2024. aasta suvel andis Eesti Folkloorinõukogu Merike Tigasele folkloorivaldkonna aasta korraldaja tiitli. Merike on olnud aastakümneid Eesti rahvamuusikatöötluste festivali Mooste Elohelü üks olulisemaid tugisambaid ja pikaajalisemaid meeskonnaliikmeid ning tema õlul on võrokeste Uma Pido pingerohke ettevalmistustöö, sisuliste otsuste ning tehniliste küsimuste koordineerimine. Lisaks on ta kümme aastat vedanud Põlvamaa vanimat folklooriansamblit Käokirjas. Puhusime Merikesega törtsu pärimusjuttu.
Milline oli Sinu esimene mälestus seoses pärimusega ja kas see on kuidagi mõjutanud Sinu otsust hakata tegelema folkloorisündmuste korraldamisega?
Mäletan folkloorset laulu kui õudust ja mõtlesin, et mis asi see on (naerab). Mind meelitas ja keelitas pisikeste sammudega selle valdkonna juurde Ülle Podekrat. Üllet pean siiani oma vaimseks emaks ja oh, tunnen temast kohutavalt puudust. Pärimuse avastamine on nagu sibul, mis hakkab ennast kiht kihilt järjest enam avama. See on maagia, mille trumlisse sattudes enam välja ei saa. Tekib arusaamine, kes ja miks ma selline olen. Oma juurte tajumine aitab hoida fookust. See on oluline tunne ja mõjutab elus igasuguste otsuste tegemisel.
Korraldaja amet on reeglina stressirohke ja avalikkusele märkamatu ning seetõttu ka üks tänamatumaid. Tema töö algab ammu enne sündmuse toimumist ja lõpeb viimase aruandega ajal, kui kõik on toimunud sündmuse juba ammu unustanud. Mis teid siiski motiveerib korraldamisega tegelema? Kust teie on „aplausi“ saate, kui piltlikult öelda.
Minu elu on kulgenud suurte juhuste jadana. Tõenäoliselt olen alateadlikult teinud ka ise samme ja valikuid, millest üks asi on viinud teiseni. Aga millegi korraldamine pole kunagi olnud minu unistustes. Ehk on mu loomus selline kummaline. Millegi tõukamine ja kaasa aitamine on võimalik ainult siis kui seda tajuda ja ise sellesse uskuda. Mind painab viimasel ajal üha enam küsimus, et miks just meie riiki ja rahvast on vaja hoida ning kaitsta. Mis on päriselt oluline ja tähtis? Juba ammu pole meie põlise keele ja kultuuri hoidmine iseenesest mõistetav, seda on vaja veel tugevamalt teadvustada. Mitte ükski inimene väljastpoolt meie kultuuriruumi ei hakka meie pärimust edasi kandma, seda saame teha ainult meie ise. Olen folklooriansambliga „Käokirjas“ saanud päris palju maailmas käia Eesti kultuuri tutvustamas. See on kummaline, aga just võõrsil olles tajud meie põlist kultuuri ja selle vajalikkust väga tugevalt. Meie eripärasest kultuurist vaimustutakse ja seda hinnatakse teistes kultuuriruumides. Kohati tundub, et meie endi asi on teistele olulisem kui meile endale. Selles üleilmastuvas maailmas vajab just meie järelkasv suuremat tähelepanu. Enim puudutamist vajavad lapsed ja noored, kes meie põlist kultuuri teaksid ja saaksid edasi kanda. Võrukeelne laulupidu Uma Pido on olnud see sündmus, kuhu on õnnestunud kaasa haarata väga palju inimesi nii Vana-Võromaalt kui mujalt Eestist, sh lapsi ja noori. Pärimus ei pea olema igav ja seda saab ka kaasaegselt tõlgendada. Aga seda saab teha kui tunned oma juuri ja õlatunnet enda ümber. Just inimesed minu ümber on olnud motiveerivad. Mitte ühtegi sündmust ei korraldata üksi. Olen õnnelik ja tänulik, et mind on ümbritsenud ägedad ja suure südamega inimesed. Inimeste sära silmades ja siiras rõõm on suur jõuallikas.
Milline on olnud teie jaoks kõige meeldejäävam hetk seoses Mooste Elohelü korraldamisega, millele mõtlemine toob endiselt naeratuse suule?
Mooste Elohelült on raske ühte hetke välja tuua. Selle festivali juures on oluline nii koht kui inimesed selle ümber. Moostes on alati selline soe ja sõbralik pere tunne – ikka jõuame inimesteni. Mooste elav legend on Ülo Needo, kelle uskumatult lennukatest ideedest on paarikümne festivali aasta jooksul toimunud Mooste mõisas pöörased muutused. Teine väga imeline inimene on festivali peakorraldaja Liivi Tamm, kes pole kohalik elanik. Ometi on tal jätkunud aastate jooksul tahtmist ja südikust oma põhitöö kõrvalt festivali vedada.
Ja loomulikult kõik need noored ja vähem noored festivali võistluskontserditel osalejad, kellest nii mitmelegi on pärimuslik muusikatöötluste festival olnud suunanäitajaks ja hüppelauaks artistlikus karjääris. Moostes on muidugi ka vahva kogukond, kus on hakkajad ja agarad kaasalööjad.
Festivalile leitakse järjest juurde uusi põnevaid kontserdipaiku, müstilised öised rännakud piirkonna olulistes paikades, välismaalaste suitsusauna vedamine jne. Selliseid vahvaid „hullusi“ tuleb ette aastast aastasse. See on üks ainulaadne paik ja nähtus, mis rõõmustab südamest.
Kui peaksite valima ühe eseme, mis sümboliseerib teie armastust pärimuse vastu, mis see oleks ja miks?
No ehk siis kirivöö, kuhu on sisse põimitud vägi ja jõud, salapära ja mitmekesisus. See on midagi nii oma, mis aitab telge hoida meid ümbritsevas pöörases maailmas.
Comments are closed.