Aasta juhendaja preemiaga tunnustati tänavu Võrumaal tegutsevat tantsu- ja muusikaõpetajat Kadri Mäharit. Kadri on Võrumaa pärimuskultuuri üks keskseid eestvedajaid, kelle töö tulemusel elavad rahvatants ja pärimuslik mõtteviis igapäevaselt nii lasteaias kui ka kogukonna suurüritustel. Uurisime tema käest, kuidas ta oma tööni jõudis ning mis talle selle juures enim rõõmu valmistab.
Igapäevaselt õpetad erinevas vanuses inimestele rahva- ja pärimustantse, lisaks töötad
lasteaias muusikaõpetajana. Kuidas sa ise nende valdkondade ja õpetamise juurde
jõudsid?
Olen hariduselt alus- ja esiõpetuse õpetaja ning töötanud juba üle 30 aasta Võru Lasteaias Päkapikk muusikaõpetajana. Muusika ja rahvatants on olnud minu elu lahutamatud kaaslased juba lapsepõlvest saadik.
Minu tantsijatee sai alguse 1981. aastal Kääpa koolis, kus meie klassijuhataja Valdur Ansumäe pani kokku laste tantsurühma. Pärast mõningast pausi jõudsin rahvatantsu juurde tagasi hoopis klaveri- ja akordionisaatjana. Mäletan hästi, kuidas proovis pilli mängides hakkasid jalad iseenesest tantsusamme kaasa tegema. Nii saingi aru, et tegelikult igatsen kõige rohkem ise tantsupõrandale pääseda.
Peagi hakkasin tantsima Wermo segarahvatantsurühmas, kus minu partneriks sai Priidu Teppo, kellega tantsime koos tänaseni. Edasi viis tee meid Võru Kandle rahvatantsurühmadesse Hebe ja Kannel. Kümme aastat tantsisime paralleelselt kahes rühmas, treenisime neli korda nädalas ning nädalavahetused möödusid esinemistel. Need olid tegusad ja toredad aastad, mis andsid mulle hindamatu kogemustepagasi, palju sõpru ja ilusaid mälestusi.
Olulist rolli minu kujunemisel mängis ka Võru folkloorifestival, millega olen seotud olnud alates 1995. aastast. Just festivali lasteüritused inspireerisid mind 1997. aastal looma Päkapiku lasteaias mudilaste tantsurühma. Nii hakkasidki muusikaõpetaja töö ja pärimustantsu õpetamine minu elus üha enam põimuma.
Olen lõpetanud Rahvatantsujuhtide Kooli ning saanud õppida paljudelt suurepärastelt tantsujuhtidelt. Samas on väga palju õpetanud mulle ka tantsijad ise, ühised kogemused ning pidev soov õppida ja areneda. Olen alati tantsinud kogu hingest ning nüüd tahan ka õpetada kogu hingest. Soovin julgustada, innustada ja sütitada ning anda edasi kõike seda head, mida tants on mulle endale pakkunud.
Õpetamine on keerukas ja paljunõudev töö, millest viimasel ajal palju räägitakse. Palun jaga mõnda hetke, mis sulle õpetajana viimasel ajal rõõmu on pakkunud!
Oma tantsijaskonna loomine on olnud suur ja vaevanõudev töö, kuid samas ääretult rõõmupakkuv ettevõtmine. Mul on väga hea meel, et oleme suutnud luua ligi 90-liikmelise tantsijate kogukonna, kuhu kuuluvad Päkapiku lasteaia mudilasrühm, lasterühmad Riburadapidi I ja II, naisrühm Kadriko ning segarahvatantsurühm Kannel.
Minu rühmade visiitkaardiks on eelkõige tantsurõõm ja hea energia. Olen veendunud, et igapäevaelus on inimestel niigi piisavalt stressi, muresid ja kohustusi. Seetõttu peaks tantsutrenn olema koht, kuhu tullakse hea meelega ning kust lahkutakse rõõmsa ja energilisena. Loomulikult peab treening olema arendav ja pingutust nõudev, kuid usun, et häid tulemusi saab saavutada ka hea sõna, toetuse ja julgustamisega, mitte hurjutades.
Sama oluliseks pean ühiseid eesmärke, üksteise aja väärtustamist ning häid suhteid. Tantsurühm ei ole ju ainult koht, kus õpitakse samme ja tantse, vaid kogukond, mida ühendavad sõprus, usaldus ja ühtekuuluvustunne. Seetõttu püüame leida aega ka ühisteks ettevõtmisteks väljaspool tavapäraseid tantsutrenne. Oleme näiteks tähistanud rahvakalendri tähtpäevi. Eriti meeleolukaks kujunes eelmisel hooajal vastlapäev, mil lasime liugu,
mängisime vanu rahvamänge ja tantsisime pärimustantse. Sellised koosolemised liidavad eri vanuses tantsijaid ning aitavad pärimust kogeda kõige ehedamal moel.
Kõige suuremat rõõmu pakuvad mulle aga hetked, mil näen tantsijate silmis siirast sära. Näiteks meie Riburadapidi lapsed tulevad sageli trenni juba enne selle algust ja hakkavad omal algatusel soojendusharjutusi tegema. Keegi ei pea neid selleks sundima – nad lihtsalt tahavad tantsida! Sama südantsoojendav on näha täiskasvanud tantsijaid, kes pärast pikka tööpäeva tulevad trenni, jätavad argimured ukse taha ja naudivad ühist tantsimist.
Erilist rõõmu pakub mulle ka töö kõige pisemate tantsijatega. On imeline näha, kuidas mudilased mängu, muusika ja liikumise kaudu tasapisi tantsumaailma avastavad. Mõnikord on kõige suurem õnn hoopis väikeses edusammus – kui laps, kellel miski pole kohe õnnestunud, saab lõpuks hakkama ja hüüab särasilmil: „Nüüd ma oskan!“
Üheks selle suve meeldejäävamaks sündmuseks oli kindlasti Võru pärimustantsu festival, kus meie segarühm Kannel ja lasterühm Riburadapidi said kaasa lüüa nii ava- kui ka lõppkontserdi lavastustes, esineda oma kavadega laste- ja pargilaval ning tantsida üheskoos tänavatantsul. Õpetajana oli suur rõõm näha, millise innu ja elevusega meie tantsijad kõigest osa võtsid. Sellistel hetkedel tunned, et kõik ühised proovid ja pingutused on end kuhjaga ära tasunud.
Õpetajana ongi minu jaoks kõige väärtuslikum teadmine, et olen saanud kedagi innustada, julgustada või aidata tal endasse rohkem uskuda. Kui näen, et nii lapsed kui ka täiskasvanud tunnevad õppimisest ja tantsimisest rõõmu, siis tean, et minu tööl on tähendus. Just need väikesed, kuid südamlikud hetked annavad jõudu ja tahtmist ikka edasi tegutseda.
Töötad palju lastega. Kui lihtne või raske on sinu hinnangul noortes pärimushuvi tekitada? Miks võiks üks laps või noor just pärimusega tegeleda, kui samal ajal on nii palju muid võimalusi?
Mina arvan, et lastes pärimushuvi tekitamine ei olegi tegelikult nii keeruline. Vähemalt väikeste laste puhul saab pärimuse muuta mänguliseks ja loomulikuks osaks nende igapäevaelust. Lasteaias töötades näen iga päev, kui hästi lapsed tulevad kaasa laulumängude, rahvalike mängude ja lihtsamate pärimustantsudega. Nende jaoks pole oluline, kas tegemist on vana või uue tantsuga. Tähtis on, et tegevus oleks huvitav, jõukohane ja pakuks rõõmu.
Sama lugu on võru keelega. Kui rääkida mudilastele, et võru keel on meie oma eriline salakeel, mida kõik ei oskagi, muutub selle õppimine nende jaoks kohe põnevaks. Ja kui öelda, et see on justkui võlukeel, mida meie siin Võrumaal oskame rääkida, on lapsed kohe valmis seda õppima. Sest kes ei tahaks osata võlukeelt rääkida! Nii saab oma kodukandi keelt ja kultuuri tutvustada mänguliselt, ilma et laps tunneks, nagu peaks ta midagi kohustuslikus korras õppima.
Olen märganud, et lastele pakuvad eriti palju rõõmu ühised ettevõtmised, kus saab koos mängida, laulda ja tantsida. Üks väga tore kogemus oli möödunud aasta maikuus August Teppo Lõõtsatalus korraldatud mudilaste folklooripäev, kus ligi 200 väikest tantsulast mängis ja tantsis Võrumaa lõõtspillimängijate saatel meie armsaid pärimustantse.
Novembris tähistame mudilastega ka võrukeelsete laulude ja mängude päeva, mil tuleme taas kokku, et laulda oma kodukandi laule ja mängida vanu rahvamänge. Sellised kohtumised kinnitavad mulle ikka ja jälle, et pärimus kõnetab ka tänapäeva lapsi, kui oskame seda neile sobival viisil tutvustada.
Loomulikult on tänapäeva lastel ja noortel tohutult võimalusi, mille vahel valida. Aga minu meelest ei pea pärimus teiste huvialadega võistlema. Ka meie Riburadapidi lapsed tegelevad spordiga ning õpivad muusika- ja kunstikoolides, kuid kõige selle kõrvalt leiavad nad aega ka tantsimiseks. Ja mis kõige toredam – nad ise tahavad seda! Kui tantsupisik on kord külge hakanud, leitakse selle jaoks ikka aega. Kes teeb, see jõuab!
Pärimuse erilisus seisneb minu jaoks selles, et see ühendab mineviku, oleviku ja tuleviku. Pärimustants annab lapsele palju enamat kui ainult tantsuoskuse. See õpetab koostööd ja teistega arvestamist, loob sõprussuhteid ning aitab mõista oma juuri ja väärtustada kodukandi traditsioone. Tänapäeval, mil suur osa suhtlusest toimub ekraanide vahendusel, on eriti väärtuslik võimalus päriselt kokku saada, üheskoos mängida, laulda ja tantsida.
Pärimus annab ka võimaluse olla loov ja ennast väljendada. Vanu tantse, laule ja kombeid ei pea üksnes kordama, vaid neid saab omal moel tõlgendada ja edasi arendada. Usun, et pärimust ei pea lastele õpetama kui midagi kohustuslikku või vanaaegset. Laps peaks sellega tegelema eelkõige seetõttu, et see pakub talle rõõmu, sõpru ja avastamisvõimalusi. Kui huvi sünnib rõõmust, tuleb ka soov pärimust edasi kanda loomulikult. Nii nagu juhtus minuga.
Palun jaga meie lugejatele mõni kultuurisoovitus!
Kõigepealt kutsun kõiki 5. detsembril Võrru, sest meie armas talvine tantsupäev tähistab tänavu juba oma 10. sünnipäeva! Hõissa, pidu!
Mul on siiralt hea meel, et sellest ettevõtmisest on kümne aastaga kasvanud tore traditsioon, mida tantsurahvas igal talvel ootab. Minu jaoks on kõige suurem rõõm näha, kuidas inimesed tulevad taas kokku, kohtuvad vanade sõpradega, leiavad uusi tuttavaid ja tunnevad lihtsalt koos tantsimisest rõõmu. Eriti vahva on see, et kaasa saavad lüüa nii päris pisikesed kui ka juba kogenud tantsijad.
Sel aastal jagub tegevust terveks päevaks. Võru Keskväljakul saab nautida jõuluturgu, tantsurühmade esinemisi, laste tantsupooltundi, rahvamänge ja ühistantsude õpitubasid. Meile tuleb külla ka tantsuansambel Savijalakesed, kes tutvustab kultuurimajas Kannel oma tulevast juubelilavastust „Teeme aega tantsule“.
Suvel soovitan kindlasti külastada pärimustantsufestivale. Minu südames on eriline koht muidugi Võru pärimustantsu festivalil, millega olen seotud olnud juba aastakümneid. See festival on mulle aastate jooksul pakkunud nii palju ilusaid kohtumisi, tantsuelamusi ja inspiratsiooni. Just seal olen ikka ja jälle tundnud, kui elav ja ühendav meie pärimuskultuur tegelikult on.
Seepärast soovitangi – ärge jääge ainult pealtvaatajaks! Tulge kohale, võtke sõber kaasa ja lööge ise tantsus kaasa. Sest kõige paremini saab pärimustantsu võlust aru ikka siis, kui jalad ise tantsima hakkavad!
Comments are closed.