Tatari kogukond rändas Eestisse juba 19. sajandil, kui Venemaal kaotati pärisorjus ning rahvale anti võimalus vabamalt ringi liikuda. Siia tuldi äri ajama mitmete riide- ja karusnaha kaupadega. Just sel viisil sattusid Eestisse elama ka tatari toidu valmistamise õpetaja Dania Varese esivanemad. Dania vanavanaisa Sigbatulla Mähdejev rändas siia 1896. aastal, oma vanema poja Hairullaga avas ta Tallinnas Viru tänava alguses karusnaha kaupluse.
Dania vanavanaisa osales aktiivselt tatari kogukonna tegevuses, tema kodus Raua tänaval toimusid laste pühapäevakooli tunnid ja lisaks oli ta helde annetaja paljude ürituste läbiviimiseks.
Oma tatari kogukonna hüvanguks pidas vanavanaisa läbirääkimisi linnavõimuga, et saada maad tatarlaste kalmistu rajamiseks. 1903. aastal see saadigi ja Sigbatull andis lubaduse annetada raha Siselinna kalmistu värava ehituseks juhul, kui talle sünnib uus poeg – Dania vanaisa Ibrahhim. Meest sõnast, härga sarvist – lubadusest peeti kinni ja valmis sai uhke värav, mis kahjuks hävis 1944. aasta pommitamisel.
Tatari köök põhineb lihatoitudel
Ibrahhimi lapselaps Dania, kolmandat põlve kohalik tatarlane, hakkas mõned aastad tagasi aga oma rahvustoidu vastu rohkem huvi tundma. Selgus, et Eestis polegi tatari toitu võimalik osta ning lähim koht, kus pakuti päramätse ehk veiselihapirukaid, asus Tampere väikeses einelas. Tatarlased on ajalooliselt olnud väga perekesksed ning seetõttu on käidud läbi pigem oma kogukonna piires ja abiellutud endaga samast rahvusest inimestega. Tatarlaste pereringis on alati olnud aukohal usupühad ia muude perekondlike sündmuste tähistamine, kust kunagi ei puudu maitsvad tatari road. Nii oli ka Dania perekonnas.
“Kogu köögikunst oligi jäänud perede ringi ja kui meie emad läksid manalateele, ei olnud enam kelleltki küsida. Õnneks on jäänud mõned toredad prouad, kes on olnud valmis meid tatari rahvustoitude valmistamisega taas kurssi viima. Oleme teinud vahvaid ühiseid toiduvalmistamisi ja nende käigus värskendanud enda oskusi,“ selgitab Dania.
Tatari köök põhineb suuremas osas soojal lihatoidul ning mitmesuguste lihatäidisega või magusatel küpsetistel. Lähtudes islami usust ei kasutata sealiha, vaid toitu valmistatakse veise-, lamba- ja kanalihast.
Tatari kanasupp
“Tatari kultuuris on tavaks, et köögis toimetavad üldiselt naised, kuid meie vanaisa valmistas liha ja tatari suppi (šorba) alati ise. Puljongi tegemine võttis aega mitu tundi – seda keedeti suures potis kanast ja veiselihast, võimalusel lisati ka lambaliha. Puljong kurnati mitmeid kordi läbi marli, et see oleks selge ja kuldse tooniga. Liha eraldati puljongist, pandi haudepotti ja pisteti praeahju, serveeriti koos keedetud kartuliga teise toidukäiguna.“
Proovi järele, kuidas Dania Varese retsepti järgi valmiv tatari kanasupp mekib >>
Comments are closed.