MITMEKESISED MAASORDID ON MINEVIKU KULTUURISAADIKUD

Suur osa inimesi ostab oma igapäevase toidu poest või turult. Osad aiapidajad aga kasvatavad endiselt oma toidu peamiselt ise. Nende aedades leidub sageli taimesorte, mis olid meelepärased juba nende vanematele ja vanavanematele. Neid taimi on aastakümneid või isegi aastasadu kasvatatud ja igal sügisel korjatud seemnete abil alal hoitud. Seemneid võeti ikka kõige suurematelt, maitsvamatelt või kõige ilusamat värvi viljadelt. Selliseid kohalikke pikaajalise kasvatamise ja pideva valiku teel saadud sorte nimetatakse rahvaselektsiooni- ehk maasortideks. Maasordid on hästi kohanenud siinse kliima ja mullastikuga ning annavad meie heitlikes ilmastikuoludes kindlat saaki.

Maasorte eristab maitse, värvus ja mitmekesisus

Möödunud sajandi keskpaigas hoo sisse saanud põllumajanduslik suurtootmine tõi kaasa märkimisväärsed muutused põllu- ja aiakultuuride sortimendis. Kasvatama hakati sorte, mille saak on suur, valmib üheaegselt, sobib masinkoristuseks ja on transpordikindel. Saagi maitse jäi seejuures sageli tagaplaanile. Koduaias oma tarbeks aiasaaduste kasvataja eelistab taimede juures aga hoopis teisi omadusi. Ta tahab tunda enda-kasvatatud küpsete viljade hõrku maitset, tarvitab neid kohe pärast korjamist ning soovib taimedelt saaki noppida võimalikult kaua aega. Seetõttu on pika kasvatusajalooga rahvaselektsioonisordid maitselt, värvilt, kasvukujult ja suuruselt hoopis mitmekesisemad kui nn tootmissordid.

Praegu kasvatatakse üle maailma tootmisaedades väheseid ja samu sorte ning paljud varemkasvatatud on jäädavalt kadunud. Erinevalt tänapäevasest hübriidsordist, mille isendid on geneetiliselt ja väljanägemiselt väga sarnased, on rahvaselektsioonisordi geneetiline varieeruvus suur. Geneetiliselt ühetaolised taimed on vastuvõtlikud haigustele ja kahjuritele ning neid mõjutavad kergesti ebasoodsad ilmastikutingimused. Maasordid on aga hea kohanemisvõimega ja vastupidavad ning seeläbi hoolitsevad nad meie rikkaliku toidulaua eest ka tulevikus.

Põlvest põlve edasi antud teadmised ja oskused

tulemusel. Erinevalt ülejäänud Eestist kasvatatakse Peipsi ääres sibulat tänini kõrgetes käsitsi ehitatud peenardes ning sibula kasvatamise, koristamise, säilitamise, müümise ja kasutamisega seonduv on vanausuliste kultuuri lahutamatu osa.

Armastatud kartulisort ‘Viiulid’

Maasorte leidub nii põllu- kui aiakultuuride hulgas. Vanimate teadaolevate maasortide juured ulatuvad 19. sajandi II poolde. Näiteks eriti Lõuna-Eestis armastatud kartulisorti ´Väike verev´ kasvatati siinmail juba 1860. aastatel. Selle päritolu on teadmata ja eri paigus on sel olnud erinevaid nimesid nagu ´Väike sinine´, ´Väike punane´ või ka ´Viiulid´. Väikeseid sügavate silmadega mugulaid hinnatakse just nende hea maitse poolest ja see on aidanud sordil siiamaani vastu pidada.

Kust maasorte leida?

Osad rahvaselektsioonisordid on oma väärt omaduste tõttu kantud säilitussortidena sordilehele ja nende seemneid on võimalik ametlikult turustada. Sellised on näiteks kartulisordid ´Väike verev´, ´Endla´ ja ´Jõgeva kollane´, põlduba ´Helbi´, aedhernes ´Vanaema hernes´, tomat ´Hiiumaa roheline´. Neid sorte võib müügil leida aiandus-kauplustes ja istikuärides. Üksjagu maasortide seemneid on hoiul Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipangas Jõgeval. Ja muidugi kasvab neid paljudes koduaedades.

Anneli Banner
MTÜ Maadjas