Selleks aastaks on rahvusvahelise pärimuspeo Baltica eelpeod peetud. Numbrid annavad põhjuse rõõmustamiseks – kokku toimus 22 eelpidu, kus osales 2352 inimest, kes esitlesid nii eesti kui ka teiste rahvaste laule, tantse, lugusid, pillimuusikat ning rõivaid. Mitte kunagi varem Eesti Baltica ajaloos ei ole osalenud protsessis nii palju rühmi (tänavu 206) ja vaid korra varem on osavõtjate arv olnud tänavusest korrast suurem (2001. aastal). Baltica eelpeod toimusid üle Eesti, kokku 14 maakonnas, neid korraldasid kohalikud eestvedajad ise. Peod andsid hea ülevaate folklooriliikumine hetkeseisust Eestis. Eelpidudest osavõtmine on eelduseks suvisele rahvusvahelisele Baltica pärimuspeole pääsemiseks, kuid samas mitte kohustuseks. See tähendab, et kõik, kes haarasid kinni võimalusest eelpidudel üles astuda, ei pruugi tingimata ühisele Baltica festivalile jõuda. Lisaks etteastetele toimus igal eelpeol ka järelpidu, mis oli just kohalike kogukondade nägu: osaleda sai simmanitel, õppida käsitöövõtteid, proovida kohalikke roogasid, rännata kihelkondlike pärimuslugude saatel, enda ja rühma teadmisi, oskusi ja jõudu katsetada või hoopis ühiselt laulda ja mängida.
Kõikidel maakondlikel eelpidudel osalesid ka eksperdid, kes oma valdkonnal silma peal hoidsid ning osalejatele näpunäiteid ja ka tunnustust jagasid. Pidude järel jagavad ja vahendavad mõtteid ja muljeid programmijuht ja pärimusmuusika ekspert Krista Sildoja, rahvarõivaekspert Anu Randmaa, lauluekspert Marion Selgall ning tantsuekspertidena pidudel osalenud Sille Kapper-Tiisler ning Madli Teller, kes on samuti festivali üks programmijuhtidest.
Baltica kool andis vajalikku inspiratsiooni
Sel aastal toimus esimest korda enne pidusid ka Baltica kool, kus spetsialistid andsid osalejatele baasteadmisi neljas põhivaldkonnas (laul, tants, pillimuusika ja rahvarõivad). Koolitusele olid oodatud juhendajad, rühmade liikmed ja kõik teised huvilised. Osales ligi80 huvilist ning koolituste mõju oli märgata juba tänavustel eelpidudel.
Rahvarõivaekspert Anu Randmaa rõõmustab: “Tundus, et Baltica koolis jagatud põhimõtted Balticale sobivate, pärimust edasi kandvate rõivaste kohta kõnetasid rühmade juhte ja panid positiivses suunas kaasa mõtlema. Peamine sõnum, mida andsime, oli, et Balticale sobivad ehedad rahvarõivad ning pidulikud ajastu- ja repertuaarikohased rõivad. Nende valmistamine on teekond – oluline on leida õige suund, võtta vastu otsus ning lõpptulemuse poole teele asuda. Ehk suudame selliselt mõeldes sammhaaval välja astuda seni juurdunud must-valgest, õige-vale mudelist. Teha nii, et iga esineja mõtleb südamega läbi selle, milline rõivas tema repertuaariga kõige paremini sobib ja pärimust edasi kannab ning hakkab selle poole püüdlema.” Ka Madli Teller, kes osales ka Baltica koolis pärimustantsu spetsialistina, leiab, et seal jagatud teadmised aitasid palju kaasa kohaliku materjali leidmisel ja kasutamisel ning julgustas osalisi teravama pilguga kohalikku pärandisse vaatama.
Ekspertide tagasiside
Kuigi paljud osalejad nägid eksperte pigem ülevaatajate ja hindajatena, oli nende ülesanne olla tagasisidestaja ja nõuandja rollis. Folkloorirühma juhendajal ei pruugi olla võimalust pidevalt oma valdkonna ekspertidega mõtteid vahetada ning Baltica eelpeod olid kohaks, kus seda teha sai. Marion Selgall toob välja, et tagasiside andis mitmetele rühmadele uusi teadmisi: “Eksperdina pidin mõnel juhul meelde tuletama regilaulu stilistilisi eripärasid – näiteks seda, et nende puhul ei toimu fraseerimist, vaid sisse hingatakse enne rea viimast või kahte eelviimast silpi, et saaks tekkida nn leegajus. Minu külastatud eelpidudel oli regilaulu laulnud kollektiivide jaoks uus mõte selles, et kui regivärsis on mõne rea puhul kasutatud murtud värssi ehk kolmesilbilisi sõnu, mis toob kaasa nn vastuolu sõnarütmi ja viisi kulgemise vahel, siis nendel juhtudel on võimalik viisi varieerida.” Dialoog juhendajate ja ekspertide vahel on vajalik ning ilmselt üks Baltica suurimaid tugevusi – osaleja saab tuge ja tagasisidet, tänu millele paraneb teadlikkus ning tugevneb kogu valdkond. Tänavune kogemus näitab, et osalejad soovivad areneda ja julgevad küsida-uurida. Anu Randmaa toob välja, et just lasterühmade rõivaste kohta küsiti väga palju nõu nii Baltica koolis, eelpidudel kui ka hiljem kirja teel. Ka naiste peakatete kohta said rõivaeksperdid pidudel rohkelt nõuandeid ja soovitusi jagada.
Programmijuht Krista Sildoja leiab, et Baltica pärimuspidu koos peo väärtuste valjuhäälse kaardistamisega, millest moodustub eheda pärimuse esitamise nn reeglistik, annab harrastajatele üle vabariigi häid juhiseid ja kindlustunnet asjaga tegelemiseks. Rõõmustavalt paljud on hakanud end traditsiooni poolt kirjeldatud reeglites üha vabamalt tundma ja ka looma, mis annab lootust, et pärimus tõesti elab ja toimetab omasoodu, muutub ja pakub inspiratsiooni.
Tänavused eelpeod rõõmustasid oma mitmekesisuse ja suurema teadlikkuse ning enesekindlusega. “Rahvamuusika elab ja on selgelt heades kätes! Seda kannavad edasi inimesed, kes teevad oma tööd suure teadlikkuse, pühendumuse ja sisemise veendumusega. Oli tõesti väga äge seda kõike üle Eesti näha ja kogeda,” muljetas enim eelpidusid väisanud rahvapillimuusika asjatundja, toru- ja parmupillimängija Cätlin Mägi. Vabariigi pillimees Juhan Uppin tõdes, et rahvamuusika on hoitud ja väärikalt uuesti esitatud tänu teadlikele inimestele ja eestvedajatele: “Baltica eelpeod tervikuna oli Eestis sündmus, kus võis näha kogu seda ilu oma rikkuses, sest piirkondlik-ajaloolised eripärad ja kohalik pärimus tulid selgelt esile.”
Krista Sildoja avab pikemalt pillimuusikat puudutavat. “Pillide koosseis oli eriilmeline, pidudel sai kuulda pillimängijaid erinevates funktsioonides, näiteks traditsioonilisi soolopillimehi ja duosid, kelle järgi vabavormilisi tantse tantsiti, tantsurühmade saatjaid ning ansambleid ja pillikoore. Üle-eestiliselt on, nagu ka arvata oli, populaarseimaks rahvapilliks hetkel karmoška kui lihtsasti õpitav, kiirelt elementaarset mängutaset omandada võimaldav diatooniline pill. Väikekandle massilise populariseerimise tulemusena üldhariduskooli muusikaõpetuse pillina on tekkinud väga palju väikekandle mängijate suuri koosseise, ühe pilli koore. Kui pillikooris mängimine hajutab muusikas igaühe individuaalse meisterlikkuse kollektiivi peale laiali, siis selle kõrval kuulsime eelpidudel ka säravat soolopillimehe mängu. Esindatud olid ka vähemtuntud kandled, näiteks päkarauakannel. Kapell kui eelmise sajandi üks peamisi rahvamuusika esitusvorme on samuti elujõuline. Lisaks pakkus huvitavat vaheldust hoopis laulu saatel tantsimine.”
Ka Sille Kapper-Tiisler toob välja, et tantsijate repertuaar on rõõmustavas suunas laienenud – rohkem on näha vabavormilist paaristantsu. Madli Teller lisab, et tantsijad kasutasid julgemalt laulu – eelpidudel nägi rohkelt laulumänge ja ka laulu saatel tantsimist. Tema hinnangul jõudis Baltical nähtud kavadesse rõõmustavalt palju ka soovitus hoida kavad võimalikult ühe piirkonna põhised, selle nimel oli palju pingutatud.
Marion Selgall mainib, et uuemat lõppriimilist laulu kohtaski päris palju just laulumängudena ning neid esitati enamasti traditsioonilisel viisil ehk ilma pillisaateta. Lauljate puhul oli märgata nautimist ja rõõmu – paljud lastekollektiivid laulsid väga ehedalt regilaule ning isegi improviseerisid sõnu, ka täiskasvanud nautisid laulmist, nii regi- kui ka uuemaid lõppriimilisi laule.
Anu Randmaa toob esile, et ka rõivaste osas on pilt mitmekesisemaks ja teadlikumaks muutunud. Kuigi endiselt on palju rühmi, kel on küll kaunid komplektid, kuid komplektides puudub variatiivsus, mis muudab rõivad “mundriks”, oli pidudel õnneks ka päris palju just pärimusrühmadele sobivalt, igast inimesest ja tema päritolust ja sündmusest tulenevalt valmistatud rõivaid. Rõõmustasid rühmad, kus kõik rõivad vastasid kandja staatusele, vanusele või küpsusele. Ülitoredad olid rühmad paikadest, kus rõivapärimus ongi veel elus ning loomulik osa igapäevaelust. Torkas silma, et mida vanemad on rühmade riided, seda kehvemas olukorras need olid. Uuemal ajal tehtud riided on mitmekülgsemad ja sobivad kandjaile paremini selga. Rahvarõivaste kandmisel toimunud muutust märkas ka Krista Sildoja: “Minu hinnangul on jõudnud kätte aeg, mil rahvarõivaste kandmine on saanud suuremat tähendust juurde, rõivakomplekte kantakse väärikalt ja uhkusega, teadlikumalt. Lisan siiski, et see tajupilt võib olla seotud seigaga, et hakkan ise rahvarõivast üha enam mõistma. Kindlasti on väärikaid komplekte olnud näha ka varasematel Baltica festivalidel, ent sel korral suutsin nautida nii esitatava sisukust kui rahvarõivaid samaaegselt ja võrdselt, ühises hingamises.”
Mida saaks veel paremini?
Kuigi kõik eksperdid tõdesid, et peod olid rõõmustavad ning folklooriga tegelejad on muutunud teadlikumaks, on ees veel mitmeid väljakutseid.
Pärimustantsu eksperdina pidusid vaadelnud Sille Kapper-Tiisler toob välja, et tantsumaailmas on vajadus just pärimustantsu spetsiifikat käsitlevate koolituse järele: õpetajad vajaksid enam teadmisi pärimustantsu tehnikate ja ökonoomsuse õpetamiseks, samuti vajab harjutamist paarispöörlemine ja selle tehnilised nüansid. Lisatuge vajab allikate kasutamise ja tõlgendamine oskus. Madli Teller leiab, et pidudel osutusid nõrgemaks just need kavad, kus allikate kasutamisel polnud tähelepanu pööratud detailidele ja kogu juurdekuuluvale infole. Tähelepanelikkus info kasutamisel ja detailide märkamisel vajab ka tema hinnangul veel harjutamist.
Krista Sildoja toob välja, et Lõuna-Eesti tegijate suurimaks väljakutseks võib endiselt pidada elava muusiku ja pärimustantsijate koostööd, üksteise leidmist. Kuigi pillimängijaid on piirkonnas ohtrasti, jäi lõunanurk tantsijate hulga poolest Lääne-Eestile ja saartele kõvasti alla. Samas on tantsijate jaoks suvel tulemas mitmeid teisigi tantsusündmusi, mis võisid Lõuna-Eesti tantsijate fookuse mujale viia.
Rõivaste juurest puudusid sageli juurest ehted, ehedad sukad ja kingad. Nimetatud asjad
on aga üsna kergesti juurde tehtavad, kui neid tähtsustada ning osata neile tähelepanu juhtida. Vähe variatiivsust leidus meeste rõivastes, samas muutis pilti mitmekesisemaks rikkalik ja eriilmeline naiste peakatete valik. Rõivaste osas oli jätkuvalt palju näha rahvuslikku stiliseeringut, mis ei kanna edasi ehedat Eesti pärimust ei materjalide, tehnoloogia ega tähendusliku poole pealt. Mitmel pool olid kehvemas seisus rühma saatvad pillimehed – neil puudusid rahvarõivad või muu ajastukohane rõivas, sageli oli neilgi rõivastuseks mittesobiv stiliseering. Tagasisideringid andsid võimaluse stilisatsioonide teemal arutleda ja edaspidisteks muutusteks võimalikke lahendusi leida. Suhteliselt uue teemana vajab rohkem käsitlemist ka argi- ja töörõivaste valmistamine ja kandmine.
Tänavune Baltica rõõmustas nii suure osalejate hulga kui ka tõusnud teadlikkusega. Pidudel osalenud eksperdid leidsid sündmustelt palju rõõmustavat ning tagasisideringides ja Baltica koolis said vastuse nii mõnedki küsimused ja rühmad lahkusid eelpidudelt mitme soovituse ja uue teadmise võrra rikkamana. Siiski leidub pea igas valdkonnas veel küllaga nüansse, mida lihvida. Baltica eelpeod andsid kinnitust, et folklooriliikumine on Eestis elav ja üha teadlikum ning tõestas, et harrastajatel on jätkuv huvi ja vajadus koolituste ja uute teadmiste järele.
Ekspertide muljeid vahendas Getter Lauk.
Comments are closed.