Tänavusuvine Baltica, alapealkirjaga “Rituaalid”, toimus 28. juunist 3. juulini Leedus. Varahommikune unesegune reis Vilniusesse möödus märkamatult. Sellest, et oleme õigesse hotelli jõudnud, andis märku registratuuris kostuv kõrvulukustav lärm, mille taustal aimdus ka südantsoojendavat rahvalikku viiulimuusikat.
Eestit esindas festivalil Rahvakunstiselts Leigarid laulurühm (juhendaja Marion Selgall), lisaks jälgisid festivali korraldusliku poole pealt Lili Välimäe ja Kristi Pumbo Eesti Folkloorinõukogust.
Rituaaliküllane festival
Festivali avaüritus, tulesüütamise tseremoonia, toimus kõrgel Gediminase mäe tipul, kus jätkus parasjagu ruumi kõikidele kutsutud välisrühmadele, ei sentimeetritki rohkem ega vähem.
Avatseremoonial polnud pikka juttu – kokkutulnute asemel kõnelesid laulud ja pillilood – lõkke ümber seisjate laulujärg voolas päripäeva ühelt rühmalt teisele. Ilu, pühalikkus, hardus, õrnus vallutasid kohalolijate südamed, mis peagi said valust ja pisaratest kastetud, kui sõjajalust festivalile pääsenud Ukraina memmede koor alustas oma laulu. Sel hetkel oli sõnadetagi selge, mida võisid tunda kõik need, kes Baltica folkloorifestivalil esimesel aastal esmakordselt sini-must-valge lipu all seista julgesid. Kui habras oled sa, vabadus!
Maa peale tagasi tõi meid mehine kruusitäis vahutavat mesist mõdu ning maitsvad kohalikud küpsetised. Need ootasid avatseremooniast osavõtjaid otse mäe all, Vilnia jõe kaldal, mille vulisev vesi pakkus ühtlasi ka kuumarabanduse vastu jahutavat rohtu. Juba moodustusid isetekkelised laulu- ja pillimängukooslused ning tuli tõdeda, et festival oli saanud mõnusa, koduse ning sundimatu proloogi, milles valitsenud emotsioonid jäid meid saatma kogu festivali vältel.
Mis tänavuselt Balticalt korraldusliku poole pealt kõlama jäi?
- Üldine korraldus
Kogu festivalist jäid märksõnadena kõlama läbimõeldus, suurejoonelisus, elamusterohkus. Lili Välimäe: „Osalejana sain tõesti mitmekülgse pildi rituaalidest – oli võimalik samastuda, kõrvutada, eristuda, võrrelda oma maa kultuuritraditsioonidega. Nii kavas planeeritud algus- ja lõputseremooniad kui ka spontaansed festivalimelus kogetud tänurituaalid andsid mulle rikkaliku elamuse. Mulle väga imponeeris festivali visuaalne külg – logo, trükiste ja lavade kujundus ning käsitöölaada ühtne rahvuslik stiil.”
- Baltica Laulu- ja Tantsupeo osana
Baltica folkloorifestival oli tänavu osa Leedu laulupeo 100. aastapäeva tähistamisest. Tänu sellele kujunes seekordne festival suurejoonelisemaks kui tavaliselt, korraldab ju mõlemat suursündmust Leedu Rahvakultuuri Keskus. Kurbusega kuulsime, et kahe peo ühendamine oli ainuvõimalik tee folklooripeo toimumiseks, mis jäeti tänavu täielikult ilma riikliku rahastuseta.
- Festivali lavad
Festivali alal Vilniuse vanalinnas, Bernardiini aias, oli traditsioonilise käsitöö laat ning mitu pisemat lava. Kui esimestel tööpäevadel nappis publikut, siis peagi algav laulupidu tõi pealinna ja kontsertidele nädalavahetuseks rahvast vahvasti juurde. Esinejad ei pidanud kurvastama – nende poolt said läbi tantsitud kõikide lavade lauad, aga ka mitmed tänavanurgad. Lisaks peeti suurejooneline galakontsert publikust pilgeni täis Leedu Riikliku Sümfooniaorkestri saalis. Teine suure lava kogemus saadi Laulu- ja Tantsupeo folklooripäeva raames toimuval kontserdil pompöössel Katedraali väljakul, millest said osa ka televaatajad. Seega pakkus festival mitmekülgset publikukogemust – nii silmast silma kontakte ning kaasamist kui suurilma artisti vaadet.
- Kirikukontsert lisas uut väärtust
Kuldaväärt mõte oli festival raames toimuv kirikukontsert, kus iga riik oli ette valmistanud vaimulikke rahvalaule ning pillilugusid. See näitas folkloorirühmi sootuks teise nurga alt, pakkudes hoopis eriilmelist õhustikku ja tõi kavasse värskust. Kui välja arvata meie Leigarite laulurühm, kes oli igaks esinemiseks pannud kokku uue repertuaari, kordusid teiste rühmade tantsud ja laulud kontserdilt kontserdile. Seega mõjus kirikukontsert kui värskendav kevadine briis.
- Kogemuste jagamine
Festivali raames toimunud loomingulises laboratooriumis kõnelesid folkloorirühmade juhendajad laiemalt oma kogemustest ja lähenemistest seoses rahvatraditsioonide edasikandmisega tänapäeva maailmas. Marion Selgall tutvustas teemat lähtudes enda kui pärimusmuusika õpetaja isiklikest kogemustest ja õppetundidest. Mõtlemapanev oli Ukraina folkloorirühma tõdemus, et folkloor kipub Ukrainas kaduma mitte ainult sõjapõgenike tõttu, vaid ka hirmust – lapsed ei suuda ega soovi enam laulda, sest nad kardavad järgmist rünnakut, mil peab varjendisse jooksma.
- Kõrvaltvaataja pilk
Vaatlejana tundus, et ühe folkloorirühma päevakavasse oli pikitud ehk liialt palju esinemisi. Võimalik, et selle mulje tekkimisel aitas kaasa ka inimvõimete piiril olev suvine kuumalaine. Kui villastes triibuseelikutes higist leemendavad laulsid päikesele, et see paistaks soojemini, oli nende palvel muidugi omajagu tõsi taga, sest temperatuur oli selleks ajaks tõesti langenud vaid 30 soojakraadile. Esinejatele lisas koormust see, et lisaks ülesastumistele oli nende ülesandeks tutvustada ka riigi rahvustoitu ja käsitööd.
Lõppsõna
Festivalile tagantjärele mõeldes jäävad pinnale sellised vanamoodsad tunded, mis meid tänapäeval üha harvemini külastavad: sügav tänulikkus, väärikus, uhkus selle parimas tähenduses, lugupidamine, austus, pidulikkus. Daamid ja härrad, see festival tundis uhkust rahvaste ja rahvuste üle!
Lili Välimäe ja Kristi Pumbo
Eesti Folkloorinõukogu
Comments are closed.