillimehele.
Oma vaikse hääle tõttu kõlab talharpa tubastes tingimustes kõige paremini. Ometi saab väiksemates saalides ning mitmel pillil korraga mängides edukalt hakkama ka tantsusaatega, kusjuures ilma võimenduseta. Ka rohkearvulise publiku ja vabaõhukontsertide korral ei jää muusikanauding siiski saamata, nagu on seda tõestanud folkansambel „Puuluup” – kasutades hiiukandle omapära võimendamiseks nii luupreid kui muid efektiplokke.
Talharpa mängimise traditsioon Vormsil on sama vana nagu rootslaste asustus sellel saarel. Praegusel ajal mängivad talharpat saarel kümmekond kooliõpilast ja mõned täiskasvanud. On üsna tavapäraseks saanud, et sellega esinetakse kooli või teistel valla üritustel. Mängijaid on kutsutud esinema kas pulma, sünnipäevale või muudele sündmustele, näiteks tantsuõhtule. Mängitakse ka kodudes üksi või sõpradega, ette perele või tuttavatele. Tänavu õpetavad kaks korda kuus koolilastele pilli kaks mandri õpetajat: Helle Suurlaht ja Liisa Koemets-Bastida.
Hiiu kannel on kogunud tuntust ka laiemalt – alates 2005. aastast on pea igal suvel toimunud Vormsi saarel talharpa suvelaager, millest võtab osa ligi 50 inimest Eestist ja välismaalt. Kümmekond korda on toimunud ka talharpa talvepäevad Viljandis, millest Vormsi noored mängijad on korduvalt osa võtnud.
Kui varasemalt tuli initsiatiiv väljastpoolt, siis 2008. aasta sügisest alates on hiiukandle laagrite korraldamise traditsioon läinud kohaliku kogukonna kätesse. Age Kõiveeri juhitud projekti “Puutöö ja hiiu kannel Vormsis” tulemusel valmis pillimeistri Mart Aardami juhendamisel 7 hiiu kannelt, toimusid esimesed pilliõppetunnid, kus õpetajateks olid Sofia Joons Gylling ja Johanna-Adele Jüssi. Järgmise paari aasta jooksul vedas Age Kõiveer veel projekte, mille jooksul liitus õpetajana Karoliina Kreintaal. 2010. aastal koostas ta projekti “Vormsi folkloorikava”, mille eesmärk oli üles korjata Eesti ja Stockholmi muuseumidest Vormsi laule ja tantse, et rikastada omakultuuri esinemiskava. Suure töö tegi ära Sofia Joons Gylling, kes leidis ja kogus kokku rannarootslaste laulud, mille koos Jaak Johansoniga eesti keelde tõlkis. Valmis kogumik “Eestirootsi laulud / Estlandssvenskar visor” koostöös MTÜ Vormsi säästva arendustegevuse ühingu Ormse, MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskuse ja August Pulsti õpistuga.
Talharpa mängimine annab võimaluse lähemalt tundma õppida saare pärimuslikku kultuuri ja kohalikku muusikalist emakeelt. Pillimängimine arendab iseennast ja aitab üles leida enda varjatud andeid. Noori motiveerivad ühised kokkusaamised, ja mis saab veel parem olla, kui koos veedetud aja jooksul väljendada end läbi loomingulise tegevuse.
Teksti autor Age Kõiveer ja artikli pani kokku Jana Stahl.
Fotode autor Jana Stahl. Kõik fotod on tehtud 2022. aastal talharpalaagris Vormsil ja lõpupilt Vormsi rahvamaja ees peale lõpukontserti 6.augustil 2022.
Vaata lisaks videot “Sofia Joons: Talharpa eesti-rootsi aladel”
Comments are closed.