Voldemar Ahone, sõprade ja lähedaste jaoks Volli, sündis 3. märtsil 1945. aastal Setomaal Jaastrova külas Peeter ja Anastasia Ahose perekonnas teise lapsena. Peres oli ees kasvamas juba tütar Virve (Veera). Kui Volli oli umbes 3-4-aastane, kolis pere Setomaalt Harjumaale, põhjuseks pelgus isa vangimineku ees. Uueks elukohaks sai Nõmme, kus Helbe tänaval Pääsküla raba lähedal möödusid Volli lapsepõlve- ja kooliaastad. Setomaaga jäi pere seotuks aastakümneteks, kuna Jaamistõ külas elasid Volli emapoolsed vanavanemad. Pilli õppis poiss mängima juba 3-aastasena, nii polnud ime, kui suvevaheajal toimuvatel külapidudel naised algklassides õppiva lapse lõõtspillimuusika saatel tantsisid. Et poisike-tsurake ikka välja paistaks, olevat ta tõstetud kõrge paku otsa.
Kõik seto tantsulood ja muudki viisid said Ahose Vollile selgeks juba väiksena. Tema sugulane on meenutanud, et kui mindi noorele pillimehele Petserist uut muusikariista ostma, olevat poes eri pille proovides andnud Volli peaaegu et kontserdi. Vanemad mehed, kes ligi juhtunud olema, vangutanud vaid imestusest päid – uskumatu, ise nii väike, aga kui osavalt mängib. Volli käis ka muusikakoolis ja tundis noodikirja, kuid eelistas edaspidigi mängida ja uusi lugusid õppida kuulmise järgi. Ja muusikaline kuulmine oli tal suurepärane, millele lisandus virtuoosne pillikäsitsemine.
Pikki aastaid oli Volli praeguseks ühe vanima leelokoori Sõsarõ pillimängijaks. Ta käis koori korraldatud kogukonnapidudel mängimas ka pärast koorist lahkumist. Rõõmsameelne ja seltskondlik pillimees, kes naisi tervitas ikka „Tere, tütrik!“, oli oodatud igal peol. Mängimises oli ta väsimatu, näis lausa ületamatu teiste pillimeeste kõrval. Omaettegi olles ta aina mängis kas karmoškal või akordionil.
Meenub üks ammune kord, kui Volli tuli mängima meie muuseumi lihavõtetele. Siis veel ei olnud muuseumis seal seto talu veel püstitatud, nii peetigi pidu Võromaalt pärit Sepa talus. Meiega oli liitunud ka lauluema Linda Ülend. Laulsime kolmekesi, mina, Linda ja Volli, seto lihavõttelaule, lisaks tutvustasin ma ka seto kombestikku. Ilm oli päikeseline, külastajaid rohkesti, kõik said maitsta pühadetoitu. Läksime õue tantsima, rahvaski liitus meiega. Volli mängis pilli, kuid mingil hetkel, kui ta alustas ta omaloodud laulude esitamist, seadis ta murule noodipuldi! Tegin märkuse: taluolustikku selline asi ei sobi. Siis Volli tunnistas häbelikult, et hakkab vanaks jääma, et sõnad ei püsi hästi peas ja nii on paberilt hea vaadata. Saime kokkuleppele, noodipult kadus.
Omaloomingulised laulud olid Vollil rahvalike viisidega, jutustades kaugest Setomaast ja lapsepõlvest. Tuntum neist on ’Tuulõ’ Setomaalt’. Kui Volli Sõsarõ leelokoorist 2008. aastal lahkus, asutas ta oma laulu- ja mänguseltsi Hõpõhõim. 2009. aastal andis ta välja oma koori laserplaadi, mis kandis sama nime. Sellel on leitav ka eelnimetatud laul. Hõpõhõimuga käis Volli esinemas Eesti eri paigus, käidi ka Soomes ja Pihkva oblastis, endisel Petserimaal. Seltsingus oli teinegi seto pillimees, Leo Aleksei Mürkhein, kellega koosmäng kenasti sujus. Kui kooriga liitus ka Nikolai Kuusing, kõlas kenasti koos ka seto meestelaul. Tõsi, oli ka üks laul, mis mind häiris ehk see, kus refräänis sõnad: oh sa mu kallis, armas Setomaa, koh ma üles kasvi ollõ-handsaga’.
Igal aasta augustis oli Volli Seto Kuningriigi päeval mängimas. 1996. aastal valiti ta kuningriigi parimaks pillimeheks. Viimastel aastatel võis tema pillimängu suviti ikka kuulda nädalalõppudel Eesti Vabaõhumuuseumi seto talus. Lisaks pillimängule oli lahkunu meister mitmegi töö peale. Igapäevast leiba teenis ta taksojuhina, kuid oskas ka ehitada ja remontida. Oma kätega ehitas ta Harjumaale Aila külla perele kodumaja. Hästi õnnestus tal ka toiduvalmistamine. Mäletan tema valmistatud marjaveini ja koduõlut, isegi omaküpsetatud sõira. Ta oli ka hinnatud hõbesepp, kes vanadest tsaarirahadest valmistas seto naistele rahvuslikke kaelakeesid.
Vollil oli kahest abielust kaks poega ja tütar. Kokku oli tal üheksa lapselast ja kolm lapselapselast, kellest viimase jõudis ta ära näha lühikest aega enne oma lahkumist. Volli lapsed on samuti musikaalsed. Noorem poeg Lauri Metsvahi lõpetas Eesti Muusika- ja teatriakadeemia ning õppis Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis. Alates 2019. aastast töötab ta ERSOs löökpillimängijana. Oma koosmängud on isa ja poeg jäädvustanud ka plaadile.
Volli lahkumine oli kõigile ootamatu, oli tal ju plaanis veel mitmeid ettevõtmisi. Ta lahkus meie seast 7. aprilli öösel. Muuga suvekodust viidi ta haiglasse ootamatult tabanud terviserikke tõttu. Tema ärasaatmisel Pärnamäe kalmistul oli kirstukaanele tõstetud tema lahutamatu kaaslane, Itaaliast tellitud akordion. Küllap hakkab sellel kunagi mängima mõni tema paljudest lastelastest.
Puhka rahus, hea sõber ja andekas pillimees Ahose Volli!
Elvi Nassar,
leelokoor Sõsarõ juht, EFN juhatuse liige
Comments are closed.