AASTA FOLKLOORIKURAATOR: “KOGEMUSTE JAGAJALE EI JÄÄ NÄPUD.”

top feature image

AASTA FOLKLOORIKURAATOR: “KOGEMUSTE JAGAJALE EI JÄÄ NÄPUD.”

Juba aastaid on Eesti Folkloorinõukogu käepikenduseks maakondades olnud vabatahtlikud folkloorikuraatorid, keda tänaseks päevaks on kokku 30 ringis. Need on inimesed, kes armastavad pärimust tingimusteta ja teevad selleks omalt poolt kõik, et nende endi kodukandis pärimus elaks,  kannaks vilja ja koondaks kokku pärimushuvilisi. Tänavuse aasta folkloorikuraatori tiitli pälvis Sirli Vahula Lääne-Virumaalt, kes on vabatahtlikku tööd teinud ülima põhjalikkusega, süsteemselt ja kohusetundlikult. Ta on folkloori juures kogu südame, mõistuse, hinge ja vaimuga – sest kogu elu, see ongi pärimus. Sirli mitte ainult ei otsi, vaid ka leiab lahendusi. Ta seab lati alati kõrgemale, kui temalt oodatakse, ja ka ületab selle. Sirli Vahula ei jälgi eemalt ilmaennustusi, vaid eelistab ise ilma teha.

Uurisime Sirlilt, mida ta ise folkloorikuraatorina hindab ja oluliseks peab.

Kes on sinu jaoks folkloorikuraator, milline on sinu roll maakondlikul tasandil?

Folkloorikuraatoril on palju erinevaid rolle ja ülesandeid, mida täita: hoida töös folkloorivõrgustikku, arendada võrgustikutööd, leida ja märgata inimesi, kes võiksid koostööd teha. Lisaks motiveerida, tunnustada ja nõustada folkloorivõrgustiku liikmeid ja ka teisi folkloorihuvilisi (muusikuid, pärimushuvilisi, pillimängijaid, tantsijaid, kohaliku toidukultuuri edasikandjaid, käsitöölisi, õpetajaid, kultuuritöötajaid jne). Pärimuskultuurialane info võiks folkloorikuraatori abil ja vahendusel jõuda rohkemate huvilisteni. Oluline roll on kommunikatsioonil, mis peaks olema läbi mõeldud ja eesmärgistatud.

Minu enda eesmärkideks on aktiveerida koostööd, planeerida ühistegevusi, teha folklooriliikumine meie piirkonnas nähtavamaks ning tagada järelkasv. Pean oluliseks teha koostööd lasteaedadega, koolidega, noortekeskustega, raamatukogudega, seltsingutega, hooldekodudega ja päevakeskustega. Väärtustan ise ning püüan selgitan ka maakonna tasandil, kui oluline on pärimuse kogumine ja traditsioonide säilitamine. Välja on vaja tuua ja nähtavamaks muuta meie paikkondlik eripära. Hetkel on minu peamiseks sihiks saada maakondlik folkloorivõrgustik aktiivselt tegutsema ning toimima.

Mida on viimane aasta folkloorikuraatorina sinu jaoks muutnud?

Olen saanud teadlikumaks folkloorikuraatori rollist ning seda ka enda jaoks enam lahti mõtestanud. Kogemuste, nii positiivsete kui negatiivsete, jagamine teiste kuraatoritega, aga ka oma Lääne-Virumaa pärimusvõrgustikus on olnud väga vajalik. See on hea võimalus jagajale endale enese analüüsimiseks ning kuulajale erinevate vaatenurkade nägemiseks. Siinkohal võib küll öelda, et jagajale ei jää näpud, vaid jagaja saab veel ja küllaga juurde. Erinevate mõtete vahetamine võib viia ettearvamatute ettevõtmisteni, ägedate koostegemisteni ning uudsete lahenduste leidmiseni.

Millest sa folkloorikuraatorina unistad? Kuhu sa tahad jõuda ja mida sa selleks vajad?

Nagu ikka, vajaksin aega, kuid nagu öeldakse – aega ei anta, seda on vaja võtta. Soovin võrgustikus olevate inimestega rohkem suhelda ning nende jaoks olemas olla. Käiksin hea meelega kõikidel kohalikel üritustel, kuid minu töö koolis ja õppimine Viljandis ei võimalda seda täna sellises mahus teha. Teen hetkel nii palju kui jõuan. Plaanid on suured, kuid kõigepealt on vaja aktiivselt tööle saada võrgustikus erinevad tiimid ning panna paika selged eesmärgid, et kuidas edasi. Meie maakonnas on muusikuid, käsitöölisi, regilaulu viljelejaid, lugude kogujaid ja veel palju säravaid ja teotahtelisi inimesi, keda sooviksin folkloorivõrgustiku tegemistesse kaasata.

Koostöö Viru Instituudi, Eesti Rahvapärimus Kooli, Eesti Rahvakultuuri Keskuse on aidanud mul meie piirkonda tuua folklooriteemalisi üritusi ning tuua pärimuse teemat haridusasutustesse ning kultuurimajadesse.

Sama oluline on turvaline „seljatagune“ – teadmine, et mul on Folkloorinõukogu näol organisatsioon ja inimesed, kelle poole saan erinevate teemadega pöörduda.

Unistan, et saaksin täiskohaga töötada folkloori keskel ning tegutseda koos inimestega, kes kannavad edasi meie oma paikkonna pärimust. Loodan, et Baltical osaleb edaspidi rohkem meie kandi noori ja vanemaid. Meie maakonna koolides võiks olla igas kooliastmes vähemalt üks õppeaine seotud kohaliku folklooriga, nii nagu seda on mitmel pool Lõuna- Eestis. Õppeainetesse on oluline lõimida teadlikult pärimust, meie piirkonna lugusid ja kombeid. Unistan, et santimine oleks inimeste jaoks sama tavaline kui vabariigi aastapäeval musta leiva ja kilu söömine.

Mulle meeldiks, kui kõigepealt oleks pärimustants ja siis lavatants. Võtmesõna, ja usun seda päris siiralt, on põlvkondadevaheline koostegutsemine: ühised tegemised, jutud ja laulud, tantsud ja mängud. See on meie väärtuskasvatuse kuldvõtmeke, mis aitaks arendada empaatiavõimet, hoiaks vaimset tervist, looks kogukonnatunnet ning viiks edasi meie kultuuri ja ainulaadsust. Lugude rääkimine ja jagamine on niivõrd oluline, juurte tundmine on põhiline, sest just tugevad juured on need, mis meile kindlustunde annavad ja tormituultes püsti aitavad hoida. Oleme ümbritsetud tohutust infomürast ja ebakindlus meie ümber kasvab. Et edasi olla, on vaja kokku tulla ning anda teadmisi tehtust ning liikuda vaimuvaraga edasi mööda uusi radu.

Folkloorikuraatori preemia on tunnustus tehtud töö eest. Mida sa ise oma senises kuraatori rollis kõige suuremaks õnnestumiseks või südant soojendavamaks juhtumiseks pead?

Olen tänulik kõigile, kes minu ideedega on kaasa tulnud ning tegemistes osalised olnud. Lääne-Virumaa pärimusvõrgustiku kõik senised kohtumised on olnud edasiviivad ja emotsionaalsed – meie kandis on üliägedad tegijad, kes hingelt ja südamega pärimuse juures!

Ilmselt on mul õnnestunud erinevaid tähtpäevade kombeid samuti oma töös esile tuua ja teisi neist vaimustuma panna.

  • Santimine Rakvere Reaalkoolis oli väga kihvt. 5. klassidel on õppeaine „Eestlaste tavad ja kombed“ ning selle raames santisime koolimajas. Eelnevalt viisin õpilastele läbi kaks tundi, millest üks oli teoreetiline ning tutvustas lastele santimiskombestikku, teises tunnis tutvusime erinevate rollidega ning tegelesime kostüümide kombineerimisega. Kolmandal nädalal sai siis katri joostud. Pillimees mängis viiulit, pikanäpumees oli osav, karu taltsas ning kadriemal oli kaasas titt, kes tõi “õnne” klassidesse. Sära õpilaste silmades ning nende entusiasm pani endalgi hinge helisema. Noored uurisid juba samal päeval, et millal jälle.
  • Noorte ja eakate koostegemised on samuti hästi läinud – nii õpetas memmede tantsurühm 2. klasside õpilastele “Kaera- Jaani” ning ühiselt käidi marti jooksmas.
  • Eelmisel suvel sai Roelas vikatitega heina niita ning hapupiima juua, juurde rääkisime kombestikku ning lugusid.
  • Jaanipäeva Roela lauluväljakul meenutan ka alati sooja südamega. Loitsisime, vihtlesime virgaks ja viksiks, punusime pärga, loopisime krantsi puu otsa, rääkisime jaaniöö ennustustest ning soovisime kogukonnaga lõkke ääres uueks aastaks tervist ja peletasime halba eemale.
  • Novembrikuus ootab ees pulmapidu, mida peame Roela kodukandiga nii nagu vanasti ning ees on veel mitmeid toredaid tegemisi.

Olen tänulik inimestele, kes minuga ise on ühendust võtnud ning avaldanud soovi koostööd teha. Koostöös peitub jõud ja rõõm koostegemisest on ülimalt kannustav tunne. Pärimust ei pea ootama, tuleb pärida ja kogeda.

Nüüd, suveperioodil, võtan aga korraks aja maha ning analüüsin kõik hooaja jooksul tehtu läbi ning siis uue hooga edasi!

Comments are closed.

Post navigation