Reedel, 27. septembril kutsus Eesti Folkloorinõukogu kokku Baltica festivali käekäigust hooliva seltskonna – esindatud olid varasemad peakorraldajad, osalejad, rühmade juhendajad ja kohalike Baltica sündmuste korraldajad. Sealjuures olid mitmedki aja jooksul kogenud mitut erinevat rolli, mistõttu osati kaasa mõelda mitme kandi pealt ja terviklikult. Mõttetalgute eesmärk oli järgmise Eestis toimuva Baltica (2026!) eel koos taas läbi mõtestada, mis on Baltica põhiväärtused, mille tahame varasematelt festivalidelt kindlasti kaasa võtta, mis on ajas muutunud ja kas ning milliseid uuendusi peaksime sisse viima. Kokkuvõtte mõttetalgutest pani kirja Kristiina Siig.
Millist pärimust Baltica tutvustab?
Aastaid on Baltica sõnumiks olnud, et Baltica on eheda pärimuse festival. Ei ole üllatus, et mõistete tähendus muutub ajas ning aeg-ajalt tasub võtmemõisted koos läbi arutada, et samal lehel püsida. Sealjuures leppisime kokku, et ei püüa luua uusi absoluutseid definitsioone sõnaraamatusse, vaid arutleme selle üle, mida üks või teine sõna tähendab Baltica festivali kontekstis. Üheskoos muukisime nii eheda kui pärimuse mõistet ja jõudsime järgmiste mõteteni.
Žanriliselt on Balticale oodatud laul, tants, pillimäng, käsitöö (sh rahvarõivad), keel, uskumused, jutuvestmised, kombed, toit, mäng jne. Ootused valitud repertuaarile (“repertuaari” all peame siinkohal silmas ka nt toiduretsepte, käsitöövõtteid jms) on:
- repertuaar esindab mingile kultuuriruumile või piirkonnale omast traditsiooni ja/või
- esindab mingit selget ajastut, uuemast repertuaarist rääkides võiks tingimuseks olla, et traditsioon on kogukonnas kestnud vähemalt kolm inimpõlve;
- repertuaar on stiliseerimata va lavastusvõtted, mis aitavad pärimusel end avada teemat mitte tundvale publikule, kuid ei moonuta selle peamist sisu;
- oluliseks põhimõtteks on allikapõhisus ja -kriitilisus.
Balticalt Balticale käib kaasas küsimus, kas üks esineja või kollektiiv peaks korraga suutma teha kõike: kandma sama piirkonna ja ajastu rõivaid, mille lugusid mängib samadel pillidel kui ajalooliselt jne. Jõudsime mõtteni, et iga Baltical esineja peaks olema väga hea vähemalt ühes eespool nimetatud žanris (laul, tants, pillimäng, rahvarõivad jne), kuid mõne žanri puudumine iseenesest ei peaks olema põhjuseks Balticalt kõrvale jääda. Küll aga võiks kaaluda lavade nimetamist erinevat moodi või erikontserdi kokku panekut või muul moel seada eeskujuks just need esinejad, kes suudavad üheaegselt kanda sama ajastu ja piirkonna rõivaid, mille laule/tantse/pillilugusid nad esitavad, mille traditsioonilist toitu oskavad valmistada ja keelt ja kombeid tunnevad. Korduvalt kõlas ka soov sisukate kommentaaride järele, mis selgitaksid nii laval toimuvat kui teatud juhtudel ka valikuid näiteks pillide, kostüümide osas. Täpsemalt sellest allpool.
Baltica kui osalusfestival
Ja juba kirjutan lavadest ja peakontsertidest, mis oma kontseptsiooni poolest on sügavas vastuolus eesti eeskätt talupojakultuurile tugineva pärimusega! Tegelikult võtsime üsna põhjalikult ette kolmnurga vaataja-esineja-osaleja ning jõudsime mõtteni, et ideaalis on iga Baltical osaleja korraga kõike kolme. Ta esineb ja tutvustab üksi või kollektiivi liikmena oma pärimust, käib vaatamas teiste esinemisi ja osaleb õpitubades, tantsuõhtutel, pillijämmidel. Mis kindlasti ei välista vaid vaatajarolli sooviva publiku olemasolu – ehk kontserdi formaadis sündmused võiksid olla avatud kõigile huvilistele –, kuid fookusesse võiks tõsta esineva-osaleva-vaatava festivalilise. Ühelt poolt tähendab see teadlikult mitmekesise programmi loomist, kus oleksid erinevat tüüpi lavad ja esinemised, praktilised õpitoad ja/või osalevate kollektiivide paariskohtumised, kus jagatakse üksteisega oma teadmisi-oskusi, ning vabamas vormis jämmid ja ühistantsimised. Eraldi tuleks tähelepanu pöörata Eestist pärit osalejatele – et rühm ei “teeks ära” oma ühte 20minutist esinemist ja ülejäänud aja jalutaks linna peal, vaid tal oleks samamoodi programm ette nähtud, nagu on välisfestivalidel käies, näiteks: hommikul korraldaja õpitoa külastus, siis esinemine, siis oma õpitoa tegemine, õhtul teiste rühmade vaatamine ja lõpetuseks tantsuklubi.
Ise kaasa pusimine on rikastav kogemus, ent kontserdiformaadi oluline eelis on võimalus nautida asjatundjate, parimal juhul lausa pärimuse kandjate segamatut tegemist. Ent mitmel korral jäi kõlama soov naasta varasemate Balticate trumbi juurde – asjatundlikult kommenteeritud kontserdid. Kus publikule selgitatakse ja tutvustatakse laval toimuvat, juhitakse tähelepanu erisustele jne. Mõistagi on väljakutse selliste kommenteerijate leidmine – sügavate teadmiste kõrval ootab tänane publik ka nende atraktiivset ja kergesti kõnetavat esitust.
Programmi koostamise ja korralduse põhimõtetest
Edasi liikusime praktilise tööni, rääkides läbi ja püüdes panna kirja juhtnöörid nö ideaalse Baltica eelpeo, pealinnapäeva ja maapäeva korraldamiseks.
Eelpidude osas jäid sisu osas kõlama mõtted peo mõõtmetest – pigem maakonnas mitu väiksemat pidu kui üks mammut. Kõik peaksid jaksama kõiki vaadata, kuulata. Kuivõrd ühised simmanid alati ei toimi, kas võiks kaaluda muud ühistegevust ja hoopis enne esinemisi? Igal kohalikul peol võiks olla ka mõni esineja kaugemalt – lisab eksootikat ja põnevust, esinejal endal ka põnev teha väljasõit kodukohast. Lisaks sellised märksõnad nagu kuupäevade varajane planeerimine, et ei satuks sarnaseid, nö konkureerivaid sündmusi liiga tihedalt või lausa samale päevale jne.
Oluline mõttekoht on eelpidudel toimuva ekspertide tagasiside vorm. Liikumises rohkem sees olevad ja sügavuti minejad hindavad tagasisidet väga, samuti päris algajad. Kuid on arvukas kontingent, kes tagasisidet ei soovi ja sellel paistab olevat kaks põhjust: esiteks, et tõesti päriselt ei huvita – tahetakse teha oma asja nii nagu osatakse; teiseks, kas varasemale kehvale kogemusele põhinev või hoopis muust valdkonnast saadud põhimõtteline hirm tagasiside ees, pidades seda juba ette ründavaks, alavääristavaks jne. Kolmas teema on korralduslik praktiline moment – bussis istuv rühm, kes ootab tagasisideringis olevat juhendajat. Samuti tekkis küsimus, kuidas tagasisidega edasi minna. Ekspertide nõust oleks enim kasu siis, kui ollakse alles kava ettevalmistamise protsessis. Õhku visati mõtteid erinevatest koolitusideedest nii enne Baltica hooaja algust kui ka pärast eelpidu – et saadud tagasiside, võimalikud kohandused ja festivalikogemus koos läbi mõtestada. Üldine meelsus oli, et eksperdid oma nõuannetega on Baltica väärtus, kuid selle potentsiaali täielik rakendamine vajab veel viimistlemist ja vormiotsinguid.
Pealinnapäevade puhul kõikus kaalukauss edasi-tagasi nii viimaste Balticate toimumiskoha Tornide väljaku osas kui ka Tallinna kui asukoha osas üldse. Äkki võiks ükskõik milline veidi suurem Eesti linn olla Baltica pealinn? Korralduslikud vajadused seavad siiski oma piirid ja kuniks Baltica peakorraldajaks on igapäevaselt Tallinnas toimetav Eesti folkloorinõukogu, jääb pealinnapäev ilmselt siia. Tornide väljakulgi on nii oma head kui vead, mis taas üle hääldati ja ning millega iga korraga üha paremini toime tullakse.
Maakonna- ja pealinnapäevade programm vajab formaatide osas veelgi kirjumat pilti: suuremad ja väiksemad lavad/nurgad; rohkem ja vähem kaasavad esinemisprogrammid, õpitoad, töötoad, jämmid ja tantsuklubid, rongkäik jm esindusüritused, õhtune festivaliklubi osalejatele. Festivali pikkus – 5 päeva – on väljakutseks kohalikele rühmadele, puhkused plaanitakse pigem kas peretegemiste või välisreiside alla. Seda võiks leevendada hästi läbimõeldud maa- ja pealinnapäevade programm, kus kohalik rühm saakski festivalielamuse vaid 1-2 päevast, samas välisrühmal oleks põnev ja erinev kogemus iga päev.
Kellele?
Ühtpidi on täiesti absurdne jõuda selle küsimuseni alles mõttetalgute lõpuosas. Teisalt räägib see, et mingi ühine vaikiv arusaam sellest, kellele Balticat teeme, on olemas. Ja mitmetunnine muude küsimuste üle arutamine oli ka vastused sellele küsimusele juba andnud: täna on Baltica eeskätt Eesti folkloorinõukogu kogukonna festival – meie üksikliikmed ja rühmad ja rühmade liikmed on need, kes vajavad Balticat nii esinemisväljundiks, õppimis-uudistamiskohaks kui ka hingekosutuseks. Välisrühmad lisavad särtsu, uusi teadmisi-oskusi ja vaateid ning neid ootavad kohalikud väga. Võib-olla on praegusel ajal piisav keskenduda festivalil osalejatele, nagu eespool öeldud – osalejad, kes ka vaatavad ja esinevad – ning mitte püüda suuri passiivse pealtvaatava publiku numbreid. Sealjuures ei ole idee mitte avalikkuse eest peitu minemises, vaid oma korraldusenergia suunamises neile, kes Balticat enim ootavad, sellele enim annavad ja ka enim saavad. Eraldi pingutust vajaks ehk veel töö noortega – äkki seada fookus jällegi nendele noortele, kes meie liikmeskollektiivides niikuinii on olemas ja tuua festivali raames nemad omavahel kokku?
Päeva lõpuks saime lahti räägitud mitmed teemad ja mõningate eriarvamuste kõrval (mis on ainult loomulik ja kokkuvõttes edasiviiv) ka kirja need ühised seisukohad, mis siin toodud. Kripeldama jäi tänases ebakindlas majandusolukorras ja alamehitatud kontoriga töötava Folkloorinõukogu inimlik jaks korraldada nii hea festival nagu tahame. Kust leida ressurssi – materiaalset mõistagi, aga sama palju ka inimjõudu ja tahet. Kuidas teha nii, et Baltica oleks meie kõigi asi, mida korraldame koos ja hea tundega?
Comments are closed.