Septembri keskel toimusid Hiiumaal juba kaheksandad Saarte laste pärimuspäevad, kus osalejaid Kihnust, Ruhnust, Muhust, Vormsist, Pranglilt, Saaremaalt ja Hiiumaalt. Mida seesugune kokkusaamine osalejatele endale annab ja mis on aastate jooksul muutunud, vastab Hiiumaa folkloorikuraator Jaanika Kuusk.
Kuidas Saarte laste pärimuspäevade idee sündinud on? Kas nende aastate jooksul on mõni põlvkond jõudnud juba suureks kasvada?
Minule teada on Saarte laste pärimuspäevi hakatud tähistama Saarte pärimuspäevade eeskujul, kus osalesid nii suured kui väikesed, kuid ühel hetkel otsustati, et lastele oleks ikka päris oma päevi tarvis. Eestvedajateks olid tublid kihnlased, kes 2012. aastal teiste saarte noored endale külla kutsusid. Osalejateks või pidepunktideks olid ennekõike koolid ja koolide õpetajad, kes lastele teadmisi pärmuskultuurist edasi annavad. Mina ise koolis ei õpeta, vaid olen Kärdla Kultuurikeskuses laste rahvatantsuringide juhendaja. Kuulsin esmakordselt sellest üritusest umbes aasta tagasi, kui Eesti Saarte Kogu projektijuht Liina Miks võttis ühendust Helle-Mare Kõmmusega ja tegi ettepaneku Hiiumaal korraldaja roll võtta. Kuna Helle-Mare ise laste juhendamisega kokku ei puutu, võttis ta ühendust minuga ja nii me koos selle pakkumise vastu võtsimegi. Osalenud pärimuspäevadel on Hiiumaa siiski ka varem.
Tänavune kokkusaamine oli kaheksas: Kihnu (2012), Muhu (2013), Saaremaa (2014), Vormsi (2015), Ruhnu (2016), Kihnu (2019), Prangli (2020), Hiiumaa (2023). Pärimuspäevade lipp sai üle antud Muhumaale ja järgmisel sügisel peaksime kõik neile külla sõitma.
2012. aastal osalenud 1.klassi lapsed peaksid olema tänaseks jõudnud gümnaasiumisse, 9. klassi õpilastel aga läbitud juba ülikooliaastad ja mõnel juba oma peredki loodud (olles u 27aastased). Kahjuks mul puudub statistika, kuid mine tea – võib olla täitsa võimalik, et mõni tänavu osalenud 1. klassi lapse ema või isa on 11 aastat tagasi isegi samal üritusel käinud!
Milline oli laste tagasiside, mis enim rõõmu pakkus ja miks?
Tagasiside põhjal võib välja tuua, et kõige enam meeldis lastele organiseeritud tegevustest laupäevaõhtune kontsert, kus kõik osalenud kollektiivid üles astusid. Näha ja kuulda sai pillilugusid, laule, tantse, jutustusi, näitemängu, murdekeelt. Teisel kohal oli osalemine töötubades. Valikus oli 6 erinevat töötuba, kuhu iga osaleja sai end omal valikul registreerida: hiidlaste laulud, hiidlaste tantsud, hiiu keel, rüitekk ja kotumees, pillitutt ja etnograafilised paelad, vanast uue meisterdamine. Kolmandat ja neljandat kohta jäi selles edetabelis jagama simmaniõhtu ja bussiekskursioonid. Tantsuõhtul mängis tantsumuusikat Hiiumaa Pillisõprade Selts, mille saatel noored suure lustiga tantsida vihtusid kuni viimase looni.
Ekskursioonile sõideti korraga nelja erineva bussiga, kusjuures igal bussil oli oma giid ja erinev sihtpunkt. Peale väljasõitu räägiti kuuldud lugusid ja tutvustati külastatud paiku ka teistele. Selline väljasõidu formaat oli testimisel esmakordselt ning oli neid, kellele see väga meeldis, kuid ka neid, kelle jaoks see harjumatu tundus. Loomulikult nautisid noored ka vaba aega, mil sai luua uusi tutvusi teiste saarte noortega, mängida spordisaalis pallimänge, kiikuda, hüpata välibatuutidel, mängida kaardimänge ja lihtsalt koos olla. Kõik ühised hetked, mida noored nii vabal ajal kui ka organiseeritud tegevuste juures kasutasid uute tutvuste loomiseks, on kahtlemata hindamatu väärtusega ja tegelikult pärimuspäevade peamiseks eesmärgiks. Noortel tekib võrdlusmoment – leitakse saare elule omaseid sarnasusi ja tuntakse ära ka kultuurilisi erinevusi. Rõõm oli näha, et noored kandsid uhkusega oma saare rahvariideid, esitasid väga ehedalt oma laule ja tantse, pillilugusid, näitemängu ning sütitasid ka üksteist elades kaasa teiste etteastetele. Oli suur rõõm sellest kõigest osa saada!
Kas Eestimaal on veel mõni saar, kuhu Saarte laste pärimusepäevad ei ole kunagi jõudnud, aga peaksid kindlasti jõudma?
Sel aastal saigi ring täis ehk kõik saared, kus on tegutsev kool, on vähemalt ühel korral pärimuspäevi korraldanud, Kihnul ette näidata kaks korda. Nüüd polegi muud kui teistel järele teha.
Kas sellised kokkusaamised muudavad maailma paremaks paigaks?
Seda ei taibanud me lastelt küsida, kas nemad seda arvavad, aga ise tahaks küll seda uskuda. Praegusel ajal saab mööda ilma igale poole sõita, telekast ja internetist kõike ja kohe näha. Niiviisi võib see päris oma, meie riigi, meie saare eripära kaduma minna. Ja kui meil siin oleks kõik samamoodi kui igal pool mujal, siis oleks see ikka hirmus igav. Sellest oleks väga kahju, kui see juhtuks. Ikka on hea teada, kus on minu juured – kui sügaval maapõues, siis ei kaota end ära. Ma usun, et pärimuspäevadel osalemine aitab neid juuri ajada iga kord aina sügavamale ja sügavamale.
Comments are closed.