Vigala folklooriselts Kiitsharakad lõpetas oma suvehooaja seekord Portugalis, osaledes rahvusvahelisel Raizes Folk Fest’il. CIOFF®i tunnustusega festival toimus 11.-17. augustini 2024 Portugalis, korraldajaks ja võõrustajaks oli Cernache do Bonjardim folkloorirühm.
Festival kontsertides
- Lisaks eestlastele osalesid festivalil veel Serbia, Tšiili, Uruguai, Mehhiko ja Portugali rühmad.
- Festivali raames anti eri piirkondades kokku 7 kontserti, iga rühm esines 15-20minutilise kavaga.
- Festivalil oli üks õhtujuht ja kõik kontserdid algasid ühtmoodi kõnede, liputseremoonia ja kingituste vahetamisega.
- Esimesena esinesid alati Portugali rühmad, keda oli kaks-kolm, ja edasi külalised.
- Kõik esinemised salvestati, fotografeeriti ning kanti otseülekandena ka eetri vahendusel ette.
Meie seltskonna reisijuhiks kujunes Evelin Tamm, kes juba mitmeid kuid oli kohalike korraldajatega suhelnud ja kahjuks ka reisi vältel oli sunnitud liidri koormat vedama. Miks ma selle ära mainin? Ikka seepärast, et tegemist lõunamaa rahvastega ja nendel puudub meile omane nn „saksa täpsus” ning uusi korraldusi ja infot tuli päeva jooksul mitmeid.
Aga nüüd siis lähemalt Kiitsharakate tegemistest ja tähelepanekutest.
Katsumused festivaliolmega
Esmamulje Portugalis lennukist väljudes oli väga palav. Jätkuvat ebamugavust palavas kliimas toimetuleku ees suurendas meie esimene bussi peatus bensiinijaamas. Esimeseks ostuks Portugalis kujuneski jäätis, mis sulas kähku nii suus kui südames veel enne, kui uuesti bussi asusime. Teel avanesid aknast maalilised vaated, kus imeline loodus pakkus vaheldumisi erinevaid tahke Portugali olust: metsad, pruuniks põlenud põllulapid kõrvuti õitsvate asaleadega, tomatipõllud ja portugali majad – väiksed, enamasti valged, väikeste akende ja punasest kivist katustega, fassaadid tihti kaunistatud glasuurplaatide või kivimosaiigiga. Nii see sõit möödus, kuni varsti olimegi Cernache do Bonjardim’is kohal.
Bussist väljudes saime aru, et tegemist on, nagu lubatud, kooliga. Maja välisfassaad ei tõotanud erilist luksust. Majja pääsuks oli vaja üles ronida kõrgest trepist, mis meie suurt pagasit arvestades tundus paras väljakutse olema. Õnneks minul ja nii mõnelgi teisel vedas – kohver haarati käest ja lipsti oli see juba kohaliku härrasmehe poolt üles vinnatud! Läks teine ees, üks kohver ühe, teine teise käe otsas, ole aga kärmas järele jõudma!
Tegelikult me teadsime, et ilmselt tuleb ööbida naistel kahes ja meestel ühes toas, aga kui siis lõpuks oma tubadesse saime, oli jahmatus suur – klass oli narisid täis ja meie toas oli ka üks laud. Olen nii mõnelgi festivalil harakatega kaasas jõlkunud, aga sellist vaatepilti polnud mu silmad varem näinud! Pildireana meenusid Ameerika kõrged voodid, Baškiiria diivan või numbrituba lukshotellis, aga nüüd siis narid ja 11 inimest ühes toas – ei mingi riiulit, kappi või nagisid, kuhu rahvariideid riputada. Voodiriided olid siiski olemas ja isegi paar tekki kamba peale jagamiseks. Toole ja laudu võis õnneks koridorist klassi juurde vedada ja nii sai igaüks vähemalt mingi koha, kuhu asju panna või siis kuhu kohver jalust lükata.
Kaua meil ruumiga tutvuda ei lastud, sest tuli minna sööma. Söökla oli samas hoones ja nägi välja nagu üks koolisöökla ikka, kohaliku eripära kohaselt kaetud majoolikatehnikas kaunistatud glasuurplaatidega. Toitlustamisel olid abiks kohaliku folkloorirühma liikmed, ka lapsed.
Söögid olid lihtsa väljanägemisega, aga maitsesid hästi. Tundub, et kohalikuks söögitraditsiooniks on eelroana pakutav püreesupp, seda saime iga lõuna- ja õhtusöögi ette. Veel käis iga söögikorra juurde koolis toitlustamise ajal suur saiakukkel ja vahel ka saia- või ciabattaviil. Joogivalikus igal söögikorral apelsinilimonaad, vesi, piim ja punane vein, hommikuti ka kohv või pulbrikakao. Magustoiduks koolis puuvili.
Esimene kosutav eine tehtud, tuli asuda tööle (loe: proovi tegema). Kuna päevane leitsak oli meid ära hirmutanud, leidis rühmajuht Krista, et kavalam on proovi teha õhtul, kui ilm mõnusalt jahe. Nii me toimetasimegi – maja ees, liikudes õhtupimeduse edenedes ikka rohkem õuevalgustuse poole nagu liblikad valguse poole. Kui prooviga ühel pool, sai mõelda, mida õhtuga ette võtta. Juba bussis räägiti meile, et peaksime kindlasti minema kohalikule kõrtsiõhtule. Peo tõmbenumbriks pidi olema lahe seltskond ja piiramatu õlu, kui on soetatud 14 euro eest kann. Lõime end lille ja läksimegi klubiga tutvuma. Tegemist oli ajaloolise härrasmeeste klubiga, kus vanasti olnud ka teater, nüüd aga kobarkõrts. Esimese ruumi sisustus oli lihtne, sisse astudes kostis vali tümpsumuusika ja peomeeleolus kohalikud. Otsustasime avastusretke jätkata – järgmine ruum meenutas natuke lagedamat rahvamajasaali, oli näha, et kohe tuleb lavale ka ansambel. Sealt edasises ruumis toimus taas disko ja õllemüük. Viimaks selgus, et pidu jätkub ka õuealal – suure tamme alla oli seatud tuledes lava rokkiva bändiga. Õues olid lauad, mis täidetud erinevate seltskondadega, aia äärtesse olid ehitatud laudadest istumisorvad. Märgata oli, et peole on tuldud peredega. Muusika oli kaasahaarav, aga kuna mina suur õllesõber pole ja selja taga oli pikk reis, ei jäänud ma sinna kauaks melu nautima. Hoopis toredam oli helide saatel ööbimiskohta minna, seda enam, et õhtuks oli veel paar üllatust varuks.
Esiteks tutvumine pesemistingimustega. Selle toimingu tarvis oli kooli õuele toodud kaks konteinerit. Uksest sisse minnes asus väike eesruum, kus riietumiseks loomulikult polnud ei toole, riiuleid ega nagisid. Tagaruumis paiknes rodu kardinatega eraldatud dušikabiine, kuid sealgi puudusid nagid ja dušihoidikud. Pesuvesi oli reguleeritav kahe kraani abi, nii et kolmas käsi oleks igati marjaks ära kulunud. Edaspidi tulime pesema tubadest juba rätti mähitult, et poleks tarvis riietuda.
Ega lood keha kergendamisega ka sugugi roosilised polnud. Teise korruse WCs oli kaks kohta, potid prill-laudadeta ja kabiinid valgustatud elektritsensoriga, mis tähendas, et pikema aja möödudes tuli end vahepeal liigutada, kui just pimedas olla ei tahtnud. Kuna rühmi oli mitmeid, siis hakkas kummitama peagi ka paberipuudus. Hambaid sai tihti ruumi puudusel pesta koridoris või siis passida sobivat hetke, kui liikumine väiksem. Aega meil selleks oli vähemalt piisavalt!
Minul oli õhtuks varuks veel üks katsumus – voodisse ronimine. Meie narid olid varustatud redelitega ja et asi turvalisem oleks, oli tehtud lisapiire, millest tuli üle ronida. Kuna ma igapäevaselt redeleid mööda ei turni ja pisike kartus oli ka, et äkki kukutan oma keharaskusega voodi kummuli, siis võttis voodisse ronimine päris mitmeid minuteid. Õnneks pealtvaatajaid ei olnud – kes magas, see magas, ja kes pidutses, see pidutses. Uinusin peolt kostvate muusikahelide saatel, kuulsin naabrite tulekut ja ka seda, et õues läks lahti ka festivalimeluks.
Rutiinsed hommikud ja punapäine poiss
Pühapäeva hommikul ärkasid varasemad juba enne seitset kohaliku ajaarvamise järgi. Ärkamine oli lõbus – selgus, et Natalia oli juba ammu üleval ja juurdles tõsiselt küsimuse kallal, kuidas saada voodist välja? No mis alumiste voodite inimestel viga, jalad maha ja toimetama, aga tema lüheldased jalad lihtsalt alumisele voodile ei ulatanud. Proovis teine ühtpidi, teistpidi, aga ei midagi – nalja oli palju, aga muret ka. Viimaks tuli Evelyn geniaalsele mõttele tuua koridorist voodi juurde laud. Õnneks oli see voodist kõrgem ja nagu Natsi jalgade jaoks loodud! Naksti oli ta voodist väljas ja enamus toarahvast ka juba heatujuliselt jalul. Hommikusöögini ole veel aega ja nii otsustatigi minna külapeale, kuuldavasti pidid olema kohvikud koos värskete saiakestega juba avatud. Mina jäin seekord võtmevalvesse.
Hommikusöökide puhul üritasime olla esimestena ukse taga, et ei peaks pärast järjekorras ootama. Hommikused toidukorrad olid alati ühesugused – suurest paberkotist kallati saiakasti suuri kukleid, õnneks tumedamast jahust, taldrikutel olid kohaliku folkloorirühma liikmete usinate sõrmede poolt rullikeeratud juustu- ja singiviilud ning vorstilõigud. Hommikuti pakuti ka kohvi või siis kakaod, apelsinilimonaadi, mis festivali edenedes üha lahjemaks muutus, ning vett ja veini.
Kuna hommiku- ja lõunasöögi vahe oli korraldajate poolt täitmata ja meie esinemiskava vajas veel lihvimist, otsustasime ka hommikupoole proovi teha. Proov läks nagu ikka – oli ka vaatajaid, filmijaid ja plaksutajaid. Eriti hakkas meile silma üks tore punapäine poiss, kes aknaorvast meie proovi andunult pealt vaatas. Hiljem nägin poissi köögis nõusid pesemas ja õhtul juba laval koos rühmaga asjalikult esinemas. Too poisike jättis meie kõigi südamesse sooja tunde!
Pühapäev – Läti lipuga Eesti rühm ja lõputu ootamine
Peale proovi jäi aega ka linnakesega tutvumiseks. Oli pühapäev ja avatud olid vaid toidupoed, aga ka kurikuulus hiinapudukauplus, mis festivali edenedes kaubast üha tühjemaks jäi, sest siin müüdi kõike tarvilikku: alates riietest, lõpetades Portugali nänniga. Naersime, et kui oleksime siia kauemaks jäänud, siis oleks sealt ilmselt ka Kiitsharakate logoga tooteid võimalik olnud osta.
Nagu juba eelpool mainitud sai, toimus päevakavas pidevalt muutusi. Nii läks ka sõit kontserdile Pterogӑsse lahti sooja ilma tõttu tund aega hiljem. Väljasõiduks tuli minna viis kuni kümme minutit enne kokkulepitud aega, kostüümid kaasas, parklasse ootama. Nii me ootasime oma kandamiga palavuses, millal bussi pääseda.
Teisipäeval sai kroonika tarvis kirja panna Maie soov: „Kas saabub kord ka aeg, mil bussi uksed on lahti, et saaksime asjad bussi panna – küll siis sõita võib ka hiljem!?“ Probleem seisnes ikka selles, et meie villaseelikud kaaluvad päris palju. Ja kui esinemiseks ilusaks triigitud särgid sul ikka kaenlas on, muutub ka kõige ideaalsemalt triigitud varrukas kortsuliseks.
Lõpuks saime bussi ja sõit võis alata. Esimene kontsert toimus pargis ja meie saabudes käis seal kõva töö: ekraan oli juba püsti, lava ehitatud, pesti toole, sätiti helitehnikat. Mingil kummalisel põhjusel oli lava kaetud kortsus ja kinnitamata vaipkattega, mis meie tantsijates õudu äratas. Informeerisime ka korraldajaid ees ootavast ohust. Kui esialgu tundus, et neil on olulisemaid probleeme lahendada, siis meie õnneks sobimatu põrandakate siiski eemaldati – seda võib isegi väikest viisi töövõiduks pidada!
Pärast väikest pausi, kohaliku linnaga tutvumist ja söögikorda oligi kell nii palju, et panime riidesse ja olime valmis esinemiseks. Hillar vaatas kõik üle ja õhkas: „Oi, nüüd on kõik naised ühesugused, ei tunne enam kedagi ära. Nagu pingviinid paraadil!“
Kui algselt lubati, et saame kontserti ka vaadata, siis õhtul tuli karm korraldus varjuda, et ei rikuks ära vaatajate jaoks üllatusmomenti. Jälgisime siis teiste esinemisi, niivõrd kui sai, lava kõrvalt. Portugali kavad olid pisut elavamad kui meie omad. Väga eksootiliselt mõjus Tšiili etteaste valgete sulgede, niudevööde ja rahvuslike hõigete ning tavadega. Minu üllatuseks mängiti nende kavas pärlikeega kassikanga mängu. Kava oli väga rütmikas, hoogne ja julge. Peale tšiilikaid mõjusid eestlased oma villases ja punases suure kontrastina.
Enne igat etteastet tutvustati ka rühmi, kust nad tulevad ja millega tegelevad. Kiitsharakate esitluspilt oli varustatud Läti lipuga. Olime üllatunud, aga jätkasime lustiga. Esinemisjärgselt sai aga lust läbi, sest anti korraldus oma kodinad kokku korjata ja bussi minna. Südamesse tekkis kurbus, et kas tõesti ongi nii, et teed oma töö ära ja siis koju koikusse!? Aga eks Krista hoiatas kohe alguses, et see on meil tööreis.
Esmaspäev – teadmised kohalikust tuletõrjest ja vali melu söögisaalis
Hommik algas meie toas vara ning esimeseks asjaks kavas kohvikutuur. Selgus, et linnakeses on neid mitmeid. Ilm oli ilus ja linnas vaatamist veel küll, eriti looduse osas.
Esmaspäevaks oli korraldajate poolt planeeritud ka linna tutvustav reis, mis seisnes ühtse rühmana mööda linna jalutamises ja ühispiltide tegemises. Käisime kirikutes ja ühe tummisema peatuspaigana ka tuletõrjedepoos. Selgus, et tuletõrje on üks Portugali elu tähtsamaid institutsioone, kuna maa on kuiv ja kui õnnetus juhtub, siis on tagajärjed tavaliselt väga traagilised – tulega seal nalja ei tehta. Huvitav oli aga see, et neil olid ühendatud tuletõrje ja kiirabi – nii et olgu vajadus tule kustutamise või meditsiinilise abi järele, väljakutsele lähevad samad inimesed.
Pärast lõunat ja proovi jäi meil veel küllaldaselt aega, et minna end ujulasse värskendama – olime Google’i abil tuvastanud basseini asupaiga. Välisuksel kohtusime oma giidipoisiga, kes nähes meie rätikuid, sai aru, mis meil mõttes, ja muutus väga tõsiseks. Nagu Kiir „Suve” filmis seisis ta meil ees ja lausus, et me ei või minna ujuma, sest ujumispäev on homme. Muud asjaliku ja meid veenvat põhjust ei tulnudki. Siis seadsime poisi fakti ette, et meil on mitu tundi vaba aega väljasõiduni ja lubasime enda eest ise vastutada. See kätte võidetud vabadustunne oli tore!
Esmaspäevane esinemispaik Chaveiras oli tõelises külas. Saabusime sinna aegsasti, nii et enne õhtusööki ja riietumist oli palju aega kohaga tutvumiseks ehk jalutamiseks ja ootamiseks.
Õhtuöök oli seekord ühes suures ruumis pikkade laudade taga. Üllatava kiirusega jagati maitsev toit laiali, saime ise otsustada, mida ja kui palju soovime, teenindus oli väga meeldiv. Söömaaja lõppedes hakkasid kõrval laudades rühmad üksteist algul plaksude ja hiljem lauludega üle trumpama. Meie oma lauluga igatahes kaaslaste tähelepanu äratada ei suutnud, tekkis vali melu ja aeg läks. Tundus, et festival toimubki seekord söögisaalis.
Veidi enne üheksat saime aga riidesse ja algas kontsert. Vaatamata küla väiksusele oli õhtuks kogunenud päris palju rahvast. Seekord esinesime juba Eesti lipuga varustatud esitlusega ja enne Tšiili rühma, kes oli seekord hoopis traditsioonilema kostüümi ja kavaga. Kava saime seekord nautida algusest lõpuni. Tuleb tunnistada, et festivali programm on korraldajatel esinejate poolest väga kenasti kokku pandud. Eriti vahva show pakkusid Mehhiko tantsijad oma kõrtsikaklusest mõõgalavastusega.
Teisipäev – esinemine basseinide vahel
Teisipäeva veetsime Castanheira de Peras, kuhu väljasõit toimus peale hommikusööki või nagu ikka – rahvariietega parklas oodates. Kohale jõudes teatati, et lubatud ekskursioon jääb ära, sest jäime hiljaks.
Esinemispaigaks osutus aga suur veekeskus – palmide all olev rannakompleks, mis hõlmas mitut basseini ja kollaseks värvitud kattega maapinda. Rahvast oli kohal palju. Õhtutundide saabudes muutus kontsertpaik maaliliseks: veelt vastu peegelduvad tuledeketid, palmid ja taevas, lendavad droonid ja meie oma kaunites villastes kostüümides. Soe liiga ei tee (tegemist meie reisi kõige jahedama ilmaga) ja elu on ilus!
Ööbimikohta jõudsime ühe paiku öösel, kõik mõnusalt roidunud, aga Evelinil jätkus tarmu, jõudu ja ettevõtmist, et kogu rühma pesu masinatesse ning ka sealt välja organiseerida!
Kolmapäev – pann päästab linna
Kolmapäev oli meie rühma jaoks vaba päev. Otsustasime selle veeta naaberlinnakeses. Selleks lasime enda kulu ja kirjadega tellida bussi.
Veel enne seda, hommikul, ootas meid ees tähtis kohustus – nimelt oli korraldajate poolt kavas kohtumine Junta auditooriumis kohalike võimuesindajatega. Tseremooniale olid oodatud kõikide rühmade esindajad, riietus pidi olema viisakas. Meie grupi vaimne liider Evelin valmistus selleks juba eelmisel õhtul põhjalikult, ka Karl Rasmusel oli selleks otstarbeks kodust pikad püksid ja kingad kaasa võetud, Janika oli rahvuslik ja mina nii enam-vähem. Kohtudes meie festivali koordinaator Danielaga, uuris ta, kas me ei tahaks siiski vastuvõtule rahvariietes tulla. Õues oli juba tublisti üle 30 kraadi sooja, aga oli ka piinlik ära öelda. Õnneks päästis meid sellest ahvatlusest seik, et enamusel meist olid riided äsja pestud ja kortsus. Kuna oli rühmi, kes tulid kostüümides, siis loomulikult pidime taas ootama.
Hoone asus ise ligidal ning vaatamata sellele, et olime hilinenud oli meil aega veel küll. Meie võõrustajad sättisid veel rahulikul meelel helitehnikat ja toole ning juba tubli veerandtunni pärast oligi kõik valmis.
Vastuvõtt ise oli lihtne. Kõnede tõlkega oli, nagu oli, aga saime aru, et kõigil oli hea meel meid tervitada ja nad olid rõõmsad, et festival oli teoks saanud. Meie festivali peamine eesmärk ongi erinevate tavade ja kommete tutvustamine kohalikele, et ka neil oleks võimalus tutvuda kaugemate kultuuridega, aga vastu ka oma eluolu tutvustada. Peale kõnesid toimus vastastikune tänamine, kingituste vahendamine, pildistamine, ja oligi kõik.
Siinkohal on paslik rääkida lähemalt kingitusest, mida iga päev vahetati. Meie poolt olid kaasas Kiitsharakate magnetid, märgid, Hillar Orava poolt valmistatud tassialused, Märjamaa valla tassid, Kalevi kommid, Vana Tallinna liköör ja veel nipet-näpet. Vastu saime voldikuid, pastakaid, erineva sisu ja kaaluga raamatuid, meeneid, muusikaplaate. Sellelt vastuvõtult saime festivali meeneplaadi, linna lendlehti, puitmedali, kohalikus misjonikoolis valmistatud veini ja Serta linna suveniirpanni. Pannil on selle linna ajaloos väga oluline koht – nimelt tulnud vanal ajal roomlased linna vallutama ning kohalik väepealik oli lahingus surma saanud. Suurest kurvastusest ja kättemaksuks mehe surma eest lasknud teda leinav naine valmistada suure panni ning lasi sellelt vaenlastele kindluse müürilt keevat õli kaela kallata. Nii päästetigi linn.
Nagu tellitult olime ka meie oma pärastlõuna plaaninud veeta just Serta linnas. Vaatamist oli siin vanadel kindlusmüüridel ja tornis, kanali ääres ja muidugi ka poodides. Õhtusöögikoht meenutas atmosfäärilt meie oma armsat Tallinna vanalinna. Istusime seal ning nautisime suve ja puhkust.
Neljapäev – pidupäev toob täpse algusaja
Meie päevakava oli nagu tavaks: hommikusöök, vaba aeg, lõuna ja siis väljasõit. See, et 15. august on portugallaste jaoks suur ja tähtis püha, tuli vaid põgusalt jutuks.
Umbes-täpselt kolme ajal asusime teele. Esimene peatus pidi olema Isna de Sӑo Carlose jõe äärses rannas, aga ujumisriided kästi meil koju jätta, sest vette minna ei soovitatud. Jõudsimegi mõne aja pärast kohale – tegemist oli suhteliselt väikse alaga ja kohalikku rahvast oli palju. Väljas oli 36 kraadi päikesesooja, nii et kihku matkarajale minna ka ei tekkinud. Olime veidi segaduses, kus siis puhata, liiatigi polnud meil kaasas isegi rannalinasid, kuhu peale varju või päikese kätte röötsakile visata. Tagatipuks saime teate, et lubatud muuseumisse me ka ei saa, sest on vaba päev.
Seepeale hakkasime protesteerima, sest 4 tundi polnud seal tõesti midagi teha, eks korraldajad nägid seda ise ka, ja meie puhkus kuurordis jäigi tunni pikkuseks. See aeg sai täpselt veedetud ülipikas jäätise järjekorras.
Väljasõidu eel tuli uus info, et ikka saame elava teaduse muuseumi. Bussist väljudes tabasin end imetlemast, et kunagi elus pole ma näinud niipalju teadushuvilisi noori, kes ummisjalu muuseumi ründavad. Muuseumi väljapanek keskendus Portugali loodusrikkusele ja taimedele. Saime näha ja katsuda erinevaid puid ja vilju. Loomulikult olid esindatud ka tuleohutuseteemalised väljapanekud. Muuseumile kuulus tiigiga väliala, kus kohtusime kiilide ja suure ritsikaga. Aega sai veeta hubases kohvikus ja mis peamine, muuseum oli meeldivalt jahe.
Õhtusöök oli korraldatud ühte meie mõistes rahvamajja, pakuti kohalikku soolast vormirooga ja ka magustoiduks oli kaneeline vormiroog puuviljadega.
Suhteliselt viimasel hetkel jõudsime ka kontserdipaika Proenca a Novas. Oli juba hämardumas, linn oli rahvast täis, käis laadamelu ning tänavad ja kirik olid kaunilt valgustatud. Nimelt on 15. augustil Maarja taevaminemise püha, millega tähistatakse seda, et Jumal võttis Neitsi Maarja pärast tema surma taevasse. Püha peetakse paljudes riikides, sealhulgas Portugalis, värvikate rongkäikudega tänavatel.
Meie saime riietumiseks telgi lava kõrval ning üllatus-üllatus – esimest ja viimast korda festivali jooksul algas kontsert täpselt kell üheksa. Au ja kiitus korraldajatele, suhtlus tehnilise toimkonnaga oli väga meeldiv.
Peale esinemist oli aega linnakesega hämaras tutvust teha ja oli näha, et melu linnas oli käinud terve päeva, inimesed olid rõõmsad ja soojad. Uhkelt ehitud kirikuuksed olid juba kahjuks suletud. Ürituste korraldajana tekkis peas mõte, et kui meil oleks pidupäev ja kohal külalised erinevatest riikidest, siis kas ma viiksin neid vaatama randa, kus isegi ujuda ei saa? Meie rühm oleks hea meelega päevakese selles melus veetnud, ma arvan, et isegi õhtuse söögi oleksime sealt laadalt ise ostnud.
Reede – päev täis tänavakontserte ja kauaoodatud suplus
Reedene päev algas teisiti kui teised festivalipäevad. Peale hommikusööki pidime olema valmis rahvariietes kohe teele asuma. Ees ootasid tänavakontserdid, mis toimusid meile juba tuttavaks saanud Serta linnas. Kontserdid olid üles ehitatud nii, et iga osalev rühm esitas väikese kava, siis tuli järgmine rühm ja esinenud liikusid edasi järgmisesse kohta.
Esimene peatuspaik oli linnavalitsuse hoone ees. No mõni ametnik oli ikka katuse alla varju vaatama tulnud, aga esinejaid oli rohkem kui vaatajaid. Edasi läksime rongkäiguna edasi, mina sain seekord ise harakat hoida ja koos sellega ka suurema tähelepanu osaliseks. Sai ikka kädistatud ja ka kohalikega pilte tehtud. Mis aga tähelepanusse ja melusse puutub, siis selles suhtes on portugallased eestlastega sarnased – ollakse pigem reserveeritud. Autojuhid sõitsid täitsa tuima näoga meie grupist mööda, nagu liiguks igal suvepäeval üle 30-kraadises kuumuses inimesi villaseelikutes linna vahel ringi.
Aga see selleks, järgmine peatus oli turulettide vahel, kus vaatajaid ja emotsioone rohkem. Kolmandas paigas näis, et esinesime pigem isendale ja viimane peatus oli teatri ees platsil. Töö tehtud, saime minna varju ootama, et kõik rühmad esinetud saaksid ning seejärel võiks tagasisõit alata.
Enne õhtust kontserti Oleiros viidi meid jõe äärde. Seekord lubati kaasa võtta ka päevitusriided. Koht oli tõesti ilus ja ilmselt sealsele piirkonnale tavaline puhkuse veetmise paik. Jõe kaldad olid betoneeritud, oli palju erinevaid artaktsioone, kohvik, matkarada ja ruumi ka päevitamiseks või varjus istumiseks. Jõgi ise oli karge ja värskendav. Koha tõmbenumbriks said hiigelkäbid, mis kesist Portugali suveniirivalikut rikastata aitasid.
Kohale viidi meid õhtusöögiks. Riietumiseks organiseeris Daniele, kes oli meie kutsujaks ja suurimaks fänniks, lausa linnapea kabineti. See kontsert oli meile festivali eelviimaseks, aga talle viimaseks. Peale igat esinemist kogunesid Kiitsharakad ühtsesse ringi ja laulsid „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib…“ – selle reisi puhul oli see igati kohane laul. Seekord võeti ringi ka Daniela ning tänati teda südamlikult kingitusega. Nii mõnegi silmis helkis rõõmupisar.
Laupäev – eriliselt pühendunud korraldajad ja maitsvad suutäied
Laupäev oli meie viimane festivalipäev. Kõik tegevused toimusid sel puhul kohalikus ehk siis Cernache do Bonjardimi linnakeses. Pärast hommikusööki viidi meid veel kord ekskursioonile, see kord nägime siis lauluväljakut, kus meie õhtune gaalaesinemine pidi toimuma, ja kohaliku kunstniku Tullio Victorino majamuuseumisse.
Edasi oli meil vaba voli veel viimaseks poetretiks ja pärast lõunat käisime ka kohaliku basseini ääres suplemas. Kui suplused basseinis mõjusid alati karastavalt, siis suurest vabaaja hulgast ja kenasti lõõmavast päikesest oli nii mõnigi tantsija omandanud nahale keedetud vähi õhetuse ja hulljulgemad koguni põletiku. Igatahes saime kõik reisilt kena jume.
Kuna õhtune kontsert oli viimane ja toimus korraldajate kodukohas, siis oli märgata nende erilist pühendumist. Õhtusöök toimus kohalikus spordisaalis ümmarguste valgete linadega kaunilt kaetud laudade taga. Meid teenindasid kelnerid ja toit oli ääretult rikkalik.
Teekonnal esinema märkasime taevas müstilist valget taldrikukujulist pilve, nagu oleks keegi meie sebimisi ka kosmosest vaatama tuldud. Kontserdipaik, mis veidi enne üheksat napilt rahvaga kaetud, oli peo alguseks puupüsti täis ja oli näha, et vaatajatele läheb sündmus väga korda. Esinemised olid vahvad nagu alati. Eeskavade lõpuks kutsuti kõik osalejad tänamiseks lavale kokku. Lasin ka ennast lavale meelitada ja seekord jäid meie kodinad puua alla varju, kuu ja tähtede valve alla. Ühiselt kummarduti vaatajatele, toimus ilutulestik ja siis liiguti lavalt käsikäes ühtse rivina läbi publiku. Esimest korda nägin ka siinseid inimesi avanemas – lahkelt tervitati, löödi patsu, mõni tahtis isegi kallistada.
Tuur publiku hulgas tehtud, pidi päevakava järgi olema ühispidu kohalike hõrgutistega, aga kus ja mis, ei osanud esimese hooga keegi öelda. Lõpuks selgus, et ikka samas spordisaalis. Kell oli kaugelt üle südaöö, kuid asjatamine toidukastidega käis rahulikus tempos. Uurisime, kas võiksime vähemalt ümber riietuda, kuid seda ei soovitatud, sest äkki saavad snäkid enne otsa. Ootasime siis rahumeeles ukse taga edasi, tundsin, kuidas kontserdilt saadud positiivne laeng hakkas vaikselt hajuma. Tundub, et portugallased suudavad keskenduda ühele tegevusele korraga, kontsert tehtud, siis sätime laua – aega ju on. Lõpuks lubatigi meid ihaldatud söögisaali ja tõesti lauake oli kaetud igasuguste pirukate, lõigete ja muude snäkkidega. Üritasime proovida kõiki maitseid ja need olid vägagi suupärased, kahju ainult, et polnud juures sildikesi, et mis taldrikule parajasti sätitud on. Seega lõpptulemusena võib öelda – head maitsed.
Kahjuks suuremast sotsialiseerumisest teiste rühmadega seal midagi välja ei tulnudki. Nosisime palad ära ja tulime tulema, sest asjad vaja pakkida ja kohvrid kaaluda. Tegelikult tuleb muidugi tunnistada, et seda sotsialiseerumist festivalil oli neile, kes soovisid, piisavalt. Igal õhtul said soovijad maja all platsil kokku ja melu oli kuulda poole hommikuni kõigisse tubadesse. Olla tantsitud ja suhteid loodud nagu ikka igale festivalile kohane.
Pühapäeval me lahkusime. Viimasel lõunal tänasime ka köögitoimkonda laulu ja Kalevi kommidega. Tegelikult oli ju festival lõppkokkuvõttes hästi korraldatud ja meid oli hoitud. Kui laseksime oma meeltest lahti ootused ja eeldused, kuidas üks festival käima peaks, siis suudame tänuga korraldajaid meenutada. Folkloorirühm andis oma parima ja meie oleme tänulikud!
Veel tänavad FS Kiitsharakad kõiki toetajaid: Märjamaa vallavalitsust raha ja meenete eest, FIE Raivu Ülemaanteed transpordi eest, MTÜ Wäega wärk pilligruppi, Piret Leiumaad, Kerstin Tomsonit, Aili Kaaret, Anu Kurmi ja noori osalemise eest. Isiklikult tänan kogu seltskonda, et minusugune muiduleivasööja reisile kaasa võeti.
Reisipäevikut pidas Astra Põlma.
Comments are closed.