Tänavu tunnustati aasta korraldaja tiitliga Kadri Suitsu, Henrik Hinrikust, Juhan Suitsu ja Tanel Sakritsat, kelle eest võetud üle-eestiline uurimis- ja kogumisprojekt „Külapillimehi otsides“ tõi tähelepanu keskmesse tänapäeva kogukonnamuusikud. Uurisime Kadri Suitsu käest, kuidas projekti idee sündis ning millised olid meeldejäävaimad hetked.
Kuidas sündis projekti “Külapillimehi otsides” idee? Palun tutvusta projekti lühidalt!
Nagu paljud ideed, tekkis ka meie külapillimeeste projekt suurest uudishimust ja hea sõpruskonna koostegutsemise tahtest. Meie säraval suhtlejal ja loomult tõelisel külapillimehel Henrik Hinrikusel kripeldas sees soov kaardistada tänapäeva rahvamuusikamaastikku ja koguda infot nende külapillimeeste kohta, kes avalikkusele veel teadmata. Teadagi on rahvamuusikamaastik muutuv ja inimene kaduv. Siinkohal täname Eesti Pärimusmuusika Keskust, kes just meile parajal hetkel kuulutas välja August Pulsti stipendiumi, mille statuut läks meie eesmärkidega naksti kokku. Tänu Pulsti stipendiumile sobitusid pusletükid omavahel kokku – muusikute ja metoodika esindajad Henrik Hinrikus, Juhan Suits ja Tanel Sakrits, videograafina Siim-Kaspar Kollamaa ja tagantutsitajana projektijuht Kadri Suits.
„Külapillimehi otsides“ projekt nägi lühidalt välja selline – päeval tegime intervjuusid, õhtul pidasime maha kontsert-simmaneid Estlager Trioga.
Põhjalikumalt selgitades tähendas see otsitavate külapillimeeste leidmist (kirjade kirjutamist ja telefonikõnede pidamist), esinemispaikadega kokkulepete tegemist, projekti kirjutamist ja aruandlust (tänud Eesti Kultuurkapitalile!), kujunduse tellimist, küsimustiku välja töötlemist, videograafiga kontseptsiooni loomist, hulga kilomeetrite läbimist, väga palju südamlikke Eestimaa mehi ja naisi meid oma kodudes ja esinemispaikades vastu võtmas ja kontsert-simmaneid külastamas ning loomulikult koos musitseerimist, mis on kõige soojem inimeste ühendaja, mida minu silmad näinud on. Ringreisi kokkuvõtva kontserdi andsime 2025. aasta Viljandi Pärimusmuusika festivalil ning kuuldavasti toimub dokumentaalfilmi eetri-esilinastus veel selle aastanumbri sees.
Kohtusite projekti käigus paljude pillimängijatega. Kas oskaksid välja tuua mõne eriti südamesse läinud kohtumise või hetke, mis kauaks meelde jäi?
Ojaa, pillimängijad pugesid otse südamesse. Pea kõigist neist oleks palju jutustada, igaühest oma nurga alt.
Kui aga vaid ühte ära mainida, siis toon välja Toolamaal elava Jaak Eenlo (õnnitleme südamest Jaagu ema Lydiat, kes tähistas äsja oma 102 sünnipäeva!). Jaak on suurepärane suupillimängija ja hea jutustaja. Tema isiklikud lood ja läbielamised ulatuvad lapsepõlve, mil isa karmist ütlemisest vaatamata jätkus Jaagul uudishimu ja tahet õppida akordionit ja suupilli aina vürtsikamalt ja mitmekihilisemalt mängima. Nagu suur rahu ise kõnnib Jaak kaabuga lavale, võtab istet, ning mõne hetke pärast on publik see, kes aplodeerides püsti tõuseb..
Mündil on kaks poolt, nii ka igal heal asjal. Ringi käies ja suheldes avardub silmaring ning sa tead, et kõikjale ei jõua, kõiki intervjueerida ei saa . Meil eestlastena on põhjust olla uhked, sest eesti rahvamuusika on heades kätes, oleme pärimuse poolt hästi hoitud.
Comments are closed.