Millised on emad meie muinasjuttudes? Kas neil võib olla teinekord ka kandev roll või avaldub nende olemus hoopis teiste tegelaste kaudu, selgitab muinasjutu-uurija ja Eesti Kirjandusmuuseumi assistent Kärri Toomeos-Orglaan.
Kuidas on muinasjuttudes emasid kujutatud, millist rolli nad tegevustikes mängivad? Kas võime nende puhul rääkida nö tüüprollist?
Emadus on muinasjuttudes harva kesksel kohal. Ema on vaikiv tegelane, kes jääb oma mehe ja ülejäänud pereliikmete varju. Paradoksaalsel moel muutub ema roll oluliseks siis, kui ta sureb. Ema kaotus või tema puudumine on sageli oluliste sündmuste käivitaja. Näiteks võtab isa pärast ema surma endale uue naise. Muinasjuttudest tuntud stereotüübi järgi on võõrasema peretütre vastu pahatahtlik ning püüab teda mingil moel kahjustada või tappa. Vaenu peamiseks põhjuseks on konkurents. Võõrasema ja tema tütred võistlevad peretütrega nii pereisa kui ka tulevaste/potentsiaalsete kosilaste tähelepanu ja soosingu pärast.
Surm ei ole muinasjuttudes alati lõplik, see on üks olemise viisidest ning teispoolsus ja surnute maailm on samaväärne elavate maailmaga. Ema mõjuvõim võib surnuna suuremgi olla, kui tal elavana oli: ta annab nõu, aitab ülesandeid lahendada, kingib imeesemeid. Näiteks Setumaalt kirja pandud „Tuhkatriinu“ (ATU 510A) loos muudab vanahalb ema lambaks, kes seejärel tapetakse. Vaeslaps matab ema luud maha ja käib hiljem tema haual abi küsimas.
Muinasjutus on ema ja lapse vahelised suhted enamasti positiivsed. Ema hoolitseb laste eest ja kaitseb neid. Jällegi Setumaal tuntud muinasjutus „Vanahalvast isa“ (Ee 327J) varjab ema vastsündinud lapsi isa eest, kes tahab neid ära süüa. Kiindumust laste vastu tunnevad ka üleloomulikud või deemonlikud olendid. Näiteks käib naine last imetamas ka siis, kui ta on libahundiks muudetud. Muinasjutus „Naine oherdiaugust“ (Ee 423) püüab mees kinni luupainaja ja võtab ta endale naiseks. Loo lõpus räägib mees naisele, kuidas ta tema juurde sattus ja võtab pihlakast pulga oherdiaugu eest ära. Naine kaob ja mehel ei õnnestu teda enam leida. Ainus jälg naise olemasolust on , et ta käib salaja laste eest hoolitsemas.
Aga kas mõnes loos võib ema siiski ka keskses rollis näha?
Abielunaine on muinasjutus sünnitaja, see on tema peamine ülesanne. Selle ilmekaks näiteks võib pidada muinasjuttu „Imelised lapsed“ (ATU 707). Kuningapoeg juhtub pealt kuulma kolme tüdruku vestlust, kes kõik lubavad oma tulevasele kaasale enneolematuid asju: üks lubab viljapeaga toita terve sõjaväe, teine ühe linakiuga panna kogu sõjaväe riidesse. Kuningapoeg valib endale aga naiseks tüdruku, kes lubab ilmale tuua lapsed, kellel on kuu kuklas ja päike otsa ees.
Kuigi enamik muinasjutte kujutab ema ja lapse vahelisi suhteid positiivselt, siis leidub ka vastupidiseid näiteid. Muinasjutus „Reeturlik ema“ (ATU 590) teeskleb ema vanapagana nõuandel haiget ja laseb pojal endale raviks mitmesuguste metsloomade piima tuua. Vanapagan üritab metsloomade abiga poissi tappa, kuid tugevaks tegeva vöö abil on noormees võitmatu. Viimaks reedab ema poja tugevuse saladuse ja vanapagan saab poisist selleks korraks võitu.
Kuidas peegeldavad muinasjuttudes olevad emad reaalsust? Kas me saame tõmmata paralleele muinasjutu-emade ja selle vahel, millised nad on olnud ajaloos?
Seda on raske öelda. Naiste suremus sünnituse tagajärjel vähenes alles siis, kui paranes sünnitusabi andmine ja kasutusele võeti antibiootikumid. Seega kajastab muinasjuttudes emata jäämine ja võõrasemaga kasvamine tegelikku elu. Seda, mida emaks olemine erinevatel ajastutel tähendas, on muinasjuttude põhjal siiski keeruline öelda. Eestis on muinasjutte kirja pandud alates 19. sajandi keskpaigast. Kirjanduslikud eeskujud kujundasid 19. sajandil kogu muinasjutužanri, ka rahvajutte ning neis kujutatud tegelaste vahelisi suhteid.
Emainstinktist ja naise loomulikust sunnist lapsi kasvatada hakati kõnelema 18. sajandil. Sellel ajal kinnistus naise peamise ülesandena emaks olemine, kes pühendub jäägitult laste eest hoolitsemisele. Samal positsioonil on emad ka muinasjuttudes. Emaduse sotsiaalsest ja kultuuriliselt konstrueeritusest on hakatud kõnelema pärast naisküsimuse tõstatumist 20. sajandi keskel.
Millist tuge võiks muinasjutud pakkuda neile naistele, kel pole olnud võimalust emaks saada ja neile lastele, kes on pidanud kasvama emata?
Kardan, et väga suurt tuge muinasjutud sellistel juhtudel ei paku. Teatud mõttes kujutavad muinasjutud rahvajutu žanrina teistsugust aega ja teistsuguseid suhteid pereliikmete vahel. Neis kujutatud maailm on teatud mõttes 19. sajandisse, võibolla ka 20. sajandi alguskümnenditesse seisma jäänud. Muinasjutt on ennekõike fiktsioon, milles kujutatud inimsuhted ei kirjelda tegelikkust, vaid kellegi nägemust või ideaali. Läbi aegade on muinasjutu üheks eesmärgiks olnud meelelahutus ja sellisena tulekski seda võtta.
Comments are closed.