Euroopa noortenädal on iga-aastane suvine noorte folkloorifestival, mis toimub Saksamaal Ludwigsteini lossis Hesseni liidumaal. Ludwigsteini lossis tegutseb muul ajal noortehostel, mille akendest avaneb vaade teisele samasugusel künkal asuvale kindlusele. Nende kahe lossi vahelt kulges eelmisel sajandil Ida- ja Lääne-Saksamaa piir. Ida-Sakasamaa poolses lossis ei tegutsenud muidugi noortehostel, vaid paiknes luurajate raadiosidekeskus.
Nädalaks koguneb lossi ligi 200 noort erinevatest Euroopa riikidest, et koos tantsida, laulda ja üksteisega lõbusalt aega veeta. Euroopa noortenädala algatas 1953. aastal Hella Heynmöller ajendatuna II-maailmasõjas kogetust. Ta võttis eesmärgiks kokku tuua erinevate riikide noored, et nad saaksid üksteist ja üksteise kultuure paremini tundma õppida ning läbi selle loodetavasti luua mõistmist erinevate kultuuride vahel. Sellel suvel olid noortenädalale kutsutud külalised neljast erinevast riigist – Prantsusmaalt, Itaaliast, Tšehhist ja Eestist.
Enamik noortenädala korraldajatest ei ela Ludwigsteini lossi läheduses ega isegi mitte samal liidumaal. Nad on pärit Saksamaa ja Euroopa eri paigust ning kohtuvad aasta jooksul üllatavalt harva. Sarnaselt Leigaritele on paljud korraldajatest noortenädalaga seotud läbi perekonna.
Festivalil või laagris?
Erinevalt paljudest teistes festivalidest meenutas Euroopa noortenädal oma programmilt pigem suvelaagrit, mille range igapäevarutiin sai nädala lõpuks suhteliselt koduseks. Iga päev oli ühe osaleva riigi juhtida, mistõttu algasid meie hommikud loominguliste ja kaootiliste äratustega. Mõni rühm karjus lossi ärkvele, mõni laulis, mõni lubas magada ja poetas hiirvaikselt padjale hoopis kommi. Ega siis midagi, voodist püsti ja hommikusöögile, millele järgnes iga päev ühislaulmine, kus päevakangelased õpetasid teistele oma keeles lihtsamaid ja keerulisemaid laule. Seejärel jaguneti töötubadesse, mida oli palju ja mille seast leidus kõigile midagi. Sai osaleda orkestris, kooris, improvisatsioonilises tantsus, teha käsitööd, sepistada või valmistada endale didžeriduu ning õppida seda mängima. Igal õhtul esines vastava riigi rühm pikema kavaga festivalil osalejatele ning kohalikule publikule. Keskööl koguneti lossi sisehoovi tseremooniale ning anti teatepulk üle järgmisele riigile.
Festivalil saime tavapärasest vähem esineda, nädala jooksul vaid neli korda, kuid seevastu oli iga esinemine väga eriline ja omanäoline nii meile endile kui ka publikule. Saime palju kiidusõnu oma rahvarõivaste, pillide ning tantsude ja laulude eriilmelisuse ja vahelduvuse kohta. Siin on oma osa muidugi ka kava ülesehitamisel, kuid saame olla tänulikud, et meil on nii rikkalik pärimus! Vähene esinemine andis aga hea võimaluse näha rohkem teiste rühmade esinemisi, mis olid rohkemal või vähemal moel seatud, kuid andsid hea ülevaate iga riigi pärimustantsudest, -lauludest ja -muusikast. Tore äratundmine: Prantsusmaa rühma esituses oli põhimõtteliselt sama meloodia ja sisuga tants, mida meie tunneme “Juudipolka” nime all.
Palju saia, bratwursti, kreppe ja õlut hiljem saame öelda, et tegu oli ainulaadse festivalikogemusega, kus korraldajad suutsid nädala ajaga luua osalejate vahel mõnusa koduse ja perekondliku tunde. Oma saksa täpsusega oli see üks parima korraldusega festival, kus Leigarid on käinud. Lahkumisest ei puudunud pisarad, paljud kallistused ja uute sõpradega telefoninumbrite vahetamised. Aitäh Europäische Jugendwoche!
Festivalimuljed panid kirja Tuuli Torop ja Hugo Jõks
Comments are closed.