12.-13. juunil leidis aset Päritud väärtuste ööpäev, kus vähem kui 24 tunni jooksul sai kiire, kuid ülevaatliku pildi nii Sõrvemaast kui sõrulastest. Kohalikku toidukultuuri tutvustasid meile Tammeougu Mari, Sääse Mann ja Aadussoo Ülle.
Räim ei täida keret
Foto: Elina Kostabi
Sõrvemaa ei saa viljaka mullaga just kiidelda – maapind on enamasti kivine ja liivane. See seletab asjaolu, miks ei haara siin silm laiuvaid viljapõlde. See on omakorda juba ammustest aegadest alates mõjutanud sõrulase toidulauda, millelt pigem leiab kala kui leiba. Räim, eriti keedetult, pole just eriti kõhtu täitev. Tammeougu Mari on lausa välja arvutanud, et päevase vajaliku energiakoguse kättesaamiseks tuleks süüa 12 räime ja lausa kolm korda päevas.
Õnneks on kõik siin maa peal hästi säetud – sõrulaste kivide ja liiva vahel saavad väga kenasti hakkama lambad, kes oskavad paljast rohtu närides naha vahele isegi rasvavaru talletada.
“Kuidas süüa lambarasva nii, et see kurgus ära ei tahkuks ja sinna kinni ei jääks? Lambarasv pole ju või, mis suus sulaks. Väljapääsuks on lambarasva segamine teiste toiduainetega – näiteks jahu, kartuli, sibulaga. Sellest ajast, mil talurahvas 19. sajandil kartuli lõpuks omaks võttis ja tunnistas, et see on isegi parem kui naeris, on sõrulaste põhitoiduks olnud just “tuhlis ja kala”. Öeldes “kala”, mõtlevad sõrulased “räim”. Kui sõrulased kartuliga tutvust tegid, nad lausa armusid sellesse ja sestsaadik on siinkandis üks armastatumaid roogasid pannileib,” jutustab Tammeougu Mari.
Sääse Mann lisab juurde: “Meil Kihelkonnas oli pannileib laupäevaõhtune toit pärast sauna, kuhu pandi kõik nädalast ülejäänud söök – kapsasupp, mannapudruotsad… kõik pandi sisse, midagi ei lastud raisku minna. Saun pandi küdema. Kui saunas käidud ja olid kena puhas, siis hammustati pannileiba nii, et rasv voolas küünarnukini. Kõrvale tehti näiteks köömneteed. Kui olin laps, öeldi, et too teerohtu. Nüüd täiskasvanuna tean, et see teerohi oli pune”.
Palt on pall on käkk
Sõrulased armastavad ka riivipalte, mis on peaagu sama toit, kui pannileib. Peaaegu tähendab seda, et tavaliselt on paltides jahu rohkem kui pannileivas ning ahjus küpsetamise asemel keedetakse neid vees.
Mari vanaisa Uraksi Arnu on öelnud: “Umbest odrajahudega tehtud paltide söömisel peab iga suutääve järges püsti kargama, et ala läheks. Nönda karune on.”
Saaremaal kutsutakse palte pallideks, mujal Eestis käkkideks. Paltide väljanägemine on igas peres erinev – mõned teevad ümmargused, mõned ovaalsed, mõned lapikud, mõned suured, mõned väikesed. Paldi sisse pannakse lihatükk.
Süües kasteti paldid vanasti keeduleeme sisse, tänapäeval pannakse peale hapukoort, sulavõid, aga miks mitte ka moosi. Mari sõnul on paldid eriti head järgmisel päeval, kui neid pannil praadida – see võtvat lausa käpuli. Pannileivaga olla sama lugu – kui see teisel päeval praadida kenaks krõmpsuks, siis maitseb see isegi paremini kui esimesel päeval.
Tee ise pannileiba!
Kuidas valmistada?
Riivi kartulid peene riiviga ja pigista käte vahel üleliigne vedelik välja.
- Tükelda sibul ja suitsuliha, prae pannil läbi ning lisa riivitud kartulile.
- Lisa jahu ja maitse järgi soola.
- Pane segu ahjuvormi, nii et segu oleks umbes 1,5 cm kõrgune ning küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 1 tund.
Päritud väärtuste ööpäeva raames toimunud toiduõpitoast tegi kokkuvõtte Kristi Pumbo.
Comments are closed.