Tänavu pälvis aasta rühma auhinna Muhus tegutsev folkloorirühm UIJEE. Kohtusime UIJEE liikmetega peale Baltica lõppkontserti, et uurida, kuidas nende rühm alguse sai, mis on aja jooksul muutunud ning mis neid endiselt koos käimas hoiab. Oma mõtteid jagasid ansambli juhendaja Leena Peegel ning liikmed Meelis Mereäär, Anu Kaljuste, Aili Õige ning Külli Ausmeel.
Palju õnne saadud tunnustuse puhul! Olete tegutsenud juba 11 aastat, käimas on 12. hooaeg. Kuidas tekkis idee luua folkloorirühm Uijee?
Leena: Idee tuli sellest, et väikekandled läksid hästi moodi. Neid hakati igal pool meisterdama ja mängima, kooliprogrammidesse jõudsid need ka sisse. Kõik muusikaõpetajad läksid kursustele ja hakkasid seda pillimängu õppima ja kuidagi nakatas see teisi ka – et nüüd on selline pill ja tuleks hakata mängima. Keegi täiskasvanutest tegi siis märkuse, et tahaks ka seda õppima hakata. Meil Muhus tegutses Muhu pärandkool ja sealt tuligi see mõte, et võiks teha sellise ringi, kus õpiks kandleid mängima ja laulaks Muhu laule. Nii ta alguse saigi. Esialgu olid mõned tuttavad, kellele sellest räägitud sai ja nii neid juurde tuli. Siis tegime veel kannelde meisterdamise õpitoa ja ühe meie kanneldaja abikaasa on mitmed pillid meile meisterdanud. Päris kõik kandleid ei mängi, aga umbes kaheksa inimest meie rühmast oskab pilli mängida.
Aili: Ja meie esimene esinemine oli üldse kadripäeval, käisime katri jooksmas. Tulime kokku 16. oktoobril 2014 ja siis kohe novembris tuli ju kadripäev. Kostümeerisime end ära, õppisime kadrilaule ja käisime perest peresse. Tegime selleks puhuks ka muhukeelseid mõistatusi. Kõige esimene pilt meist ongi kadririietes.
Olete tegutsenud päri pikalt, selle aja jooksul on maailm palju muutunud. Mis on tegutsetud aastate jooksul teie tegevustes ja suhtumises muutunud, mis samaks jäänud?
Anu: Võib-olla on muutunud repertuaarivalik, järjest enam püüame ikka otsida autentseid Muhu laule. Õnneks meil on see pluss, et näiteks me kolmekesi (viitab Meelisele ja Leenale) oleme ühest perest ja meil on meie vanaisad ja vanaemad olnud väikestviisi rahvalaulikud. Me kuulsime juba lapsepõlves nende laule ja nüüd oleme neid ka endale repertuaari võtnud. Alguses otsisime ehk rohkem raamatutest laule, aga siis hakkasime meelde tuletama, et tegelikult me teame ju ise veel seda ja seda laulu…
Meelis: Selle perioodi sisse langeb vähemalt kahe suure ja vägeva lauluraamatu tegemine. Üks on “Muhumaa laule ja lugusid”, mille koostas Ingrid Rüütel. Ning nüüd siis see vägev regilaulu teos, Muhu lauludega “Vana kannel”. Sealt saame ka laule juurde. Lisaks on veel Muhu muuseumis materjale, näiteks Vassili Kolga korjatud laulud.
Anu: Mina töötan raamatukogus ja info liigub, mulle on juba nii mitmed inimesed toonud enda kodudest oma vanavanemate käsikirjalisi laulikuid. Vaikselt püüame neid siin kamba peale ümber kirjutada ja otsida ka selliseid laule, mille puhul me saame aru, et nad on ikka Muhu laulud. Me sellist väga laiatarbekaupa ei taha esitada, neid niinimetatud Eesti laule või nii-öelda uuemaid rahvalaule. Me otsime just võimalikult vanu ja autentseid laule. Ja tahame kangesti Muhu keeles laulda, kui on mõni laul, mis ka pole Muhu keeles, siis me paneme ta ikka Muhu keele peale ümber ka.
Aili: Repertuaariga on meil nii, et praeguseks on õpitud 107 lugulaulu. Muist on pillsaatega ja muist on a capella. Umbes pooled nendest on Muhu päritolu. Aga me käime ju ka näiteks erinevatel kandlepäevadel ja siis tuleb ka teistsugust repertuaari meile, näiteks Saaremaalt Orissaarest.
Leena: Ja tegutseme ka projektipõhiselt, kui on ikka vaja rahvatantsurühma sünnipäevaks midagi erku ja muud õppida, et eks me siis oleme ju paindlikud.
Anu: Aga oma plaadile, mis me see aasta tegime, sinna me panime ikka puhtalt Muhu asjad. Kohe uurisime üle, et mis ikka täpselt Muhus tehtud on ja panime selle järgi plaadi kokku. Üks täitsa uus laul on ka meie liikme Külli tehtud. Tema on meil kõige parem muhu keele ekspert – kui kellelgi tekib küsimus, kuidas mõnda sõna hääldama või kirjutama peaks, siis Külli teab, tema on vana muhulane!
Külli: Nagu sa ise poleks muhulane, samamoodi oled ju. Aga ma olen lapsest peale vanade inimestega koos elanud. Mu vanaema või vana nänn, nagu teda hüüti, elas saja aastaseks ja ta ei osanudki muud keelt peale Muhu keele, ta polnud ka elusees Muhumaalt väljas käinud.
Anu: Muhu muuseum korraldas 2017. aastal omaloominguliste laulude võistluse Muhu mõlk. Peamine oli, et sõnad on ise tehtud ja muhu keeles, viis võis olla mõni vana Muhu mõlk (viis). Ja meie Külli siis võitis selle võistluse “Muhu hundi lauluga”, see on tõestisündinud lugu, sest tol aastal oli meil Muhus tõesti hunt. Selle loo panime ka oma plaadile.
Vahepeal liigub jutt kaunitele Muhu rõivastele, mille üle kandjad väga uhked on.
Anu: Aga meie tugevus on muidugi Muhu rahvariided, mida me kanname ikka praktiliselt kõikidel esinemistel.
Külli: Ja need on kõik ikka igaühe isiklikud, kirstuvarad, ise muretsetud ja valmistatud.
Leena: Igaühel on erinevad, sellest on ka aru saada, et oleme muhulased. Kui me mandririideid vaatame, need on nagu ühe meistri ühest nõelasilmast tulnud, aga meil on ikka igaühel oma käekiri.
Anu: Muhus on rahvarõivatraditsioon ääretult tugev ja praegu näiteks meil on kaks suurt kampaaniat. Muhu vald mõtles välja rahvarõiva reede – reedeti kannavad kõik rahvarõivaid, postitavad Facebooki ja lisavad vastavad tagid. Teise kampaania mõtlesime välja raamatukogus ja see on muhu keele kessik. Et iga kolmapäev tuleb rääkida ja kirjutada ainult Muhu keeles.
Leena: Ma teen kolmapäeva hommikuti koolimaja ukse lahti ja tervitasin, et “Tere hommingust, tere hommingust,” isegi meil mandrilt tulnud direktor õppis selgeks selle tervituse! (Leena töötab koolis muusikaõpetajana)
Kui palju teid Uijees koos käib? Kes teie liikmed on?
Aili: Meil on selle aja jooksul läbi käinud kakskümmend viis inimest. Aga enam-vähem on meid olnud ikka selline seitse kuni kümme, praegu on üksteist. Aja jooksul on lauljaid juurde tulnud, kõik ei julge kohe väikekannelt kätte võtta. Ja projektipõhiselt on meil vahel juures mõned mehed ja näiteks karmoška ja viiul.
Meelis: Jah, me ei ole püsivad liikmed olnud, aga nüüd tekib küll isu, et võiks rohkem kampas käia. Nüüd oleks Muhu nagu naistelaulu saar, kuid vanasti oli ka meestelaul kõvasti, seda on palju lindistatud. Külalaulud olid just meestelaulud. Mõne mehega me nüüd väikese pääsukese tegime – laulsime podcast‘i jaoks kaks laulu linti, Lauri Õunapuu utsitas meid tagant. Laulsime just vanemat regilaulu, aga see on veel võõras, ei oska seda nii hästi. Rohkem oleme uuemat rahvalaulu laulnud, ühel aastal käisime Leena juhandamisel meesansambliga isegi Viljandi folgil.
Leena: Ja kui tegelikult vaadata, siis neid külalaule, mis just meestele sobiks, on nii palju. Nüüd peakski hakkama neid projektipõhiseid mehi meie juures hoidma. Kuidas me siis naistega laulame, et läksin õhta tüdriku juurde… Üksainus meesterahvas on meil püsivalt ka kampas olnud, Kristjan Prii, aga tal tulid ka muud tegevused lõpuks vahele.
Aga mis on see, mis teid koos käimas hoiab ja kodust välja tulema utsitab? Mida see ühiselt mängimine ja laulmine annab?
Aili: Mina olen siit kollektiivist ainuke, kes ei ole juurte poolest Muhumaalt pärit, aga olen juba 40 aastat sin elanud. Nii, et ma ikka tunnen ennast juba muhulasena, mulle meeldib see Muhu pärimus ja ma olen sellest huvitatud. Nii hea on kui Anu jälle tuleb, et oi, nii tore uus laul on mul, võtame selle. Koos on tore käia, saab kodust ka välja.
Külli: Ma olen juba nii vana, et ma olen juba kümme aastat pensionär olnud. Ja siis on nii hea korrakski väljas käia, teiste sekka tulla. Mis sa seal kodus ikka terve talve üksi passid.
Anu: Minu mõte on see, et kes siis muu kui mitte meie. Lauri Õunapuu ütles nii kenasti, et me oleme viimased muhukaanlased. Ikka meie ise peame seda traditsiooni edasi viima. Me esitame, talletame ja kanname seda kõike edasi ning loodame, et kunagi tuleb meile ka vääriline järelkasv.
Leena: See on selline kohusetunne, et ei ununeks see meie pärimus. Tunnen, et seda peab säilitama, meelde tuletama ja noorematele õpetama. Kõige suurem mure on meil muhu keele pärast, see tahab vaikselt ära hääbuda. Ei ole enam neid keelekõnelejaid, vanasti elasid ju vanavanemad koos lastega ühes peres ja nii õpiti ka keelt. Aga nüüd seda enam ei ole ja lisaks on hästi palju võõrast rahvast saarele tulnud, kes ei tea sellest keelest midagi. Oma keelt peame hoidma ja säilitama.
Anu: Ja õnneks ikka natuke on positiivset ka, näiteks Muhu aabitsa saime mõni aeg tagasi valmis. Ja plaanime muhukeelset Tähekest välja anda.
Meelis: Ma tahaks veel lisada optimistlikku nooti ka, et päris ära keel ei hääbu, kui me nõnda edasi jätkame. Ja Muhu maine on ka küllaltki hea, meie rahvaarv aina kasvab. Muhu valda tuleb inimesi juurde ja nad on ikkagi huvitatud meie pärandist ning meil on võimalus neile näidata, millised laulud ja riided meil siin on.
Ja mina isiklikult käin koos laulmas ja tegutsemas natuke nagu inertsist või nostalgiast. Ma olen varem mitmel korral Baltica festivalil pealaval esinenud ja lapsepõlvest saati rahvapilliorkestriga seotud olnud, seet ka hoiab.
Kas on midagi veel, mis on kangesti südamel ja peaks kindlasti öeldud saama?
Anu: Täname neid, kes meid sellele tähtsale preemiale esitasid ja ka neid, kes meid välja valisid. Ning muidugi täname Muhu valda, kelle taidlusring me oleme ja kes meid alati aitab. Maksab välja bussisõidud ja juhendajatasud ning toetab meie väljasõite, mida on meil rohkesti. Ja täname kõiki, kes meid pidevalt esinema kutsuvad! Esinemisi on meil palju!
Aili: Üle saja esinemise on meil olnud. Ma vaatasin just, et laule ja lugusid on 107 ja esinemisi 104.
Comments are closed.