Venelastel oli vanasti (ja küllap praegugi) jõupühadeaegne kombetalitus koljaada, mis seisneb pidulikus ringkäigus mööda külahoove eesmärgiga soovida pererahvale õnne, rikkust ja head viljasaaki. Sel puhul lauldi kindlaid laule, koljadkasid. Lauljaid peredes oodati, vastutasuks heade soovide eest anti neile vilja, leiba, liha, küpsetisi ja raha. Tihti saatsid koljadka-lauljaid jõulusandid, kes kandsid loomamaske ja pahupidi pööratud kasukaid.
Koljaadatamas käisid külades ka preestrid oma laulukooriga. Nemad käisid tavaliselt jõulu esimesel pühal peale jumalateenistust. Lauldi kirikulaule, lõpetuseks lauldi peremehe auks „Palju aastaid“. Tänuks kingiti pirukaid, õunu või muud paremat. Pakuti ka märjukest, preestrile aga anti tavaliselt raha. Jõuluööl käisid ringi kristoslaavitajad, kes lauldes kuulutasid Kristuse sündi. Käes oli lauljatel hulknurkne latern, jõulutähe sümbol, milles põles küünal. Rituaalne latern, rozdestvenskaja zvezda või lihtsalt zvezda, oli kaunistatud Kristuse sündi kujutavate pühapiltidega.
Kristotamise vana komme
Õigeusklikele setodelegi oli omane pühal ööl lauluga paigast teise liikudes Jeesuslapse sünni kuulutamine. See talsipühasid ehk seto jõulupühi sisse juhatav komme püsis Setomaal paiguti veel kuni 1970. aastate keskpaigani välja. Rahva seas öeldi tegevuse kohta kristotamine, kristoslaavitamine või laavitamine. Enamasti öeldi kristotama Obinitsa ümbruses, Petseri-poolsel Setomaal öeldi kristoslaavitama või lihtsalt slaavitama.
Kristotamine hakkas peale esimese püha keskööl või pärast öise jumalateenistuse lõppu. Jõulusõnumitoojad liikusid öösel kirikulaule lauldes ja andisid kogudes külast külla ja talust tallu. Vanemal ajal olid sellisteks kuulutajateks Setomaal enamasti mehed, Peipsi vanausuliste juures käisid Kristuse sündi lauluga kuulutamas ka naised. Hilisemal ajal olid kristotajateks suuremad lapsed, umbes 11-15aastased poisid ja tüdrukud. Vahel võeti kaasa ka 10aastaseid. Lapsed seadsid end minekule juba enne keskööd, umbes kella 23 paiku. Mõnel pool peeti tüdrukutele öist ringijooksmist sobimatuks, kristoslaavitada lubati neis paigus ainult poistel. Enamasti liiguti väikese seltskonnaga, tavaliselt kahe-kolme, harvem neljakaupa. Käidi igapäevarõivastuses, jõulusantidele omast riietust ei kantud.
Jõululaternad valmistati ise
Kuna kristotama mindi pimedas, oli oluline kaasa võtta valgusallikad, milleks olid tavalised tormilaternad, mis pühade puhul paberilintide, värviliste riideribade või tuttidega ehiti. Setomaal oli tormilaterna nimetuseks vannar või vannõr. Lisaks sellele kanti ka erilist kerakujulist paberiga kaetud ja pühapiltidega kaunistatud jõululaternat. See põles kogu teekonna ajal. Setomaa eri paigus oli selle nimetus erinev: põhjapoolsel Setomaal, ka Obinitsa kandis kutsuti löhi, Petseri lähedastes külades vesto või vannõr, Ida- ja Lõuna-Setomaal Petseri-tagustes külades vesto. Vestoga ringikäijaid kutsuti ka vestoslaavitajad (teade Võmmorski elanikult Margot Vorobjeva’lt, 1916-2013). Jõululaternaid valmistasid enamasti poisid, tüdrukud keskendusid enam laulude selgeks saamisele ja nende kenasti ettelaulmisele.
Vesto raam valmistati vanast puusõelast – ümmargusse raami puuriti auk, sisse kinnitati vars, milleks oli tavaliselt pikk puutokk, ja traadist keerutatud küünlajalg. Hilisemal ajal asendas küünlajalga traadiga kinnitatud konservikarbike. Pealt kaeti laterna raam õhukese paberiga, kaunistati pühapiltide ning värviliste krepp-paberist ribadega. Enamasti ümara (vahel ka lapikuma) kujuga laterna ühele küljele jäeti küünla süütamist võimaldav avaus. Kellel sõelaraami ei olnud, valmistas laterna raami (kere) õhukestest puupilbastest. Selleks keerati puulaast ettevaatlikult rõngasse, teine painutatud laast asetati risti üle esimese. Kinnituskoht tugevdati traadiga ja kinnitati sisse küünlajalg.
Talutoas lauldi ja sooviti pererahvale tervist
Talumaja ukse taha jõudes koputati ja küsiti „Kas võib tulla Kristuse sündi kuulutama?“ või „Kas kristotada võib?“. Kui nõusolek sisenemiseks saadud, tõsteti vesto kõrgele ja astuti tuppa. Kristoslaavitajad heitsid sisenedes ette risti, pererahvas süütas ikooninurga pühapildi (pühäse) ees rippuvas õlilambis tule ja kristotajad suundusid pühasse tarenurka, pühäsenulka. Teinekord oli ikooni ees küünal, siis üks kristotajatest süütas selle laulmise ajaks.
Lauldi kirjakeeles, kuna laulud olid selgeks õpitud õigeusu lauluraamatust, harvem lauldi ka mõni venekeelne laul. Jumalapoja sündi kuulutati tuntud kirikulauludega nagu „Kristus sünnib, kiitke“ ja „Sinu sündimine, oh Kristus, meie Jumal“, aga ka luterlastest eestlastelt õpitud jõululauluga „Miks nii hilja õhtukellad…“. Hämaras talutoas mõjusid põlevad pühadelaternad imeliselt nagu ka kaunis ja helehäälne laste laulmine.
Lõpetuseks sooviti pererahvale kolm korda lauldes palju aastaid, sooviti tervist ning häid pühi. Vastutasuks anti lastele peenraha, pühadesaia, präänikuid, sibulõunu. Kristotamine lõppes hommikuks, päeval enam ei käidud.
Eestiaegsete laste meenutusi kristotamisest
Nüüdseks manalateele lahkunud Obinitsa muuseumi rajaja Liidia Sillaots (1933-2016) on siinkirjutajale meenutanud üht oma vanaema räägitud lugu. Nimelt oli memmeke kristotajaid väga oodanud, lauanurgale valmis seadnud sendihunnikud. Pühadekuulutajad saabusid hilja öösel, perenaine magas juba sügavalt. Toas tuld silmanud väikesed kristotajad olid sisenenud, vaikselt ära laulnud ja lahkunud. Mündid olid laualt kadunud, kõik muu jäetud puutumata. „Inimesed olid siis jumalakartlikud ja ausad,“ kinnitas Liidia.
Värska lauluema Anne Kullimaa (1928-2015), kes ka ise lapsena kristotamas käis, meenutas, et öösel lumes sumpamine olnud väga väsitav. Ühel väiksem laps kukkunud väsimusest, käes olnud vesto’s süütas küünal paberist laternakatte ja jõulatern oli rikutud. Nuttu oli palju. Meeles oli ka üks tore hetk, kui ühte kaugesse metsatallu jõudes olnud pererahvas meelespidamisest nii liigutatud, et andnud lastele terve krooni (tollal töölise päevapalk).
Kristotajaid kui pühadekuulutajaid oodati Setomaal väga. Anne rääkis ka, kui kurb ta oli olnud, kui kuulis kord laste hääli koduvärava juures, aga salkkond läks talust mööda, siirdus hoopis naaberkülla. Kord aga tulnud talsipühade ööl Määsovitsa järve äärsest Kuuliska kalurikülast üks vene vanapapi, kes lugenud nende tares ikooni eest palveid ja laulnud pikalt kirikulaule. Tasuks anti taadile süüa ja pakuti pühadeõlut.
Nüüd Venemaa koosseisu jäävalt Setomaalt Vilo vallas pärit Aleksandra (Alla) Hade (1926-2023) meenutas siinkirjutajale, et mitte alati ei tahetud kristoslaavitajaid sisse lasta. Eriti kardeti kõrvalistes taludes ja peale sõda, sest liikus ju maal juhuslikku rahvast, ka kotipoisse (lapsvargaid). Halbade kavatsustega ööhulkujaid püüti tarest eemale hoida ja kui võõraid tuppa ei soovitud, koputati toas seestpoolt vastu aknaklaasi – ärge tulge!
Allal endal oli lapsena kogemus, kui tulid kord murdeealised vene kristotaja-poisid kusagilt kaugemast külast nende juurde pühadetervitusi tooma. Üks neist aga oli jäänud (või jäetud) märkamatult esikusse, seenise’sse, kus külmas ruumis kapiriiulitel seismas pühadetoit – süldikausid ja praeliha. Isal tekkis poiste lahkudes kahtlus, jooksis seltskonnale järele ja avastas noorukid tee ääres varastatud moona jagades kaklemas.
Komme hakkas tasapisi hääbuma
Pihkva oblastisse jäävas Setomaa osas lõppesid kristotamise kombed juba 1940. aasate lõpul, kuna seda peeti usuliseks propagandaks. Punavõimu kardeti ega riskitud enam, Lädina külas oli juhtum, kui komnoorteks astunud perepojad nõudsid vanematelt toast ikooni äraviimist. Kohati peeti kristotamise kommet siiski vargsi edasi. Ise mäletan kristotajaid oma kodukülast Tsäältsüväst. Olin siis umbes 5-6aastane, kui minust kümmekond aastat vanemad külanoored õde-venda Liide ja Leo Kanep ning nende klassivend Heino Vihtla tulid meile talsipühaöösel läbi kange pakase külla. Meelde on jäänud ilusad laulud ja see eriline salapärane latern. Mäletan, et tükk aega ei saanud uinuda, mulje oli nii tugev. Nüüd on neist kristotajatest elus veel vaid Leo, kellega hiljuti seda meenutasime.
Petseri lähedalt Koidula külast pärit vaimulik Tõnu Linnasmäe (s 1959) on kunagi õpetaja Villu Jürjole meenutanud (Eesti Kirik 5.1.1993), et oli teadaolevalt omast külast viimane, kes veel 1970. aastate alguseni kristoslaavitamas käis. 15aastaseks saades hakkas ta seda aga häbenema ja enam ei läinudki. Tema käis kristotamas tavaliselt hommikuhämaruses, kella 6 paiku. Tõnu meenutab: „Kristotajad olid rahva poolt oodatud. Lastele olid aga peale põnevuse olulised ka annid, mis saadi. Anti aga isegi 3 kopikat. Väga hea and oli juba 50 kopikat. Kes käisid grupis, olid vahel kuni 11 rubla kokku saanud. Muidugi anti ka õunu, kommi, präänikuid.“
Setomaalt endise Vilo valla Truba külast pärit Tallinna seto Valli Karp (s 1954) mäletab, et nende kandis kutsuti öist laulmist-kuulutamist kristoslaavitamiseks. Valli hakkas suuremate õdede-vendadega kaasas käima juba 6-7aastaselt. Enne teeleminekut harjutasid lapsed kodus kapi taga laulud vaikselt läbi. Korduvast laulmisest on Vallil need siiani meeles, „pealuu sees“. Mälestustes on pilt, kuidas kuu säras öös, tee viis läbi metsade, lumi krudises jalge all ja hinges oli põnevus. Vahel tuli vastu teisigi kristoslaavitajaid. Valgust andsid kaasa võetud tormilaternad või patareilambid.
Valli on meenutanud: „Pärast pikka rännakut sooja tuppa jõudmine oli tõeline kergendus. Ahjud olid köetud, toad olid täis leiva- ja süldilõhna. Lapsigi kostitati söögiga, näiteks pakuti maitsvaid kotlette. Iga laps sai pihku 3 või 5 kopikat. Koju jõudes lugesin juba öösel raha kokku, mündihunnik oli ikka päris kõrge. Järgmisel päeval läksin Metkavitsa poodi, ostsin omale kõige meelepärasemaid komme.“
Kristotamine on ilus ja pühalik vana jõulukomme
Taasiseseisvunud Eestis käisid Setomaal viimati aastatel 1999-2000 Obinitsa lähedastes külades kristotamas leelokoori Tsibihärbläsõ tüdrukud, kelle juhendajaks oli Rieka Hõrn (s 1963). Riekalt saadud teadete kohaselt käinud paar aastat tagasi nende peres Kristuslapse sünnikuulutust toomas kohalik muinasjutuvestja Terje Lillmaa, kes laulis koos oma tütardega. 2010. aastal tegin Eesti Vabaõhumuuseumis algust kristotamise kombestiku tutvustamisega, lauljateks olid ansambli Sinimaniseele tüdrukud. Laulud õpetas mulle selgeks Võru leelolaulik Anne Linnupuu, need omakorda õpetasin edasi. Kombestiku tutvustatakse muuseumis jaanuaris vanajõulu ajal koos svajatkadega siiani. Tulenevalt muuseumi lahtiolekuaegadest toimub see aga päeval, mitte öisel ajal.
Tänapäeval Setomaal enam kristotamas ei käida, kuigi jõululaternaid on lapsed koolis aeg-ajalt valmistanud (teade Jane Vabarnalt). Põhjuseks võib kindlasti olla kirikulaulude mitteoskamine, aga ka mugavus – külmas öös pikk jalakõndimine on tänapäeva lastele väsitav, koguni hirmutav. Teisalt on jällegi vähenenud nende traditsiooniteadlike inimeste arv, kes võõrad öisel ajal tuppa julgeksid kutsuda. Vanasti oli aga rahvas sel pühal ööl kõikjal ärkvel, sest kristotajaid väga oodati.
Öine kristotamise komme vajaks taaselustamist, sest see kiriklikest jõuludest alguse saanud püha toiming on olnud ka osa meie rahvakultuurist. Isegi luterlastele on see meeldinud. Valli Karp teadis rääkida, et nende seto küla lähedal elanud eestlasest mölder Alfred Mällo oma naisega. Kunagises vesiveskis jahvatati vilja veel kolhoosiajalgi. Valli ema soovitas lastel minna eesti jõulu ajal eestlaste peret tervitama ja õnne soovima. Mindigi jõululaternatega ja lauldi, luterlastest pere oli meelespidamisest heldinud ja väga tänulik. Edaspidi käidigi Mällode juures kristotamas nii eesti jõulude ajal kui uuel aastal talsipühil.
Tekst: Elvi Nassar
Fotod: Eesti Vabaõhumuuseum, Andres Treial, Eerik Laid
Toetajad: Kultuuriministeerium, Tallinna Kodurahuprogramm
Comments are closed.