„Metsa ligled, metsa lagled,
metsa haned hallid linnud,
õerutage õdede kaudu,
viige viiel vennal teada.
Eesti pärimuskultuuri kogukonda on tabanud valus ja raske kaotus. Lahkunud on tõeline ja auväärne laulik, päriselu mõtestaja, vaimne teejuht ja eeskuju Jaak Johanson. Eesti inimestele seostub Jaak kunagise Noorsooteatri, Vanalinna Muusikamaja, Pirgu mõisa kultuuriseltsi, Kloostri Aida ja Ööülikooli tegevuste kaudu. Eesti kultuuri eripära ja väärtuste kestmise tähenduses on ta mõju olnud varjatum, kuid ülivõimas.
Legendaarses folklooriansamblis Leegajus oma rahvalaulu ja -muusikarmastusele saadud vankumatu alus ja tädimehe Veljo Tormise poolt mõjutatud usk regilaulu väesse on teinud Jaak Johansonist majaka, mis on sadadele ja tuhandetele olnud vajalikuks teenäitajaks ja innustajaks.
Jaak mõistis tundeid sõnadesse valada nii, et lihtne inimene saab aru. Tal oli võime tabada tähtsaimat – juhatada tegutsejaid nende hoobade ja kangideni, mille järjekindel liigutamine annab tulemuseks helgema, säravama, väärikama, õnnelikuma hingeseisundi kõigile, kel silmi, et näha ja kõrvu, et kuulda. Tema jaoks oli oluline kõik, mis on „päris“ ja täiesti ebaoluline see, mis näiline. Ta oskas olla tark valgustaja ja heatahtlik arvustaja.
Ka Viljandi pärimusmuusika festivali ideelise alusmüüri rajamises on Jaak Johansonil olnud kaalukas osa täita. Tema soovitused arengute valikul ja vahendatud sidemed meie mõttekaaslastega mujal, on aidanud festivalil läbi aastakümnete areneda sellisena, et suudame ikka ja jälle köita nii uusi kui ka seniseid poolehoidjaid ning pannud neid igal aastal juulikuu lõpul üha uuesti Viljandi tee jalge alla võtma. Jaak on öelnud, et Viljandi folk annab põhjuse armumiseks. See on kauneimaid tunnustusi, mida tegijad on kunagi kogenud. Jaagu lausutud hästi sihitud mõte on pikka aega korraldajate südametunnistuseks ja saanud vaikimisi peo korraldamise alusmõtteks.
Jaak Johansoni mõjusaimaks ja kestvaimaks pärandiks, mis meile kõigile jääb, on tema imelised laulud nii õe ja vendadega, kui üksi laulduna. „Lahtilükkamine“, „Tuhat tänu“, „Jutumüür“, „Pauluse sõnad“, „Lumevalgus“ jne. Nii tema enda kirjutatud kui teistelt omandatud tekstid haaravad kuulajate südamed peopessa ja pigistavad õrn-magus-valusalt nii, et igavesti meelde jääb.
Jaak oli haldjas ja jääb selleks. Päriselt. Oma krutskite ja vigurite, oma häälekõla, täpse ja selge sõna, leegitseva pilgu ja turris tukaga.
Tunneme südamest kaasa Kristale, ema Mallele, õde Kärdile, vendadele Antsule ja Mardile ning kõigile lähedastele, sugulastele, sõpradele ja kaasteelistele.
„Ent jääb usk, lootus ja armastus… ja suurim neist kolmest on armastus.“Tuhat tänu, armas Jaak, nüüd, kus Sa oled igaveseks lahti lükatud ja edaspidi, igavesti!
Järelhüüde kirjutas Ando Kiviberg
Comments are closed.