Eesti Folkloorinõukogu tunnustas Kiviõli Kunstide Kooli direktorit ja pilliõpetajat Jaanus Põlderit tänavu aasta juhendaja tiitliga. Kuigi paljud tunnevad Jaanust eestkätt ansamblist Untsakad, siis tegelikult on ta viimased 30 aastat seisnud hea selle eest, et tuua rahvamuusika laste ja noorteni. Milline on olnud Jaanuse teekond, räägib ta ise.
Mis on sind rahvamuusika ja õpetamise juurde suunanud?
Tegelikult õppisin ma Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis ehitajaks ja töötasin kaks aastat Harju KEKis. Samal ajal mängisin toonases Pioneeride Palee (nüüdne Kullo) puhkpilliorkestris klarnetit. Orkestri metsasarvemängija rääkis, kuidas neil Orissaare muusikakoolis oli kaks nädalat pärast kooli algust koolijuht helistanud senisele klarnetiõpetajale ning küsinud, et kool juba käib, kus ta on. „Kuule, ma mõtlesin, et ma enam ei tule, ma läksin pensionile,“ oli too vastanud. Kujutagem ette olukorda direktorina: kool käib, lapsed on ukse taga ja õpetaja ütleb, et ta ei tule! Ta oli nõus võtma ükskõik kelle, kes teab, kust otsast klarnetit puhuda ja on nõus seda tööd tegema. Ja mina olin valmis!
Saaremaa oli esimene koht, kus ma nägin viiulit nii, et sain seda käes hoida ja proovida. Ega selliseid viiuliõpetajaid väga pole, kes ise on hakanud alles 21-aastaselt mängima! Pärast ühte aastat sain aga aru, et ega mul pikka pidu pole nende teadmiste ja oskustega, mis mul on – ma olingi ehitaja, kes mängis klarnetit. Nii otsustasin minna Viljandi Kultuurikolledžisse rahvamuusikat õppima.
Juba varases eas lõi minus välja tahe lastega tegeleda, vanemaks saades see ei muutunud. Ei saa öelda, et see oleks pedagoogigeen, aga juba kooliajal arvati, et suure tõenäosusega võiksin sellise tee valida. Nii töötasingi ülikoolis käimise kõrvalt Viljandi Vaba Waldorfkoolis muusika- ja laulmisõpetajana. Pärast lõpetamist, 1996. aastal oli meil abikaasaga mõttekoht, et mida edasi teeme. Lääne-Virumaal oli tema vanavanaisa ehitatud talu, mis oli tol hetkel pikalt tühjana seisnud. Kuna meil finantse nii palju ei olnud, et lööks jalaga ukse ükskõik kus lahti, siis otsustasime sinna kolida. Leidsin tööd Rakvere Waldorfkoolis, kus töötasin ligi 10 aastat. Kuidagi läks aga nii, et sattusin ka Kiviõlisse kitarriõpetajaks. Ja ühel hetkel, kui olin kolm aastat õpetaja olnud, arvas eelmine direktor pensionile minnes, et mulle võiks see koht sobida. Ma olin sel ajal 31-aastane ja mulle tundus tol hetkel väga vara see. Aga kandideerisin ja nüüd olengi siin 20 aastat direktor juba olnud!
Tiitlit üle andes mainiti, et juhendajate puhul ei ole oluline alati konkreetse aasta tegevus, vaid nende töö viljad paistavad välja pikki aastaid hiljem. Mida sa ise oma kõikide nende aastakümnete suurimateks õnnestumisteks pead? Mis on olnud need hetked, mis sind ikka samal teel ja paikkonnas hoiavad ning jõudu annavad?
Ei saa öelda, et õpetajatöös on ainult need asjad, mis rõõmustavad, aga kui su õpilasi kutsutakse esinema ja nad on oma eluga rahul, siis oleks imelik, kui mina ei oleks! Ligi 10 aastat tagasi käisime naisega Viljandi Folgil, kui kuulsin, et mingi jõle äge bänd mängib. Läksime siis kuulama ja nägime, et minu õpilased mängivad. Ütlesin naisele, et näed – kui tahad kuulda head muusikat, siis sa pead nad ise üles kasvatama, õpetama. Neid õpilasi on mul juba parasjagu, kes seda põldu künnavad, ja mulle meeldib see väga.
Arvuliselt on mul õpilasi palju olnud, ja ma proovin muusikakoolis rakendada nö püramiidiefekti: mida suurem on esimene korrus, seda suurema tõenäosusega jõuab neid ka sinna tippu pikemalt jätkama. On vahe, kas ma võtan 10 õpilast ja ükski ei jõua tippu või ma võtan 100 õpilast ja neist kolm jõuab ka lõppu välja. Muusikakoolis ma kaotasin koheselt ära vastuvõtukatsed ja ütlesin, et me võtame kõik vastu. Meil ei ole võimalik vaadata 7-aastasele otsa ja öelda, et sellest nüüd küll saab asja – mitte midagi ei saa võib-olla. Ja mõni jäetakse ukse taha ning pärast tuleb välja, et õppis ise ja on ikka kõva pillimees.
Selle töö ja Ida-Virumaa juures hoiab mind võimalus teha midagi põnevat. See on väljakutse ja viis teha lisaks pilliõpetamisele midagi veel siin elus. Oleme siin palju seda nö vene korra aegset muusikakooli lammutanud ja teinud ta teistsuguse olemisega. Mõned aastad tagasi toimus muusikakooli juhtidele koolitus, kus pidime paneme eelnevalt kirja oma mured ja probleemid, mille põhjal siis valiti koole osalema. Hiljem õppejõuga rääkides küsisin, et kõik on tore, aga mille alusel või kuidas meid siis osalema valiti, sest ma ei olnud oma probleemidele veel vastuseid või lahendusi saanud. Siis ta tunnistas, et meid kutsuti pigem seetõttu, et olime läbi teinud need mured, mis teised välja olid toonud.
Kuna ma ise pole laste muusikakooli lõpuni käinud, on mu teelt puudu karid või ohud, mis on tavamuusikakooli süsteemi sisse kirjutatud. Need peavadki seal olema, kui sa tahad saada elukutseliseks muusikuks sümfooniaorkestris. Kuna mina ise neid läbinud ei ole, siis ei oska ma neid ka õpilastelt nõuda. Ma võin peaaegu garanteerida, et ükski minu õpilane kunagi ka sümfooniaorkestri muusikuks ei saa. Aga enamus nendest saab, oskab ja julgeb mängida sünnipäeval vanaemale-vanaisale mõnda pillilugu. Kunagi sõideti minust üle ja öeldi, et minu õpilastel on ees tupik tänu sellisele õpetamisviisile. Täna, teades, kuhu nad kõik jõudnud on, võin juba julgelt vastupidist väita.
Kas need muusikakooli muutused on olnud inspireeritud kuidagi ka rahvamuusika olemusest ja waldorfpedagoogikast, millega sa oled pikalt kokku puutunud? Need on mõlemad ikkagi väga erinevad võrreldes tavamuusikakooli süsteemiga.
Kindlasti on. Lisaks see, et need olid erakoolid. Era- ja munitsipaalkool pole küll päris maa ja taevas või öö ja päev, aga natuke samas on. Mina olengi munitsipaalkoolis mõelnud erakooli kogemuse pealt ehk me peaksime tegema justkui kõik, et õpilane tahaks siin olla. Erakool ei saa endale lubada, et taome siin nii kaua joonlauaga või sõrmi sahtli vahele, kuni sa mängima hakkad. Erakoolist ta läheb vihastades kohe järgmisel päeval ära. See on suhtumise erinevus. Erakoolid ehk ei taha seda välja öelda, aga äris peab asja kuidagi maha müüma, ükskõik mis tingimustel. Ma ei taha kellelegi liiga teha, sest kindlasti on ka ideelisi erakoole, aga laias laastus on erakool huvitatud õpilaste arvust ja õppemaksu laekumisest. Munitsipaalkoolis pole see nii määrav.
Rahvamuusika on minu jaoks kogu selle muutuse taga oluline just kuulmise järgi õppimise, omandamise ja mängimise pärast. Minu õpilased on pigem kehvad noodist mängijad kui head. See on ilmselt ka üks põhjus, miks nad suure tõenäosusega näiteks ERSOsse ei saa, neil võib olla seal keeruline. Aga samas ei valmista neile mingeid probleeme kuulmise järgi ükskõik milline Eesti või välismaa lugu ära mängida. Minagi mängin kõiki lugusid, mida ma oskan vilistada, ümiseda või laulda.
Minu jaoks on täiesti arusaamatud klassikute muusikateoreetilised probleemid, nt helistikud, võtmemärkid jms. Mul ei ole seda enda jaoks piiravat teadmist ja suurem osa mu õpilasi kujuneb ilmselt samamoodi, sest me ei tegele otseselt konkreetsete helistike õppimisega. Kuuldes saad ise aru, kui sa mängisid vale noodi, mis justkui ei sobi. Aga sa ei teadvusta endale, et see peab olema diees või b-moll. Sa lihtsalt liigutad sõrmi pool tooni edasi või tagasi ja järgmisel korral tõenäoliselt seda enam valesti ei mängi. Mis selle noodi nimi on, ei oma seejuures tähtsust. See on sama kui autosõit – me kõik oskame sõita, aga kas sa oskad öelda, mis mootoris toimub sõidu ajal, mis järjekorras klapid avanevad või mitu silindrit seal on, kas on sissepritse, karburaator? Suure tõenäosusega pole enamikel sellest aimu. Sa istud sisse, keerad võtit või vajutad nuppu ja sõidad. Sa pead teadma lihtsalt liikluseeskirju, et avariid ei juhtuks. Muusikateooriaga on suhteliselt samamoodi. Sa võid mängida neid „Valgeid roose“ või rahvapillilugusid teadmata, kui palju on loos dieese, b-molle ja muid asju. See ei ole otseselt oluline. Aga Ott Tänak ja Marko Märtin teavad kapotti üles tõstes lõhna järgi, mis autol viga on. Nad teavad täpselt, mis sekundil mis, kus ja miks. Loomulikult nad sõidavad paremini või teistmoodi, see aga ei tähenda, et sina ei jõua Tallinnast Tartusse. Tavamuusikakool koolitab justkui seda tippsõitjat ja suudab koolist ära ajada kõik, kes ei viitsi õppida, mis järjekorras silindrid töötavad, mis surve seal on vms.
Kas rahvamuusika õpetamine on universaalne või vajab seegi erinevaid lähenemisi? Lisaks Ida-Virumaale oled pikalt õpetanud ka Kihnus. Juba peale vaadates on tegu kahe täiesti eriilmelise kogukonnaga. Kas ja kuidas neis õpetamine kattub või erineb?
Metoodikat väga ei pea muutma. Kihnu puhul on oluline sobida nende mustrisse – kui sa seda ei tee, siis võib jätta ka minemata. Kui sinna sobib kolmnurkne pusletükk, aga sa oled nelinurkne, siis sul ei ole mitte midagi teha seal. See oli minu jaoks esimene arusaamine, et metoodika asemel on vaja vaadata, kuidas sind üldse aktsepteeritaks, kuidas sa ise sulandud. Mult on küsitud, et kuidas mul see õnnestus ja ma arvan, et osaliselt on selles „süüdi“ mu päritolu: olen ühtede vanavanemate poolt hiidlane ja teiste poolt virulane. Mulle meeldib meretaguneelu ja saarevärk. Kuigi olen sündinud, kasvanud ja naise võtnud Tallinnas ning siis Virumaale läinud, tunnen end ennekõike hiidlasena ja ma ei oska seda ka kuidagi alla suruda. Kõik mu veiderdamised ja vigurdamised on ilmselt sealt pärit ja see domineerib paljugi minu juures. Ehk on see aidanud ka õpetamise puhul, et ma ei ole väga tõsine. Kui hakata rahvamuusikat tõsiselt ja teaduslikult õpetama, siis kaob selle võlu ära, ma kardan.
Teine erinevus on selles, et Kihnus ma ei pidanud õpetama lastele lugusid, vaid pilli. Kui ma mujal õpetan uut lugu nimega „Kalamies“, siis Kihnus pidin näitama, kuidas see viiuli peal käib, sest viisid on neil selged, nad on neid kümneid tuhandeid kordi kuulnud ja nende järgi tantsinud. Kiviõlis tuleb esmalt lugu selgeks õpetada.
Kihnu minnes arvestasin ka, et suurte virtuooside asemel koolitan hoopis tulevaste viiuldajate lapsevanemaid. Neist, keda õpetan mina, ei tule veel ehk viiuldajaid, sest nende kodune tugi on lahja. Nemad oma lastele oskavad aga juba toeks olla. Nad saavad aru, et tulevad mustad augud, probleemid ja mittetahtmised. Neist tulebki vanematel aidata lapsi üle saada, muidu kaovadki lapsed pilliõppest ära. Nemad saavad olla need, kes võiksid olla mures, kas saarel on õpetaja, kas laps jõuab tundi, kas ta teab, kus ta viiul on ja kas see on mängukorras. Ma ise arvasin, et loongi just seda põlvkonda, ma tahtsin taastada keskkonna, kus asi võiks hakata arenema.
Kes on olnud sinu enda suurimad õpetajad ja keda endale juhendajana eeskujuks tood? Milliseid endale antud õpetusi sa ka ise järgid?
Eeskujusid on olnud kindlasti, kuigi ei saa salata, et olen palju ka ise õppinud. Sellepärast jääb mulle ka arusaamatuks, kui täiskasvanud astuvad kooliuksest sisse ja küsivad minult, kas nad saavad kitarri, mandoliini või viiulit õppida. Ma ütlen, et loomulikult – miks seda minu käest küsida, selleks ei ole vaja minu luba. Õppija peab aru saama, et pilli õpib tema, mitte õpetaja ja sellesse peab aega panustama. Kui tulla tundi ja öelda, et tööd oli nii palju ja pole jõudnud harjutada, siis miks üldse tundi tulla? Sa võid 25 aastat siin käia, aga kui sa kodus ei harjuta, siis sa ei saa midagi selgeks.
Kui nüüd aga õpetajatest rääkida, siis loomulikult on nad kõik mind mingil määral mõjutanud – kes näitena, et nii ma ise ei teeks, kes jällegi positiivse eeskujuna. Üks, kes mind on aga mõjutanud eelkõige õpetajaks olemise võtmes, on Kukerpillide akordionimängija Arne Haasma. Ta oli Pioneeride Palee puhkpilliorkestri, kus ma käisin terve oma koolipoisiea, dirigent. Arne ise ütleb, et ta pole mulle midagi õpetanud, mis on õige väide, sest ma ei käinud tema juures pillitunnis, aga ta on olnud eeskuju, milline minu arvates võiks õpetaja olla. Ta ei saa ise arugi, et see, et ta midagi ei õpetanud, ongi kõige suurem õpetamine. 90% ulatuses ma kattun tema olemise ja õpetamisega. Ma kasutan tema fraase, osasid tema nalju, tema filosoofiat ja mõtteid.
Oma tugev mõju on olnud ka Kalda Indrekul, kes oli mu viiuliõpetaja Viljandis. Kolledžisse õppima minnes olin juba abielus ja meil oli laps – olin kursusekaaslastest kolm-neli aastat vanem. Ma sellist meeletut tudengielu ei saanudki elada. See etapp jäi mul vahele. Mul olid hoopis teised mured: kuidas ära elada, kust süüa ja raha saada. Kuna ma enne Viljandit olin juba aasta muusikakoolis õpetanud ja tegin seda edasi paralleelselt õpingutega, siis olin palju rohkem valmis ning mind oli keerulisem mõjutada kui keskkoolipingist tulnuid.
Aga suguvõsa mõjutused?
Pillimehi on meil suguvõsas olnud küll, aga mina ei ole ühtegi näinud ega kuulnud. Ma süüdistan siin sõjajärgset aega. Mu ema sündis 1944 ja isa 1949 – mis pilli sa ikka mängid sel ajal! Olulisem oli, et saaks kuidagi kartuli maha ja üles. Ma tegelikult mõistan seda, ega see väga kerge polnud ja elu oli, nagu ta oli. Aga ma tean, et Hiiumaalt vanaema vend mängis pilli. Umbes 10-aastasena leidsin tema mandoliini ja jaurasin, et see pill tuleb korda teha. Ei teagi, mis suur põhjus sel nõudmisel oli, aga korda see tehti. Ükskord vanu fotosid vaadates küsisin, et miks ta ühel pildil viiuliga on. „Aa, ta mängis viiulit ka,“ tuli vastuseks. Ma arvan, et ega see polnudki tol ajal erakordne. Olen ise mõelnud nende pillivaliku mõjutuste osas, et kuigi ma ei ole vanaonu kunagi näinud ise, siis mandoliin ja viiul on ka minu teele juhtunud…
Emapoolt Virumaalt on sarnane lugu – mu vanavanaisa mängis erinevaid pille, sh viiulit, ja oli kohalikus puhkpilliorkestris. Ema isegi on mänginud kooli mandoliiniorkestris.
Eks ta õige oleks, et kui mu vanaisa mängis pilli, siis mängin mina ka. Seejuures ei pruugi sa olla pilli üldse vanaisa käest teadlikult õppinud, vaid lihtsalt tead neid lugusid, sest su vanaisa mängis neid. Aga tänapäeval väga paljud vanaisad enam ei mängi pilli. Võib-olla ühel hetkel see jälle taastub ja 50 aasta pärast elab traditsioon taas – hakkab muutusi uuesti läbi tegema.
Kindlasti on paljusid, kes hakkaksid vastu vaidlema, aga mulle tundub, et pärandit ei saa õpetada – seda saab anda ja võtta. Loomulikult, kui vanaema näitab lapselapsele, et ta koob kinnast, siis ta näitab mingeid võtteid, mida peab seejuures tegema, ja see on õpetamine. Aga teaduslik pärandi õpetamine on minu jaoks vastuoluline. Ma saan aru, et meil ei olnud muud varianti, ei olnud ühtegi memme-taati, kes oleks mänginud midagi ja pidime muuseumisse minema. Aga arhiivis kuuleme kõik seda ühte salvestist ja kopeerime või jäljendame seda. Õnneks on see täna hakanud veidi rohkem ka oma elu elama ja iseeneslikult muutunud kuulmise teel. Kuulmise järgi see peabki muutuma, sest me ei suuda kõiki nüansse meelde jätta ja igaüks paneb oma vimka või keerutuse sinna juurde.
Comments are closed.