EFN TUNNUSTAS FOLKLOORIKURAATORI PREEMIAGA TIINA KONSENIT

top feature image

EFN TUNNUSTAS FOLKLOORIKURAATORI PREEMIAGA TIINA KONSENIT

Eesti Folkloorinõukogu kuulutas tänasel üldkogul välja aasta folkloorikuraatori preemia, mille pälvis Tiina Konsen Tartumaalt – pikaaegse järjepideva tegevuse ning kogukonna sütitava eestvedamise, kaasamise ja innustamise eest.

Tiina Konsen on Tartumaa tuntud ja armastatud rahvakultuuri ürituste korraldaja  –  2020. aastal veeres tema sülle maakonna kõrgeim kultuuripreemia – Kultuurkapitali Kultuuripärl.

Tiina poolt algatatud ja elluviidud folkloorisündmused on mitmekülgsed ja harivad, pakkudes alati aktiivset kaasalöömise võimalust eri vanuses põlvkondadele, aga ka siin elavatele erinevatele rahvustele. Tema järjepideva 30 tööaasta sisse mahub kirju kimp maakondlikke laste ja noorte folklooripäevi, kevad-suviseid Taaralinna taaderante ning sügis-talviseid Taaderandi talisteid, rahvarõivapäevi ning rahvarõivaste kirbukaid. Üle kümne aasta on ta Tiigi Seltsimajas korraldanud seminaride sarja “Pärimuskultuur linnaruumis“.

Eesti Folkloorinõukogu vabatahtliku kuraatorina on Tiina Konsen olnud kogu hingega kaasatud mardi- ja kadripäeva kombeid elavdava aktsiooni “Hakkame santima!” meeskonda – vedanud eest sanditamistraditsiooni elus hoidvaid koolitusi, kontserte, õpitubasid, pidusid Tartumaal. 2020. aasta „Hakkame santima!“ festivalinädal toimus Tartus, mil Tiina eestvedamisel mustas kesklinn nii väikestest kui suurtest mardisantidest.

Lisaks on ta korraldanud arvukate osalejatega suurejoonelisi rahvusvahelise pärimuspeo Baltica eelpidusid. Eesti Folkloorinõukogu jaoks on Tiina olnud väärtuslik ja usaldusväärne meeskonnaliige, hea nõuandja, kaasamõtleja ning lausa järjepidevuse kehastus. Lisaks sellele jääb tal aega ka teisi märgata ning hea sõnaga tunnustada. Tänu Tiinale Tartumaal folkloor elab ja õitseb.

Tänavu andis Eesti Folkloorinõukogu folkloorikuraatori preemia välja juba seitsmendat korda ning saaja valiti välja kahekümne ühe kandidaadi seast. Auhinna saaja valib välja Eesti Folkloorinõukogu juhatus ning 1000 euro suuruse preemia väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital.

KOLM KÜSIMUST TIINA KONSENILE

  1. Pälvisid folkloorikuraatori preemia teist korda. Mis on vahepealse viie aasta jooksul muutunud nii kohalikus kui üle-eestilises (pärimus)kultuurielus sinu jaoks?

Jah, nii on juhtunud ja olen selle eest otsustajatele tänulik. Kuraatori tunnusta-mine on tegelikult kuraatori koostöö-partnerite tunnustamine. Kuraator ei ole jutuvestja, käsitöömeister või pillimees, kuraator on osa pärimushuviliste kogu- konnast. See teinekordne märkamine tähendab, et Tartumaale jätkub folkloori-rühmade ja pärimusringide juhendajaid, pärimushuvilisi lasteaednikke ja õpetajaid, pärimust väärtustavaid kogukondi. See on üks tore entusiastlik seltskond, kellega koostöös on kuraatoril võimalik ellu viia Tartumaa traditsioonilisi sündmusi ja võimendada EFNi ettevõtmisi.

Folkloorinõukogu on viimasel ajal oma tegevustes vunki juurde saanud ja see on pannud ka teiste elualade inimesi enam märkama pärimusega seonduvat. Heaks näiteks on ülemaaline aktsioon “Hakkame santima!”, kus jõukohastesse tegevustesse on kaasatud päris palju rahvast. See mänguline koostoimetamine on rahvas tekitanud soovi saada rohkem teada meie vanemast kombestikust, rahvajuttudest, muusikast ja tantsudest, üldse esivanemate elu-olust.

Ei ole vist tegevusala ja inimest, keda praegune taud oma piirangutega mõjutanud poleks. Oleme väsinud ühekaupa olemisest, igatseme olla kaaslastega ja koos ühist asja ajada. Samas on piirangute aeg toonud kaasa muutused, tekitanud uusi võimalusi pärimuse esitlemiseks. Digioskustega seltskonnad on loonud veebikeskkonnas väiksemaid sündmusi rahvusvaheliste festivalideni. Nii on meie pärimuskultuur jõudnud paljude rahvasteni, tekitanud huvi ka võõrsil elavates eestlastes. Sündmuste korraldajad on saanud kogemusi, mis edaspidi võimaldavad traditsioonilises vormis toimuva kõrval pakkuda virtuaalseid koostegemise vorme. Põnevad ajad on ees!

2. Tihti kuuleb öeldavat, et pärimusvaldkonnas ei saa tegutseda isikliku huvi ja missioonitundeta. Mis sind tõi selle teema juurde ja, veelgi enam, mis on sind nii pikalt hoidnud sära silmis tegutsemas?

Algus on lapsepõlves. Elasin justkui kahes maailmas korraga – elasin võrukeelset maaelu ja kirjakeelset linnaelu. Need olid nii erinevad tööd ja tegemised, lood ja laulud. Ema-poolsed juured on sügaval, suguvõsa on kirjalikel andmetel samas kohas elanud üle kolmesaja aasta. Isapoolne perepärimus on hoopis teistsugune, juured hargnevad kaugele võõrastesse kultuuridesse. Enda perest sai alguse huvi teiste piirkondade ja rahvaste vastu, otsides sarnasusi ja erinevusi.

Pärandiga tegelemine on rõõmu pakkuv. Rõõmustan, et mul on toredad pärimusse süvenenud kauaaegsed koostööpartnerid; rõõmustan, kui peol või õppepäeval osalenu on avastanud pärimusmaailma ja soovib folkloorirühmaga liituda; väga rõõmustan pärimushuvi tekke üle Tartumaale tagasi kolinud maailmaränduritel.

3. Folkloorikuraatori roll on paljuski selle kandja enda luua, sest tegevus on vabatahtlik. Milliseid võimalusi folkloorikuraator oma piirkonnas luua saab ja mis on suurimateks väljakutseteks olnud kõikide nende aastate jooksul?

Maakonnad on erinevate kultuuriasutuste võrgustikega, erinevate kogukondadega ja erinevate tegevusvõimalustega loomeinimestele. Tartumaa kultuurielu on väga mitmekesine – on akadeemilist ja professionaalset, on harrastuslikku ja kogukondlikku. Tartumaal on teadusasutusi, kultuuriharidust andvaid õppeasutusi, riiklikke ja kohalikke muuseume, on loomelinnak, loomemajanduskeskus, teatrid ja seltsimajad.

Mitmete organisatsioonide olemasolu annab folkloorikuraatorile head võimalused mitmekesiseks koostööks. Samas nõuab kuurikorraldajate rohkus folkloorikuraatorilt ka rohkelt energiat pärimusvaldkonna nähtavaks-kuuldavaks tegemisel, nn pildil hoidmisel. Aastad on erinevad, erinevad on olnud prioriteedid ja toetusmeetmed pärimuskultuuri valdkondlikuks arendamiseks, eestvedajate toetamiseks, pärimuse viljelejate tutvusta- miseks ja tunnustamiseks. Mind on motiveerinud tegutsema 1990ndate folklooriliikumise õhinapõhisus, tollaste ja tänaste koostööpartnerite väärikus pärimuse hoidmisel ja edasiandmisel.

Comments are closed.