Elus juhtub väga ootamatuid ja põnevaid seiklusi. Ärkad hommikul, toimetad oma igapäevaste tegemistega ning elu veereb rahulikult. Otsustasime Väägvere Külakapelliga osaleda Lõõtsapealinn Põlva sünnipäevasimmanil, registreerisime end ära ja paar tundi hiljem tuli telefonikõne. Helistajaks oli tantsurühm Vallatu Auto juhendaja Anu Kurm, kes tegi Väägvere Külakapellile ettepaneku minna koos Tšiili festivalile. Festivali reglemendis oli kirjas, et tantsu saateks peab olema elav muusika ning võib olla lausa kuni kaheksa muusikut. No eks telefonikõne läks õigesse kohta: võimalus nii kaugesse ja eksootilisse riiki minna ning veel kogu kapelliga, ahvatles. Muidugi oli see ka hea võimalus põigata suvesse keset meie lumist ja külma talve. Nii kapellis kui tantsurühmas on osalemas põllumajanduses tegutsevaid inimesi, kellel suvisel ajal on keeruline pikemaks ajaks kuskile ära minna.
Kõik lahenes leidlikult
Kuna ettevalmistusaega oli ainult kaks kuud, siis polnud enam miskit unistada. Kiiresti uurisime välja lennuvõimalused. Poole ööni tegelesime lennupiletite ostmisega: küll jooksis keskkond kokku, siis tuli välja, et ostja kontol on ülekande limiit, mis ei võimaldanud osta kaheksa inimese pileteid korraga ära. Lõpuks olid meil edasi-tagasi piletid ilusti olemas.
Otsustasime lendamiseks kasutada lennufirmat, millel on muusikainstrumentide transportimiseks kõige sõbralikumad tingimused. Kapellil oli kogemus pillidega lendamiseks olemas juba aastast 2018, kui käisime Austraalias.
Mõtlesime välja, milliseid pille meil laval esinemiseks ja rongkäigus mängimiseks vaja on. Pillidest võtsime kaasa Teppo lõõtsa, karmoška, viiulid, mandoliini, kokkupandava jaurami ning bassiks soetasime bassukulele ja akudel töötava pisikese võimu. Muidugi meie pingipillist sokk otsustas kohvrisse mitte mahtuda. Tema jäigi koju ning asemele meisterdati pisike sokulaps suure pingipilli asemel. Duurkannel sai korraliku ilusa kohvri. Oli päris palju tehnilisi küsimusi, mida tuli ära lahendada, aga kõik lahenes kenasti ja leidlikult.
Koheselt alustasime esinemiskavade koostamise ja õppimisega. Eestimaa on ju piisavalt väike, et pole probleemi üksteise juurde käimisega. Väägvere ning Jõõpre vahe on ainult 200 kilomeetrit ehk 2,5 tundi autosõitu. Kasutusse võtsime ka kõik internetivõimalused. Korralikud ühised laagrid, kontrollesinemised ja oligi minek.
Ihukaitsjad ja ihuharimine
Väägverest alustasime sõitu kell kuus hommikul ning juba 32 tundi hiljem maandusime Santiagos. Olime reisist väsinud, aga väga elevil. Meid võttis vastu soe päikesepaiste 30 kraadiga. Lennujaamas ootas meid Gemma, kes oli eestlaste grupile saatjaks, tõlgiks ja imeliseks ingliks kogu festivali jooksul. Tšiilis räägib 90% rahvast hispaania keelt, seega oli juba ette teada, et ega inglise keelega kõike vajalikku räägitud saa. Tänapäeval on abiks muidugi ka nutirakendused.
Meie koduks sai kaheks nädalaks koolimaja Galera de Tangos, mis on Santiago eeslinnaks. Kohe hoiatati, et kuskile omaette ei tohi seiklema minna, sest see on ohtlik. Koolimaja oli ümbritsetud korraliku aiaga. Saime aru, et sealseks tavaliseks turvameetmeks ongi tugev aed, mille ülaservas on veel okastraat, metallorad või lausa suured klaasikillud. Korraldajad kandsid tublisti hoolt meie igapäevase turvalisuse eest.
Klassitoas olid madratsid asetatud kaubaalustele ja meile, kui kõige kaugemalt tulijatele, olid voodid kenasti valmis tehtud. Brasiiliast, Argentiinast ja Tšiilist olid osalemas noorte tantsurühmad. Nemad tassisid kõik alused ning madratsid ise lausa teisele korrusele, kuid see koostegutsemine pakkus neile ainult rõõmu ja lõbu. Keerukas oli pesuruumi kasutus – kolm duši olid ühes kabiinis koos. Eestlastele kui saunainimestele polnud probleem mitmekesi korraga pesus käia. Lõuna-Ameerika rahvad pole selleks valmis ning tihti tuli oodata, mil ükshaaval duširuumi kasutamine lõppes. Väga ergastav oli vahelduv soe ja külm vesi. Eales ei teadnud, kas alustad pesu sooja või külma veega ning millise temperatuuriga veega su ihuharimine lõpeb. Ühel hetkel oli tekkinud koolimajja pesumasin, mis sarnanes meie kunagise kuulsa “Riga” masinaga. Loomulikult panid nutikad eesti mehed masina tööle ja sel jagus tööd igaks õhtuks.
Isegi öösel oodati meid õhtusöögiga
Festival ise kuulus CIOFF®i festivalide hulka ning sel korral toimus see juba 16. korda. Tundsime, et oleme sukeldunud täielikku festivalimaailma. Kaheteistkümne päeva sisse mahtus tervelt kaks esinemisvaba päeva. Juba pärast hommikusööki oli bussidega väljasõit erinevatesse esinemispaikadesse. Ootamine oli tavaline ning normaalne nähtus meie igas päevas. Ootasime bussi, heliproovi, kontserdi algust jne. Tihti kõik algusajad hilinesid väljakuulutatud või kokkulepitud ajast. Kuna kõik esinemispaigad olid erinevad, siis oli iga päev põnev. Õhtuti saime infot järgmise päeva kohta, aga seegi oli mõnikord hommikuks muutunud. Mõned esinemispaigad võtsid festivalil osalejaid imeliselt vastu: korraldati ekskursioone, pakuti uhket restoranitoitu. Ooteaegadel oli võimalus puhata, võtta päikest ning nautida basseinimõnusid. Väga armsad olid kooli söögitädid – isegi öösel pool kaks oodati meid õhtusöögiga ning hommikul olid nad valmis jälle meile hommikusaiu pakkuma.
Meiegi seljad läksid sirgemaks ning samm nobedamaks
Festivalil sukeldusime Lõuna-Ameerika kultuuriruumi. Saime osa ehedast brasiilia sambakarnevalist, argentina tangost ja erinevatest tšiili rahvatantsudest. Hommikud algasid koolimajas brasiilia ning argentina muusikute pillimänguga, sest prooviti ja valiti välja numbreid õhtusteks esinemisteks. Tšiili grupid vaheldusid festivali jooksul. Algul oli tantsurühm koos muusikutega Põhja-Tšiilist. Neid vahetas välja tantsurühm umbes 400 kilomeetrit Santiagost põhja poole, La Serenast. Viimase mainitud tantsurühma ja korraldajarühma muusika tuli helikandjalt, mis näitab, et vajadusel tehakse ikka rühmadele erandeid elava muusika nõude osas. Lõuna-Ameerika rühmade poolt esitatud kavades oli nooruslikku energiat ja kõrget taset. Meiegi seljad läksid sirgemaks ning samm nobedamaks. Esinemispaikades astusid üles ka erinevad kohalikud tantsurühmad ja muusikud, kes muutsid meie jaoks kontserdid põnevamaks ja vaheldusrikkamaks. Rapa Nui tantsurühma ning muusikutega olime paigutatud ühisesse esinejatetuppa. Tantsurühmasid saatvad muusikud olid samuti väga professionaalsed. Eks meie kapelliga ikka silmasime, mida ja kuidas nad teevad ning esitavad. Elaval muusikal on tantsurühma esinemises väga suur ja tähtis roll. Pillid ning mängijad pakuvad publikule omaette põnevaid emotsioone.
Meie muusikud ja muusika on kaugetes maades hinnatud
Festivali programmis toimusid õpitoad, kus kõik rühmad õpetasid teistele omi tantse. Rõõmustasime uute oskuste ja tantsude omandamise üle. Kui kontserdil oli võimalik publikut mõnes tantsus kaasa haarata, siis nauditi seda täiega. Keegi ei põigelnud, kui teda tantsule paluti. Publik oli väga soe ning positiivne. Saime oma tantsude ja muusikaga rahva heas mõttes n-ö oma pihku küll. Tšiili rahvas ei olnud kitsi kiitmisega ega naeratustega. Arvukalt fotoklõpse jäi kapellist ja Vallatu Auto rahvariietes tantsijatest tšiillaste ning teiste esinejate telefonidesse. Elevust pakkusid festivali rongkäik, rahvustoitude õhtu ja kontsert Vaikse ookeani ääres. Meile kui muusikutele oli katsumus igal esinemisel paika saada helitehniline pool: meie veidi teistmoodi pillid ja nende kõla ning hispaaniakeelsed helimehed. Kõik laabus alati kenasti. Polnud probleemi, kui kontserdi algus hilines pool tundi või enam. Seal tundus see olevat tavaline.
Vabadeks päevadeks polnud korraldajatel meile programmi välja pakutud ja saime ise otsida ja otsustada, milliseid kohti külastada. Palju häid nõuandeid saime grupisaatjalt Gemmalt ning tema sõpradelt. Käisime Vaikses ookeanis ujumas ja külastasime väga ägedat turismilinna Valparaisot. Südamesse mineva elamuse saime ühest kauplusest, kuhu sisse astudes võttis meid vastu kõlaritest kostuv eesti popartistide mitmekülgne repertuaar. Saime kinnitust, et meie muusikud ja muusika on kaugetes maades hinnatud.
Et reis oleks ikka täielik seiklus
Et meie reis oleks ikka täielik seiklus, siis lisa selleks andis minu kukkumine, mille käigus vigastasin oma kätt. Arvasin, et saab korda, aga kuum kliima tekitas põletiku ning kutsuti kiirabi, kes viis mu kohe kohalikku haiglasse. Määrati ravi ning käisin veel mitu korda haava puhastamas ning sidumas. Õnneks jäid sõrmed terveks: lõõtsamängijal on sõrmed hädavajalikud. Seiklused said punkti viimasel õhtul, kui üks meie grupi liige sattus varguse ohvriks ja jäi ilma kõikidest dokumentidest, telefonist jne. Kokkuvõtteks võib öelda, et saime kõik praktilised õppetunnid ja kogemused, kuidas välismaal sellistes olukordades käituda. Ka negatiivsetes juhtumites tuleb leida üles positiivne pool.
Niisugune sai lühike jutuke meie seiklustest Tšiili festivalil läbi minu ja pillimeeste silmade. Kirjasõnas ei ole kindlasti võimalik kogeda seda sama emotsiooni, mida on võimalik saada olles selles kauges, ehedas ja eksootilises kultuuriruumis kohapeal. Siiski loodan, et see kirjatükk annab kasvõi pisikese ülevaate seal kogetust.
Peame oma kultuuri hoidma, et rahvana uhkelt püsima jääda
Osalemine suurtel ja kaugetel festivalidel koos teiste riikide esindajatega paneb mõtlema elu väärtuste ning enda tugevuste üle. Lähed ju esindama mitte ainult oma küla, vaid kogu Eestit ja laiemalt ka Euroopat. See on suur vastutus, aga teisalt ka suur rõõm. Leidsime väga palju sõpru ja lahkudes olid meil kõigil pisarad silmis. Hinges loodame, et ehk kohtume veel kunagi!
Soovitame kindlasti osa võtta erinevatest festivalidest, olgu nad siis lähemal või kaugemal. Meie väikese Eesti pärimust ja folkloori on vaja hoida ning viia maailma. Brasiilia, Argentina ja Tšiili inimesed imestasid, et eestlasi on ainult üle ühe miljoni, aga meil on säilinud oma keel ja kultuur. See on endalegi meeldetuletuseks: peame oma kultuuri hoidma, et rahvana uhkelt püsima jääda!
Väägvere Külakapell kummardab maani Jõõpre tantsurühma Vallatu Auto ees. Aitäh usalduse ja korralduse eest! Meil oli suurepärane koostöö, üksteise mõistmine ja abivalmidus. Selles rühmas tasub tantsida!
Suur tänu Eesti Folkloorinõukogule, kes on Väägvere Külakapelli koolitanud ja soovitanud! Aitäh Eesti Kultuurkapitalile, Tartu Vallavalitsusele, pereliikmetele ning kõigile teistele abilistele ja toetajatele!
Ülle Kool
Väägvere Külakapell
Fotod: erakogu
Comments are closed.