Ühe kultuuritöötaja päewaraamat
Folkloorinõukogu 2023. aasta töökalender oli kirju nagu pühademuna – ees ootamas rahvusvaheline pärimuspidu Baltica ning selle kümme eelpidu maakondades, aktsioon Hakkame santima!, pikk rida muid tavapärasemaid sündmusi ning sootuks uue väljakutsena pärimusinkubaatori käimalükkamine, üle-eestiline vabatahtlike folkloorivõrgustike arendamine, santimisega seotud LIVIND projekti aruandlus ja uue tegevjuhi leidmine.
Ükski meister ei kuku taevast (Lüganuse)
2021. aastal avaldatud uuringust „Pärandturism Eestis“ selgus, et päranditurism on Eestis tugevasti alakasutatud potentsiaaliga valdkond, millest võiks saada oluline tuluallikas nii riigi, regioonide, omavalitsuste kui ka ettevõtjate ja kohaliku elu tasandil. Eesti Folkloorinõukogu jaoks jäid lõppraportist kõlama soovitused pärandiesitajatele: koostada kohalikku pärimuskultuuri tutvustavaid sisukaid, atraktiivseid, mitmekesiseid ja pealtvaatajaile osalusvõimalusi pakkuvaid programme, mis sünniksid teadlaste ja vaimse pärandi ekspertide koostöös.
Tõepoolest – Eestis tegutsevad folkloorirühmad on tugevad ühel või teisel alal, kuid kui palju on neid, kes suudaksid esitleda oma kodukandi autentset pärimust ühtse tervikuna, sidudes dünaamiliselt, kaasahaaravalt ning kompaktselt jutuvestmist, pärimustantsu, mänge, käsitööd, laulupärimust, pillimängu, lugusid, legende, toidukultuuri ning tulemuslikku turundust? Väljakutse võtsid vastu Kiitsharakad, Väägvere külakapell, Ingerisoomlaste Seltsi liikmed, Üksmüts, Koidu Tähed ja Euroopa Romade Foorum Eestis.
Sellest johtuvalt sündis kuuest sisukast õppepäevast koosnev pärimusinkubaator, mis päädis juunikuise avaliku lõpuüritusega Tallinna vanalinnas. Pärimusinkubaatoris osalemine eeldas kohalolekut kõikidel õppepäevadel, mahukaid kodutöid ning oli nii mõnegi folkloorirühma jaoks tavapäraste piiride ületamine. Tõdeti, et pole varem tuldud isegi mõttele püüda oma tegevust laiendada. Seega avas koolitus osalejate potentsiaali hoopis uues valguses. Pärimusinkubaatoris aitasid tibudel munast välja kooruda Raul Rebane, Sille Kapper-Tiisler, Inga Paenurm, Janika Oras, Lauri Õunapuu ja Ave Matsin, kelle laialdased teadmised ja aastatepikkune kogemus aitasid mõtestada seni tehtut ning anda juhiseid uute eesmärkide püstitamiseks ning nende saavutamiseks.
Noppeid „Ühe kultuuritöötaja päewaraamatust“:
“Aasta on alanud täiskäigul. Kuigi lisasissetulek on vajalik, olen otsustanud loobuda kahe töökoha pidamisest. Nüüdsest siis ainult üks leivaisa. Tõsi, asutuse töökalender on pisut kõhedust tekitav – jaanuarist juulini on vähemalt üks meie kolmest töötajast pea igal nädalavahetusel mõne sündmusega seonduvalt tööl. Tundub, et sel kevadel saab mööda Eestimaad palju ringi rännata. Mis seal siis ikka, käärin aga käised üles!”
Hulk tieb hulga tüe (Torma)
Pärimuskultuuri valdkonna alustala ja suurim väärtus on inimesed. Mida tugevamad ja toimivamad on folklooriliikumise võrgustikud, seda rohkem seistakse ühiselt valdkonna huvide eest. Ka 2023. aastal valminud kultuuripäranditeadlikkuse uuringust selgus, et ligi kaks kolmandikku (63%) vastanutest arvas, et seltsid, kogukonnad ja valitsusvälised organisatsioonid vastutavad Eesti kultuuripärandi säilimise eest, niisamuti on nende vastu kõrge (82%) usaldus. “Võimalik, et kõige kriitilisema tähtsusega juhtlõng kultuuripärandi mõtestamisel on aga pärandikogukonna või pärimuskultuuri kandjate kaudu kultuuripärandi säilitamine ja edasi andmine, s.o oma pärandiga teadlik tegelemine, selle elavana hoidmine,” tuleb välja samast uuringust.
Folkloorinõukogugi peab enda tegevuse üheks olulisemaks väljundiks inimeste ühendamist läbi osalusprotsesside. Koostegemised loovad kogukondi ja lõppkokkuvõttes hoolivama kodanikuühiskonna. Mida tugevamad on kogukonnad, seda enam peavad nad oluliseks säilitada ka endale eripärast: keelt, kombeid, laule, tantse, pillimuusikat, toidupärandit, käsitööd jm.
2023. aastal õnnestus meil Aktiivsete Kodanike Fondilt saadud toetuse abil teha algust tervikliku ja toimiva üle-eestilise vabatahtlike folkloorikuraatorite võrgustiku arendamisega. Tegu on pinnase loomisega, et iga folkloorikuraator saaks tarviliku ja piisava ettevalmistuse folklooriliikumise suunamiseks, edendamiseks ning elavdamiseks. Niisamuti on oluline, et ta leiaks enda kõrvale pärimushuvilistest mõttekaaslasi, kellega luua ühiseid unistusi, neid tegudeks vormida ning üksteist inspireerida.
Projekti raames korraldasime 2023. aasta jooksul ühiseid koolitusi ning kord kuus toimuvaid virtuaalseid infotunde, et jagada üksteisega oma kogemusi, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning pakkusime koolitusampse tunnustatud koolitajatelt. Ees on ootamas veel pikk teekond, kuid hea meel on tõdeda, et pall on hakanud sujuvalt veerema ning esimesed motiveeritud 5-6 tegusa liikmega pärimushuviliste tuumikud maakondadesse tekkimas. Kohalike pärimuskogukondadega on aga igal huvilisel võimalik igal ajal liituda!
Noppeid „Ühe kultuuritöötaja päewaraamatust“:
„Saime pärimusvõrgustike loomiseks täisrahastuse, juhhei! Seega on kolme nädala(!) jooksul ees ootamas 12 arenguvestlust. Kiire arvutus peas ütleb, et see teeb kokku 8 tööpäeva, mis on peaaegu 1,5 töönädalat. Täpselt kaks korda nii palju nädalaid on jäänud ka viiepäevase rahvusvahelise festivali korraldamiseni. Ja muidugi ei tohi unustada kultuuritöötajate rahvuspüha, 20. maid, Kultuurkapitali projektitaotluste tähtaega, kuhu seekord peame esitama õnneks vaid kaks projekti. Millal küll?
Aga ma ei kurda, sest kuigi olen veetnud alates aasta algusest 10-12 tundi päevas tööl ja nädalavahetused kas Pärimusinkubaatoris või mõnel Baltica eelpeol üle Eesti, eksib sekka ka mõni prii nädalalõpp.
Meenub ühelt folkloorikuraatorilt saadud vastus küsimusele “Mida tahaksid elus veel saavutada?”: “Tahaksin jaanipäeval lillepärja pähe panna ja lihtsalt aasal lebada.” Lihtne, inimlik ja üdini mõistetav!
Kui elukaaslane söandab ühel ööl lõpuks küsida, kas töö- ja puhkeajaseadusest meie asutuses midagi kuuldud pole, heidan tema poole hukkamõistva pilgu.“
Kes keik kõnnid kõnnib, see keik marjad maitseb (Mustjala)
2023. aastal oli meil au võõrustada mööda Balti riike külakorda käivat rahvusvahelist pärimuspidu Baltica, mille raames toimusid pärimuspäevad Põlva- ning Järvamaal ning kolmepäevane pärimusküla Tallinnas. Baltica festivali teeb eriliseks selle sisu – ehe paikkondlik pärimus. Kolme Balti riigi ühine pidu on 35 aasta jooksul kujunenud igas riigis omanäoliseks. Eesti on liikunud otsustavalt osalusfestivali formaadi suunas, lähtudes eeldusest, et pärimus ei ole kunagi olnud oma olemuses eemalt vaadeldav, vaid vahetuks kaaslöömiseks, nii nagu seda väljendas ka tänavune festivali tunnuslause „Pärimus tõmbab kaasa!“. Samal viisil oleme püüdnud muuta ka Balticale eelnevate maakondlike eelpidude õhustikku – karmist ülevaatusest mõnusaks koosolemiseks ja -tegemiseks, kust ei puudu ka spetsialistide nõuanded, et saaksime olla veel pärimusteadlikumad.
Veel pisut enne festivalinädalat ilutses Folkloorinõukogu kontori seinal mitmemeetrine tööde kalender ammu ületatud tähtaegadega, sest festivali kohustuslikust komponendist, viiest välismaisest folkloorirühmast olid kolm viimasel hetkel erinevatel põhjustel oma osaluse tühistanud. Selle taha takerdus aga ka kõik muu. Nii otsisime lootusrikkalt uusi esinejaid. Need leidnud, algas suur osa läbitud teest otsast peale: uued ajakavad, hotelli- ja toitlustuse broneeringud, tekstide tõlked, muudatused voldikusse, kodulehtedele ja sotsiaalmeediasse. Kõik sai õigeks ajaks valmis! Muidugi ilmusid festivali ajal pinnale uued üllatused – varajastel unetundidel ootamatult ja oluliselt varem saabunud folkloorirühm, puuduolev riigilipp, mahajäänud kontrabass, presidendi ootamatu välisvisiit ja kultuuriministri vahetus, kelle kõnega oldi arvestatud avaüritusel, pandipakendiga tegeleva firma käitumine vastupidiselt kokkulepitule. Ometi oli see vaid üks argine tühi-tähi.
Kogu Eesti kogu oma kirevuses on meie ees nagu peopesal – siin vilksatavad kihnlaste punased triibuseelikud, teisal kuuleb mahlast võru keelt, taamal mürisevad meeste lauluhääled. Festivalimelu, soojad kallistused, taaskohtumised, uued tutvused tõid naeratuse näole. Tuju ei suutnud rikkuda ka asjaolu, et hoolimata juunikuust olid ilma tõttu minevaim kaup käpikud ja villased sallid.
Tänavuselt Baltica peolt võttis osa kõikjalt Eestist ligikaudu 1000 osalejat, kelle päritolu reetsid nende paikkonnale ainuomased rõivad, tantsud, pillilood, laulud, käsitöö, toit ja keel. Lisaks astusid oma päritolumaa folklooriga üles Eestis elavad vähemusrahvused ning väliskülalised Bulgaariast, Rumeeniast, Lätist, Soomest ja Leedust. Baltica programmist leidsid endale meelistegevuse nii need, kes armastavad pigem omaette nokitseda, kui ka sündmuste keerises olemist nautivad pärimussõbrad.
Noppeid „Ühe kultuuritöötaja päewaraamatust“:
„On festivalinädal. Kuigi viibin kodus vaid need põgusad tunnid, mil pere magab, lohutan end mõttega, et kolleeg ööbib kõik viis ööd hotellis, et tunniajaselt kojusõidult aega kokku hoida.
Viiepäevane festival lõppeb varajastel hommikutundidel. Kogu järgnev päev kulub transporttöödele. Töö tehtud, jõuan koju ja koostan kella kaheni öösel ministeeriumile põhjendust, miks pärimusvaldkonda ja meie asutuse tegevust peaks riiklikult rahastatama. Hommikuks olen olnud viis ööd magamata ja tänu sellele julgem kui tavaliselt ning teatan kohtumisel, et ei peagi! Aga ma tean, et see pole ka tõsi, sest olin just tunnistajaks põlvkondlikule järjepidevusele ning tundsin iga keharakuga, et pärimusvaldkonna elushoidmine on elu küsimus, rahvusriigi ja julgeoleku garantii. Nii kaua, kui riik otse inimesi ei toeta ja ühtki sarnast organisatsiooni ei eksisteeri, on meil oluline vahelüli roll mängida. See ongi vedur, mis mind käivitab.“
Ükski prohvet pole kuulus omal maal
2022. aasta sügisel pääsesid aktsiooni Hakkame santima! raames tänu LIVIND-projekti toetusele meie sandid tänavapilti – välireklaampindadele. Tänavusel juunikuisel kohtumisel Riias andsime ülevaate, mida aktsiooni raames õnnestus ära teha. Meie suureks rõõmuks lõi saal kihama, osalejad elavnesid ning küsiti hulgaliselt lisaküsimusi. Kuulajaid puudutas ka mõte, et rahvakalendri tähtpäevade tänavapilti toomisega aitame muuta nende tähistamise sama eriliseks ja võrdväärseks iga teise kultuurisündmusega. Nagu keegi kohtumisel ütles: „Kui miski on oluline, siis on meie asi seda näidata!“ Ja mis kõige tähtsam – on väga tõenäoline, et suutsime mitmeid riike oma algatusega innustada, sest neid, kes paralleele oma pärimusega tõmmata said, jagus Poolast Gröönimaani.
On ülimalt inspireeriv kohtuda teiste pärandit väärtustavate inimestega, kes lisaks toetusele aitavad näha meie endi jaoks tavalisi sante täiesti erilistena. Seda, et meie kodukootud mardid ja kadrid on võõrsil kõrges hinnas, kinnitasid ka edaspidised kutsed koostööle ja seminaridele kõnelema.
Kuid sandid lõid tänavu veepinna virvendama ka Eestis – esmakordselt tõstatus küsimus, kas 19. sajandi teisel poolel alguse saanud rahvuste esindajate kujutamine sandimaskeeringus on tänapäeval kohane. Pilkab kehastuja seejuures kujutatavat või pigem viskab villast eestlaste väljakujunenud stereotüüpide üle? Teema tundus piisavalt tuline, et olla vääriline sisustamaks Paide Arvamusfestivali festivalilava. Kohapeal tundus, et eestlane pole säärase moodsa mõttega veel harjunud ning oodatud kire asemel arutati asju puhteestlaslikul kainel ja leigel toonil.
Noppeid „Ühe kultuuritöötaja päewaraamatust“:
„Täna on kuukirja väljasaatmise tähtaeg. Seda ei ilmu, sest pole olnud isegi sekundit, et sellele mõelda. Homme peab olema valmis ingliskeelne ettekanne LIVIND-programmi raames, et jagada meie aktsiooni kogemust ja edusamme. Ka see ei valmi. Selle asemel valmistun pühapäevaseks pärimusinkubaatori lõpetamiseks.
Pühapäev. Ärkan kell 7, et vedada laudu-toole, pusida robustsete telkide kallal ja tuua kohale sündmuseks tellitud toidud. Osalemine meeleolukal lõpusündmusel jääb kahjuks poolikuks, sest juba kraban suured kotid, et joosta Riia bussile. Ees ootab mitmepäevane konverents. Samal ajal on vaja siit-sealt pisut aega näpistada, et korraldada distantsilt ära uuel nädalal toimuv kuraatorite väljasõidukoolitus.
Kolmapäev. Lõpuks ometi tagasi Tallinnas! Kaks päeva tavapärast tööd kontoris ja uus töine nädalalõpp kogukonnakoolitustega võib alata. Aga ma ei kurda, sest kuigi magamatus on saavutanud edasijõudnute taseme, olen saanud oma ettevõtmistele rahvusvahelistelt kolleegidelt enneolematu tunnustuse. See annab tiivad!“
Rikas miis mass rahaga, a vaene uma nahaga (Räpina)
Vahetult enne suvepuhkusele minekut selgus kurb tõsiasi, et varajased ettevalmistused uue tegevjuhi leidmiseks on jooksnud liiva. Olles märkinud ausalt kuulutusse palganumbri, laekub Eesti Folkloorinõukogu tegevjuhi kohale sooviavaldusi viis, kuid õnneks tugevatelt kandidaatidelt. Kõik nad on teinud sarnase järelduse – pakutav palk tõendab, et silmas on peetud poole kohaga tööaega. Juhatuse koosolekul tõdeme, et otsusel tõsta olemasolevate töötajate kinnihoidmiseks nende palkasid on tagajärjed. See seab Eesti Folkloorinõukogu fakti ette, et pärast tegevjuhi ametist lahkumist jääb organisatsiooni alles kaks inimest, sest rohkemaks ei jätku ressursse. Katse juhatuse liikmete kraesse lahkuva tegevjuhi töödest midagi sokutada ei õnnestu, sest töö on vabatahtlik ja ka nemad kultuuritööga ilmselgelt ülekoormatud.
Aasta lõpuks on siiski kõik tegevuskavas kirjas olevad sündmused ellu viidud, lisaks pilootprojektidele on edukalt lõppenud aktsioon Hakkame santima!, rahvuste nädal, jätkatud suhtlust rahvusvahelisel tasandil CIOFF®i võrgustikus, kirjutatud ligikaudu 100 projektitaotlust ning samapalju aruandeid, koostatud 10 kuukirja ning kaks Hakkame santima! infokirja, salvestatud viis pärimuse podcast Folksti! saadet, jätkatud tööd vähemusrahvustega, avaldatud sisulisi artikleid trükimeedias, esitatud pärimusvaldkonnas tegutsevaid isikuid erinevatele auhindale, taotletud hulgaliselt juubelitoetusi ja palju muud.
Ennemasti on koira perssest kusi otsas, kut töö otsa saab (Jämaja)
Kultuuritöötaja on üks ebamaine nähtus. Tema alandlik loomus on alati nõus mõttega “kui mina ei tee, kes siis veel”. Ja ta teebki, sest alati ja igal juhul oskab ta leida üles missioonitunde, mis sunnib teda töösse sukelduma. Aasta lõpus möödunule tagasi vaadates meenub folkloorikuraatori arenguvestluselt kuuldud ohe: “Millal hingab kultuuritöötaja!?”
Noppeid „Ühe kultuuritöötaja päewaraamatust“:
„Aasta lõpp on lähenemas. Enamus inimesi sätib end mõttes ja tegudes puhkuselainele, aga mitte mina. Kuna aasta keskel tõstetud palkade kõrvalnähuna jäi meid alles kaks, siis olen märkamatult võtnud enda kanda puuduoleva tegevjuhi kogu vastutuse asutuse finantside eest ning kõik muud sellega seotud tegevused. Taotlused tehtud, veel on jäänud tegevustoetuse kaitsmine, mis toimub neli päeva enne jõululaupäeva. Tahaks kurta, aga pole aega, sest näen pikkades jõulupühades suurepärast võimalust kõik aruanded valmis vorpida ja tegemata töödega paremini järjele jõuda. Tervitan mõttes kultuuritöötajatest saatusekaaslasi ja tõstan jõululauas pokaali Kultuurkapitali terviseks.”
Kristi Pumbo, Laura Liinat
Artikkel ilmus 2023. aasta rahvakultuuri aastaraamatus.
1 Folkloorikorraldaja, aga ka folkloorikuraator, kultuurkorraldaja, kultuuritöötaja.
Comments are closed.