Eestimaa on väike oma mõõtmetelt, kuid suur oma vaimse pärandi poolest. Erinevad piirkonnad ning seal tegutsevad kogukonnad kannavad edasi meie rahva traditsioone ja väärtusi. Mis teeb mind unikaalseks, mis on minu kodukohas erilist ja mille poolest oleme rahvana ainulaadsed? Need küsimused tekivad inimestel ikka ja jälle, sest see on meile loomuomane. Identiteet on oluline, kuna annab võimaluse kuhugi kuuluda ning olla osa millestki. Kuuluvustunne on üks inimese baasvajadustest ning motiveerib tegutsema ning hoiab vaimset tervist. Olen osalenud Eesti Rahvakultuuri Keskuse elava pärandi koolitusseminaridel ning tegutsen Eesti Folkloorinõukogus Lääne- Virumaa folkloorikuraatorina. Uurin sageli Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja ning kuna kuulun MTÜ Roela Kodukant juhatusse, siis loodan, et ka meie piirkond oma eripäraga on peagi vaimse kultuuripärandi nimistusse sisse kantud. Kogukonnal on võtmeroll pärimuse edasikandmisel. Usun, et paikkondlik pärand annab tõuke kogukondlikuks tegevuseks ning on eestlaste omakultuuri kujundaja ja peegeldaja.
Vaimse kultuuripärandi nimistu
2010. aastal avati vaimse kultuuripärandi nimistu. Nimistus on võimalik tutvustada Eesti elavat pärandit sõltumata suurusest, asukohast, tegevusalast või päritolust. Nimistu sissekanded on eriilmelised ning sealt võib leida käsitööd, toiduvalmistamist, tähtpäevade tähistamisi, laulutraditsioone ning palju muud põnevat.
Folklorist Marju Kõivupuu on jaganud mõtet, et pärandiks nimetamine annab kultuurinähtusele lisaväärtuse, mis võib täita nii kogukonna identiteeti kujundavaid kui ka majanduslikke huve. Oleme rahvana rikkad, sest meil on nõnda palju erilist ja ainulaadset (Kõivupuu, 2023). Kindlasti hakkab vaimse pärandi nimekiri täienema, sest tänu olemasolevale, oskame ehk enam märgata oma kogukonna erilisust ning seda ka piirkonnas rohkem väärtustada. Hiiumaa vaimse kultuuripärandi hoidmise eestvedaja, Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo on öelnud, et teadlikkust kultuuripärandist saab suurendada tasapisi, sellest teemast ikka ja jälle rääkides – nagu visates vette kivikesi, mille mõju levib väikeste lainetena (Kareva, 2012). Leian, et just nii see on. Väga oluline roll pärandi väärtustamisel on õpetajatel ja kultuuritöötajatel erinevates piirkondades. Vaimse pärandi nimekiri on hea võimalus avardada enda silmaringi, suurendada teadmisi ning tutvustada seda veebilehekülge ka lastele ja noortele. Piirkondlikud eripärad aitavad meil saada ülevaate, millised me rahvana oleme olnud ning millised on meie väärtushinnangud, need peegeldavad meid endid. Marju Kõivupuu sõnul põhineb inimese identiteet lugudel, mida ta räägib endast ja endale (Kõivupuu, 2023).
Folklorist Marju Kõivupuu on intervjuus jaganud mõtet, et inimesed soovivad üksteisest eristuda ja kultuuriline mitmekesisus on oluline. Selle vähenemisega võib kaduda kohalik keel, mõtlemise eripära, lood ning laulud. Üleilmastumisel on väikestele kultuuridele negatiivne mõju. Me tugineme oma esivanemate väärtusele ja hoiakutele – meile on oluline meie oma lugu. (Iiris Viirpalu, 2020).
Vaimse kultuuripärandi nimistu on elava pärandi hoidmise koht
Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu on üks elava pärandi hoidmise ja mõtestamise vahendeid. Vaimne pärand elab koos inimestega, kes neid teadmisi ja oskusi igapäevaselt kasutavad ning ka teistele edasi annavad. Olen märganud, et kuigi tänapäeval on meil võimalik saada infot peaaegu ükskõik mille kohta ja seda kohe ning erinevate IT vahendite kaudu, on eestlastel sees teadmine, et kõige targem on siiski helistada emale või vanaemale, sest tema teab kõige paremini. Olgu tegemist siis köha ravimise, leiva küpsetamise või liisusalmide õppimisega. Kui mõelda, mis see vaimne pärand on, meenub mulle lause Eesti Rahvakultuuri Keskuse trükisest: “Niikaua kui Eestis armastatakse süüa rukkileiba, on tegemist meie vaimse pärandiga ning ei ole vahet, kas oleme maailmas ainukesed, kes seda teevad või mitte. Tegemist on meie esivanemate väärtusega, mis elab edasi meis ja loodetavasti meie tulevastes põlvkondades. See ongi see meie tunde alus, olulisus ja erilisus- meie vaimne pärand.”
Kas maailm on parem koht, kui meil enam teatud oskusi ei ole? Julgen arvata, et pigem mitte. Näiteks võiks tuua marjade noppimise. Muutuvas ja ebakindlas maailmas on koduaedades sõstarde ja karusmarjade korjamine ning aiasaadustest hoidiste tegemine oluline, kuid tänapäeval järjest vähenev ettevõtmine. Ilmastik muutub äärmuslikumaks, mille tagajärjel tekivad elektrikatkestused. Teed võivad muutuda läbitamatuks ning lisaks palju muid keskkonnaprobleeme, millega on vaja rinda pista. Kui oma keldris on mahla ja moosi ning muid aiasaadusi, siis on ikka ajast- aega hakkama saadud. Lisaväärtuseks veel suur vitamiinide hulk, mille ilma tablettideta organism kätte saab. Maailm globaliseerub, kuid eestlased võivad uhkust tunda, sest oleme suutnud meeles hoida ja edasi anda aastatuhandete taguseid rahvatarkusi. Tunneme kuukalendrit ning oskame selle järgi arvestada ja seada oma igapäevaseid töid ja tegemisi (Hiiemäe, 2010).
Rahvakalendri tähistamine – kodus tavaline, võõrsil eriline
Vaimse pärandi nimistust võime leida põnevaid tähtpäevadega seotud sissekandeid, sest see tundub ehk liiga tavaline. Võiks arvata, et eestlased tähistavad rahvakalendri tähtpäevi üsna sarnaselt, siis tegelikult on erinevates piirkondades eriilmelised tegemised ja mõni tähtpäev jääb üldse tähelepanuta. Näiteks olevipäeva tähistamisega Vormsil on seotud kogukonnad, kes päritolu või elukoha järgi seotud Vormsi saare ja rannarootsi asualadega. 29. juuli olavipäeva sündmused on alati eriliselt väljapeetud – viiakse läbi jumalateenistus, toimub ühine supisöömine, toimub ajalooloeng ja koolimaja juures leiab aset pidulik pühitsemine. Olen ise pärit Põhja-Eestist ning olevipäeva meie kandis ei tähistata. Küll aga on meil Kundas vastlapäeva pidamine olnud ikka oluline. Mäletan juba lapsepõlvest, et vastlapäeval sai käidud Kukerpalli- ja Lammasmäel kelgutamas. Meie suguvõsas lasevad liugu nii lapsed kui kõige eakamad pereliikmed ning ikka endiselt räägitakse linade pikkusest, kuigi neid ju ammusest ajast ei kasvatata. Keedetakse suure potiga hernesuppi, sest kogu suguvõsa saab kokku ning suppi peab jätkuma mitmeks päevaks. Iga pere saab alati oma purgitäie ka koju kaasa. Seajalad ja saba on need, mida omakeskis jagatakse – kes ees, see mees ja saab oma jao. Meisterdame vastlavurri ja räägime toredaid lugusid. Kuna Kundas on liulaskmiskohti päris palju, siis vastlapäeval on elanikke tänavatel rohkem kui tavaliselt talveperioodil. Kortermajade elanikud jõuavad mõne sammuga mäenõlvale. Mäletan, et kui lund ei olnud, siis koolimaja aulasse ehitati kaldtee, millest sai vaiba ja mattidega alla lasta. Liug laskmata ei jäänud. Vanaema juures ehitati ka lume puuduse korral kaldtee ning traditsiooniline vastlapäeva liug sai alati ära tehtud.
Mall Hiiemäe ütleb raamatu “Virumaa kalendripärimus” saateks, et rahvakalender on ikka olnud inimkultuuri osa, see peegeldab meile olnut ning on ka ühtlasi püsiv ja samas ka ajas muutuv käitumisõpetuse ja toimetulekureeglite kogum (Hiiemäe, 2018).
Käsitöö on mõttelaadi peegeldus
Vaimse kultuuripärandi nimistust leiab palju käsitööga seotud sissekandeid. Käsitöö on eestlastel ikka olnud au sees ning seotud ka rahvakalendriga. On päevi, mil kraasimine, ketramine ja muu peene näputöö tegemine on soositud, kuid on ka päevi, mil antud tegevused keelatud. Käsitöö tegemine peegeldab meie olemust ja mõttelaadi. Oleme kokkuhoidlikud ning pigem parandame, kui teeme uue. Eestlased on rahulikud, kannatlikud ja ilumeelega, sest kui vaadata Muhu pättide valmistamise protsessi, arhailist Mulgi mustrit rahvarõivastel, Haapsalu sallide kudumist, pilutamistehnikat, siis tegemist on aega ja oskust nõudvate tegevustega.
Ka minu peres on olnud käsitöö au sees. Mäletan, kuidas vanaema mulle vardad andis ning õpetas silmade tegemist, olin siis koolieelik. Ikka ja jälle oli minu vanaemal, nagu ka praegu minu ämmal ja emal, korv lõngakerade ning varrastega elutoas, sest kui istuda, siis vaja ikka näppudel käia lasta. Olen jälginud sokkide ja kinnaste mustreid, mida on teinud minu Simuna kihelkonnas elav ämm ja Viru-Nigula kihelkonnast pärit vanaema – need on erinevad. Mitte ükski muster ei ole kattunud ning ka värvitoonide kasutamine on erinev. Käsitöö tegemine peegeldab meie paikkondlikku eripära ning see, et samas maakonnas leidub nõnda eriilmelisi mustrikombinatsioone, teeb meid rahvana veelgi unikaalsemaks ning väärtuslikumaks. Väga tavaline võib olla eriline.
Eriliseks teevad valmistamise viis ja maitsed
Paljud põlvest põlve edasi antud teadmised ja oskused on seotud toiduga. Minu mehepoolne suguvõsa elab Paasveres, mis asub Simuna kihelkonnas ning seal sain esmakordselt maitsta kartulivorsti. Mõtlesin, et seda tehakse vaid sealkandis, kuid vaimse pärandi nimekirja uurides märkasin, et seda valmistakse ka Rapla maakonnas. Paasveres Põrsanaeru talus pakutakse kartulivorsti üks kord aastas ja seda uue aasta hommikul, kui suguvõsa laua ümber kokku saab. Vorstitegemisel on abiks kohalikud perenaised, tavaliselt 3-4 naist. Vorstirohi on korjatud oma aiast ning vorstitegu käib perenaise juhtimisel. Liha ja kartulite tükeldamisel on alati abiks ka peremees.
Ka Raplamaal on kartulivorst jõuluaja ja aastavahetuse toit. Eriliseks teeb kartulivorsti oma paikkonnas just selle valmistamise viis ning maitsed. Kuna Paasvere saab oma kartuliseemne Simunast, mida kutsutakse ka kartuli pealinnaks, siis just selle poolest on meie kandi kartulivorst ainulaadne. Vaimse pärandi nimistu annab võimaluse tutvuda erinevate piirkondlikke traditsioonidega ning selle läbi mõtestada ja sõnastada oma paikkonna eripärasid. Nimistu sissekannetel on oluline roll omakultuuri kujundamisel.
Rahvamuusika- ja tants
Kui uurida Ingrid Rüütli ja Ene Margit Tiit poolt kirja pandud pärimuskultuuri küsitluse kokkuvõtet, siis Virumaal tegeletakse peamiselt laulmise ja tantsimisega. Küsitletutest ligi 45% armastab kuulata eesti rahvamuusikat (Rüütel, Tiit, 2006). Vaimse pärandi nimistusse on kantud regivärsiline rahvalaul Lääne-Virumaal. Selle kujunemisele on andnud panuse folkloorifestival Viru Säru, Lahemaa Rahwamuusikud, Tink-Tingadi ning Kadrina Kadrid, viimased tegutsevad ka praegu aktiivselt ning hoiavad regilaulu traditsiooni. Kuna nende repertuaar on rõhutatult lokaalne, aitab nende tegevus kohaliku kultuuriidentiteedi hoidmisele ja kujundamisele kaasa (Tõnurist, Lepiksoo, 2013).
Lääne-Virumaal on mitmeid rahvamuusikuid, kes on võtnud oma südameasjaks piirkondliku laulutraditsiooni hoidmise, talletamise ja edasiandmise. Miila küla lõõtsamees Martin Müller koos oma sõpradest muusikutega andsid 2023. aastal välja CD-plaadi “Virumaa pärimuse radadel.” Plaadi mõte sai alguse Martin Mülleri vanaema Hella Tõevere (1912) ja tema õe Julie Lipstoki (1914) pärandi uurimisest. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist leiti 90date alguses Anu Korbi salvestatud materjali naiste laulude ja juttudega. Ka väike Martin laulis ise vanaemaga tookord mõned laulud lindile. Suureks abiks oli Martini vanaema paks klade laulusõnadega. Arhiivis uurides jõuti omakorda Tapalt pärit August Ehasalu lõõtsalugude juurde, mis tundusid ka huvitavad. Välja antud plaat aitab pillilugude, laulude ja rahvamuusika pärimust edasi kanda ning noorteni viia, sest me ise oleme need, kes pärandit kasutame ja loome.
Setode pärand
Setode pärand on suureks eeskujuks teistele piirkondadele. Vaimse pärandi nimekirjast leiame Seto kuningriigi leelo, peod, naiste käsitöö, rahvarõivaste kandmise eripära, suursõle valmistamise, kandlemängu, keele ja toidukultuuri. Setode sõnul on esindusnimekiri kultuurinähtuste hoidmisel ja edendamisel üks kaalukamaid ettevõtmisi. Seto rõivastes leelotajad ja setode traditsioonilised pidustused on märgilise tähendusega nii kogukonna enda kui ka kogu Eesti jaoks (Porila, 2021). Kui kogukond on ühtehoidev ning paikkondlikku eripära väärtustatakse, siis püsib järjepidevus. Usun, et järjepidevuse hoidmine ning põlvkondade vaheline side on oluline meie rahva säilimise jaoks ning hoiab inimeste vaimset tervist.
Argiaskeldused
Eestlased on ikka olnud töökas rahvas. Ka vaimse pärandi nimekirjas leiame töid ja tegemisi, mis on meile omased, kuid siis erinevates paikades pisut erilised. Vana-Võromaal on au sees vikatiga niitmine. Vanal Võrumaal kasutatakse käsitsi niitmisel valdavalt nn vene vikatit, millel on ümar lüsi ning mille käepide on V-kujuliselt ümber varre painutatud ja selle asukohta saab muuta. Vikatit teritatakse peamiselt tsagades, lõikamist tuleb harva ette ja vikati teritamine käia peal on seal kandis hoopis võõras. Vikati ja niitmisega seotud sõnavara on traditsiooniliselt võrukeelne. Sellel suvel korraldasin Roela Kodukant liikmetega töötoa, kus õpiti-harjutati-meenutati käsivikatiga niitmist. Sai proovida ka pinnimist. Nagu sellistel puhkudel ikka, selgus kogemuste jagamisel, et absoluutset tõde ja teooriat käsivikatiga niitmisel pole ja töövõtteid on mitu. Rääkisin juurde lugusid ja laulsime teemakohaseid laule. Käisime heina kaarutamas ja ajasime vaalu. Avatud talude päeva raames said Roela Käbikuivati külastajad kohalike meeste eestvedamisel heinad rõuku panna. Me oleme ise omakultuuri loojad ja kujundajad ning meie tegemistes peegeldub meie päris oma.
Põnevaid sissekandeid
Nimistust jäi silma veel Häädemeeste Huviteater, mis on harrastajatest koosnev näitetrupp ning alates 1996. aastast Häädemeeste Huvikeskuses järjepidevalt tegutsenud. Kogukondlike suursündmuste aastatel on valminud etendused, mille pärimusainesel põhinevad näitemängutekstid on juhendaja koostatud, näiteks 2006. aastal „Pildikesi Häädemeeste ajaloost.” Tegemist on väärt ettevõtmisega, sest üheskoos on erinevatest põlvkondadest inimesed. Koos tegutsedes antakse ka edasi teadmisi ning oskusi. Pärimuse sissetoomine annab osalejatele võimalust tutvuda olnuga ning märgata oma kodukandile ainuomast ja erilist. Koostegemine muudab kogukonna tugevamaks ning aktiveerib koos tegutsema. Tugev kogukond viib edasi paikkondlikke väärtusi ning annab edasi oskusi, olgu selleks siis käsitöö, laulmine või kokakunst.
Kui meil püsivad teadmised ja oskused ning me neid väärtustame, on pärand jätkusuutlik. Kui kogukonnal puudub vajadus ning pärandil puudub koht inimese elus, siis teadmised, oskused ja väärtused hääbuvad. Kogukond omab võtmerolli oma vaimse pärandi hoidmisel ja kaitsmisel (Kristiina Porila, 2021). On vaja märgata, et oskajad hakkavad kaduma. Vanavanematel on oluline roll pärandi edasiadmisel ning noortel selle kandmisel.
Pean väga oluliseks ja tänuväärseks, et Eesti Rahvakultuuri Keskus korraldab koolitusseminare, kus keskendutakse paikkondade vaimsele pärandile, sest see innustab osalejaid märkama ja hoidma vaimset kultuuripärandit, algatama kogukonnas vaimse pärandi ja selle hoidmise teemalist arutelusid ning ettevõtmisi. Leelo Viita ja tema kolleegide eestvedamisel õpivad kohalikud elanikud oma piirkonnas olevat vaimset pärandit märkama, mõtestama ja sõnastama.
Kultuuripärand on jätkusuutlikkuse ressurss ning edasiandmine püsimajäämise võti. Vaimne pärand on inimese sees ning ta kannab seda endaga kaasas, olenemata kohast kus ta viibib. Me räägime pärandi kaudu oma lugu. Oluline on märgata ja teadvustada seda, mida me teame.
Sirli Vahula
Eesti Folkloorinõukogu Lääne-Virumaa folkloorikuraator
Kasutatud allikad
- Hiiemäe, M. 2018: Virumaa kalendripärimus. EKM Teaduskirjastus, Viru Instituut.
- Hiiemäe, M. 2010: Pühad ja argised ajad rahvakalendris. Varrak.
- Kõivupuu, M. 2023: Omakultuuri loengu materjalid.
- Porila, K. 2021: Vaimne kultuuripärand Eestis. Eesti Rahvakultuuri Keskus
- Rüütel, I. Tiit, E, M. 2006: Pärimuskultuur Eestis- kellele ja milleks. II osa. Tartu Ülikooli Kirjastus
- Kareva, D. (2012, 5. aprill). Vaimsest kultuuripärandist. Sirp.
- Viirpalu, I. (2020, 20. mai). Folklorist Marju Kõivupuu: “Me kõik vajame Oma
- Apollo. CD Virumaa pärimuse radadel
- Eesti Rahvakultuuri Keskus. Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistu.
Comments are closed.