Kui teatrilavale jõuab ajalooline lavastus, saame reeglina nautida filigraanseid kostüüme, aksessuaare ja viimistletud soenguid. Kõik on hoolikalt läbimõeldud ja ajastutruu. Rahvariiete kandmisel pöörame sagedasti tähelepanu rõivastele endile, kuid jätame kõrvale selle, kas ja kuidas sättida oma juukseid või kuidas katta oma pea. Ajaloolane, etnoloog ja Eesti Rahva Muuseumi kuraator Reet Piiri selgitab, mida võiks seejuures silmas pidada.
Juuksemoode on läbi aja olnud mitmesuguseid. Juuksemood on aidanud kaasa peakattemoele, ja ka vastupidi – peakattemood on muutnud juuksemoodi. Kuid vaevalt, et tänapäeval rahvarõivaid kandev inimene hakkab oma juukseid ära lõikama, või vastupidi – pikaks kasvatama, et oleks nagu siis, kui rahvarõivaid kanti. Toona olid juukse- ja peakattemood aga omavahel sõltuvuses.
Mille osas tehakse tavaliselt kõige rohkem “möödapanekuid”?
Minu jaoks on üheks häirivamaks nähtuseks Hiiumaa kostüüme kandvate inimeste peakatted. Pea igal pool Eestis on kasutatud mitmesuguseid juukselisandeid, tänapäeval ehk kõige tuntum ongi Hiiumaa variant. Juuste lisandi palmikuga palmitsesid nii neiud kui naised juuksed kokku, naised kinnitasid palmikule ka tanu. Nii kahju, et selline omapärane ja ainulaadne juuste soengumood / pea ehtimisviis on ära lörtsitud. Palmikust on tehtud müts, mille taga ripuvad sabad. Eriti silmatorkav ja häiriv on, kui selle nn mütsi alt ripuvad pikad lahtised juuksed. Palmikuplettimise praktilisem otstarve oligi ju juukseid kokku palmitseda, et need ette ei jääks. Pikki juukseid oleks ju ometigi võimalik palmitseda ja anda palmikule tagasi tema mõte. Lühikeste juuste omanik saaks aga lühikesed juuksed kõrva taha lükata ja mütsi (palmiku) alla peita. Nii jääks vähemalt kaugelt vaadates õige mulje.
Minu soovitus oleks, et nõudke rahvarõiva kostüümide valmistajatelt õigesti valmistatud palmikut. Küll siis kandjad nendega harjuvad ja need ka endale pähe saavad!
Minu silmale on häiriv ka pottmütside ja kabimütside sügavale pähe surumine ja kõrvadel kandmine. Nähtavale jääva juukselahu järgi seati müts otse pähe. Paraku näeme tänapäeval mütse nii pähe surutuna, et juukseid ei ole üldse näha. Ja ka kõrvad jäetakse mütsi alla. Ime siis, et mütse ei armastata – lauljad ei kuule ja tantsijaid ajab see higistama! Pea otsas kantav müts on palju ilusam kui kiivrina pähe surutud müts!
Sooviksin mainida paar sõna ka mulgi rätikute kandmise kohta. Tänapäeva Halliste-Karksi riiete kandjad kannavad rätti sügaval peas, kõrvad täitsa sees. Räti tärgeldamisest ja kurrutamisest rääkimata.
Õige oleks siduda rätt pähe nii, et oleksid näha juuksed ja ka kõrvad.
Millised on piirkondlikud eripärad naiste juuste sättimise, peakatmise juures?
Varasemal ajal oli Eestis üldine komme juuste kõrvalestani lühikeseks lõikamine. Veel 19. sajandil (just see periood, kust pärinevaid rahvarõivakostüüme me tänapäeval kõige enam kasutame) püsis lühikeste juuste mood mulkidel, idapoolsetel saarlastel, muhulastel, kihnlastel.
Kuid mujal lasksid nii neiud kui naised oma juuksed pikaks kasvada. Mõnel pool palmitseti juuksed ümber pea: Lõuna-Tartumaal ja Võrumaal, 19. sajandi keskpaigast alates ka läänepoolses Eestis. Sõrve poolsaarel oli moes palmitseda pikad juukseid ühte palmikusse ja lasta keset selga rippuda, pikalt rippuv ilupael otsa seotud. Hiiumaal palmitseti pikkadesse juustesse riidest lisa, mida siin nimetati palmikuks. Palmiku otsad jäid turjale rippuma. Tekstiililustusi kasutasid sarve keeratud juuksepalmikutes ka Vormsi naised.
Peale ja peakattele vajaliku (ilusa) kuju saamiseks panid abielunaised juustele lisandeid: setud linapalmikuid ehk kossalinu, mujal lõuna ja idapoolses Eestis riidest vorstitaolise võru ehk vahru, Kihnus tanutakku, Risti kihelkonnas Harjumaal pandi tanu alla plehi.
Üks juuste kandmise viis oli krunnina pealael. Juuksed kogutakse kokku ja keeratakse kesk pealage nuia. See mood oli levinud just Pärnumaal, kus on kõrged tanud. Kui krunn pealael, püsib kõrge tanu ilusti peas ja ei vaju alla (nagu vahel näeme Audru rahvarõivaste kandjatel, kus mõnel on tanu pits lausa silmadeni vajunud).
ERMi arhiivis on lugeda tore õpetus, kuidas sealkandis juukseid sätiti. Pead alla kummardades lasti juuksed rippuma ning seoti pika paelaga pealaele kõvasti kinni. Lühemat paela otsa hammaste vahel hoides keerutati pikemat paelaotsa koos juustega krunni. Hammaste vahel olnud ots mässiti siis krunni ümber ja seoti paela mõlemad otsad kokku. Nii jäi tugev krunn keset pealage ja sellele oli hea tanu peale tõmmata.
Kuidas kusagil juustele peakate sätiti, neid variante on palju!
Kas ja kuidas argipäeval oma juukseid kaeti?
Argipäeval oli kõige tavalisem peakate valge linane pearätik. Abielunaistel ka lihtne tikandita pehme tanu või siis pearätik. Neidudel pearätik või ka lihtne pael / nöör juukseid kinni hoidmas. Eks põhiline oligi see, et juuksed ei segaks töötegemist. Nagu jutustab ka lugu Virtsu mõisaprouast, kes õpetas tüdrukutest lüpsjaid juukseid palmikuna ümber pea siduma, et lahtised juuksed ei segaks lüpsmist. Pärast viisid tüdrukud uue moe külapeale laiali, st mood levis.
Aga seal, kus pealinik püsis (nt setudel ja mulkidel), olid igapäevaselt igapäevased, peetud esemed. Aga kui oli asja (harva) külapeale või kirikusse, pandi puhas ja korras peakate. Halliste ja Karksi mulkidel näiteks tärgeldatud linik/rätik – igapäevane oli ära vajunud – kurrud väljas jne. Aga esemena oli see ikka sama tüüpi.
Kui räägime soengutest ja juustest, mõtleme kindlasti naistele. Milline on olnud eesti talumehe soengu- ja habememood?
19. sajandil kandsid talumehed pikki sirgelt lõigatud juukseid, keskel lauk. Vanematel meestel olevat olnud pikemad, noorematel lühemad juuksed. Kummargil tööd tehes kippunud juuksed silmile vajuma. Suvel heinal või rukkilõikuse ajal kanti sel otstarbel linasest niidist kootud mütsi. Tänapäeval näeme tantsupidudel selliseid valgepõhjalasi mütse poiste peas. Kirja on pandud ka seda, et juuste silmadele vajumise takistuseks kantud vahel ka lihtsat paela või nööri ümber pea.
Abielus mehed kasvatasid ette habeme, poissmeestel habet ei olnud.
Milliseid tänapäeva inimese jaoks veidraid uskumusi ja tavasid on teada seoses juuste ja habemetega?
Juustel arvati olevat maagilisi omadusi. Arvati, et juuksed on välismõjudele vastuvõtlikud, siit ka komme juukseid peakattega varjata. Samas ebausklikult ja kartlikult suhtuti ka teise inimese juustesse, eriti kui tegu oli naisega, kes elas seksuaalelu. Samast hirmust olid kantud need külanaised, kes pildusid kividega naist, kes jooksis tarest tanuta välja, kui märkas siga rukkisse minemas. Kardeti tema juukseid ja sellega edasiantavat halba.
Juuste sugemisel väljatulnud või maha pudenenud pikematest juuksekarvadest punuti pikki kette uuri (kingiti näiteks peigmehele enda juustest punutud uurikett) või medaljoni hoidmiseks, aga punuti ka juuksekaunistusi, nt oube.
Juuste lõikamisel koguti juuksed kokku, eriti kevadel, lindude pesapunumise ajal. Kardeti, et lind viib koos juustega ka mõistuse.
Küsinud ja toimetanud Kristi Pumbo
Comments are closed.