3.-10. juulini 2021 toimus Venemaal Baškiirias Rahvusvahelise folkloorifestivalide ja rahvakunstiorganisatsioonide nõukogu (CIOFFi) korraldatud VI Folkloriada festival.
Tegemist on maailma ühe olulisema folkloorifestivaliga, mida korraldatakse alates 1996. aastast iga nelja aasta tagant erinevas paigas. Tegelikkuses pidi festival toimuma juba eelmisel aastal, aga teadaolevatel põhjustel lükkus suursündmuse tähistamine sellesse suvesse, mis oli korraldajate poolt väga julge ja kindel otsus. Osalejana ei olnud mina küll enne toimumises kindel, kui viisataotlused Venemaale tehtud said.
Kokku osales festivalil lõpuks folkloorirühmasid 37 riigist ning osalejaid oli üle 2000. Eesti oli esindatud kahe kollektiiviga: Vigala folklooriselts Kiitsharakad ja seto lauluselts Siidisõsarõ, lisaks olid kaasas ka ülilahedad muusikud (Piret Leiumaa, Pille Kaisel, Lauri Orgse ja Aleksander Verevmägi), kes aitasid eestlaste kava ühiseks tervikuks luua ning ka pikkadel bussireisidel muusikaga tuju üleval hoida. Reisi seltskonda kuulusid veel Fenno-Ugria tegevjuht Viia-Kadi Raudalainen, Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht Monika Tomingas ja mina, kes omal moel ja viisil kultuurivahetusse panustasid. Festivali raames osaleti erinevatel kultuurisündmustel, esineti Baškiiria eri piirkondades viiel kontserdil ning viieminutilise kavaga festivali lõputseremoonial.
Festivali avapidustusel püstitati kaks Guinnessi rekordit – suurim ühistants suurima arvuga erinevate rahvaste ja riikide esindajatega:
- platsil oli käest kinni tantsimas kokku u 2070 rahvariideis inimest ja
- ühises ringitantsus osales 57 riigi 71 rahvusest esindajat.
Eestlasi esindas oma just nõelasilmast välja tulnud uhiuue rõivakomplektiga, mis sisaldab Vigala piirkonnale iseloomulikku neotudlõngaseelikut, kiitsharakas Anneli Ülemaante.
Veidi siinkirjutajast ehk arusaam asja rahulikult võtmisest kujunes tiba teiseks
Mina olen Astra Põlma ja töötan Vana-Vigala Rahvamajas juhatajana ning olen vahelduva eduga ka Kiitsharakate naisrühmas tantsinud, nende tegemisi kajastanud ja oma näpuosavusega nende ettevõtmisi rikastanud. Festivalile pääsesin asendusliikmena eelmisel aastal osalema pidanud tulija asemel. Et aga maailmas tasuta lõunaid ei pakuta, siis tuli mul ennast tunnustatud eesti käsitööliseks maskeerida. Mitte et käsitöö mulle võõras oleks, aga seni olen seda teinud ikka rohkem enda huviks ja rõõmuks ning aeg-ajalt ka teisi juhendanud. Nii et kätt südamele pannes võin öelda, et kõike, mida me oma väikesel käsitööväljapanekul eksponeerisime, oskan ma valmistada ning rahvusliku arhailise tikandiga varustatud linnukesi sai kogu reisi vältel juurde tikitud. Õnn oli, et hüppasin vette tundmatus kohas ja ei olnud süüvinud eelmise festivali meistrite tegemistesse. Minu arusaam asja rahulikult võtmisest kujunes tiba teiseks, kuid väga meeldejäävaks ja toredaks kogemuseks. Pärast kesist koroonaaega, mis kultuurivaldkonnas pigem dokumentide korrastamist kui elavat seltsielu pakkus, tuli korraga aktiivselt suhtlema hakata ja seda kõike veel oma kesises vene ja vahel ka peaaegu olematus inglise keeles. Aga uskuge mind – erinevaid jututeemasid alates rahvakultuurist ja lõpetades kohalike meenutustega nõukogude ajast jagus küllaga.
“Baškiirias peavad ehted olema metallist – naist peab olema enne kuulda kui näha.”
Folkloriada idee on tutvustada iga piirkonna laulu, tantsu ja muusika kõrval ka kohalikku käsitööd. See tähendas, et käsitöölaadad olid avatud nii ava- kui lõpukontserdil ja igas kontserdipaigas. Tegelikkuses oli meistreid muidugi vähem kui osalevaid riike. Suure hulga rahvusliku nänni sekka sattus aga ka huvitavat ja omanäolist käsitööd.
Eestlased andsid kontserte koos Aserbaidžaani, Benini, India, Paraguai, Tšiili ja Horvaatia rühmadega. Neist kõigist olid käsitöölised kaasas ainult Eestil, Beninil ja Horvaatial. Meie poolt olid valikus Märjamaa Wäega Wärgi käsitöönaiste valmistatud esemed: rahvuslikus stiilis viltsõled, portselanist ja klaasist ehted ning töötoas ja bussis järjepanu valminud linnukesed. Populaarseimaks osutusid portselanist ehted ja kaltsutite-kõrvarõngad. Sellele vaatamata aga äri väga ei õitsenud, sest käsitöö on ajamahukas ja seetõttu kallis ning ehete kandmise traditsioonid on meil kohalikest kardinaalselt erinevad. Sain aru, et Baškiirias peavad ehted olema metallist – naist peab olema enne kuulda kui näha. Samas, vestluse veeretamiseks oli meie töödes ainest küll. Suurimat publikuhuvi igas paigas tekitas Benini (Lääne- Aafrika) väljapanek, mis sisaldas hulgaliselt ehteid, pudi-padi, pille ja muud nodi, mida enamasti veel rikkaliku pillimängu ja trummipõrinaga ilmestati. Kõige huvitavam väljapanek oli Horvaatial, keda esindas noor pillimeister, kes omavalmistatud vile- ja torupille eksponeeris. Tal oli ühes ka video, millest võis näha pillide valmistamist algusest lõpuni.
Kõige meeldivamaks messikogemuseks kujunes Neftekamskis toimunud kontserdilaat. Sinna olid kaasatud kohalikud huvikoolid ja kunstnikud, kes väga lahkelt oma loomingut tutvustasid. Seal tajusin täielikult, mis on nende käsitööväljapanekute suurem idee – mitte müük, vaid see, et iga meister tutvustab oma loomingut. Sain isegi tuttavaks ühe kunstnikuga, kes tegeleb puutöö ja viltimisega. Tema meisterlikult valminud vaibad omandasid tähenduse, kui ta nende kujunemisloo lahti seletas. Selgus, et Aidar Foatoviz on omal ajal Tapal sõjaväes teeninud ja peab eestlasi endiselt oma suurteks sõpradeks. Aga nii palju siis minu toimetamistest käsitöömeistrina Folkloriadal.
Teekond festivalile ehk hea kohvi ja pelmeenide eest ei ole kunagi kahju raha välja käia
Folkloriadale jõudmiseks tuli läbida palju-palju kilomeetreid. Alustasime teekonda 1. juuli varahommikul kell 5:45, et lennata Tallinnast Riiga, sealt kiiresti edasi Moskvasse ja viimaks sihtkohta Ufaasse.
Koheselt saabus aga virgutav äratussüst, kui selgus, et kiire registreerimise asemel keeldusid lennujaama näitsikud meid enne teenindamast, kui oleme igaüks ära täitnud elektroonilise deklaratsiooni. Oh seda ärevust ja segadust, mis meie gruppi siis valdas, sest aega, mida enne jalaga segada oli, kippus nüüd nappima! Mõõdukat ajavaru kärpis veelgi üks puuduv koroonatesti QR-kood, kuid lõpp hea, kõik hea! Monika suutis aga võluväel korraldada vajalikud ankeedid ja sai seega kätte ka esimesed ristsed seltskonna asjaajana.
Moskva lennujaamas, kus meil oli rohkem aega, saime ka esimesi rublasid luhvtitada. Kohvik oli kallis, aga hea kohvi ja pelmeenide eest ei ole kunagi kahju raha välja käia! Seda enam, et ees ootasid toredad festivalipäevad, kus sööki-jooki kallitele külalistele tasuta pakuti.
Lennuväravast kostis juba ka pillimängu ja laulukatkeid – sellal, kui tagasihoidlikud eestlased omaette istusid, olid meie kaasteelised festivalimelusse sisse elamas. Suurfestivali hõngu oli tunda ka Ufaa lennujaamas, kus seinu katsid temaatilised värvilised reklaamid ja tundsime, et meiegi oleme osake Folkloriadast. Oli aeg hakata liikuma meie festivalikoju Zelyonaya Roschasse.
Zelyonaya Roscha, igaühele karp meditsiinilisi maske ja liitrine desovahend
Kuigi mu jaoks läks tõlkes kaduma “roscha” täpne tähendus ja oletan, et tegemist on rohelise metsanoorendikuga, tuleb tunnistada, et meie peatuskohaks olnud sanatooriumite kogum oli looduslikult kaunis küll! Erinevad hooned paiknesid aiaga piiratud rohealal ning ümbritsev park oli täis eriilmelisi skulptuure, rajatisi ja istumiskohti. Ka kogu festivali parimad söögid kanti ette just selles paigas, arvestades iga osalise maitse-eelistuste ja soovidega.
Oma kodinatega kohale saabudes ootas(id) meid:
- kaks toredat vabatahtlikku kes edasistel päevadel meie soovide ja tahtmistega ühte jalga katsusid astuda. Päev-päevalt muutusid nad ka üha suuremateks eesti fännideks;
- seljakotitäis nänni: festivali särk, nokats, maskid, matrjoškad, ümbrikud – rahaga ei oldud ilmselgelt koonerdatud! Nagu Venemaal kombeks, tuli kõike saadut allkirjaga kinnitada;
- karp meditsiinilisi maske ja liitrine desovahend. Turvalisuse huvides tuli igapäevaselt maski kanda, käsi puhastada ja end kraadida. Üllataval kombel olid hoolimata väljas valitsevast leitsakust meie kehatemperatuurid enamast 35-36 kraadi piiril;
- toad, kus majutusime enamasti kolmekaupa. Ruumi jagus ning elamistingimused olid viisakad ja mõnusad. Peale mitmendat meeldetuletust said kõik toad omale soovi korral ka ventilaatorid, mis reisi esimestel päevadel hingamist lahedamaks üritasid muuta;
- igapäevane melu. Hoone, kus ööbisime, oli ainult festivalikülaliste päralt, mis tähendas, et õhtutundidel täitus terve õueala erinevate rühmadega, kes hakatuseks proove teha vihtusid ning hiljem lõbusalt aega laulu ja tantsu saatel veetsid. Veidi ülemeelikuna mõjusid küll südaöised pasunakoori törtsatused, aga kui need ikka nii kvaliteetselt ja hästi esitatud on, siis tuleb lihtsalt pakutav kontsert nauditavaks mõelda! Eks eestlased tegid ka ikka proovi, aga pigem õhtul või varahommikul. Kammerlikuma tunnetuse saamiseks said ühislaulud ja jutud, mis sageli hommikutundidesse kandusid, aetud mõne lahkema reisikaaslase toas. Ühel õhtul sai ka sanatooriumi territooriumil kõrtsis käidud – isegi eesti õlut pakuti. Peremehe suurimaks küsimuseks oli küll asjaolu, et kuidas eestlasi üldse Venemaale lubati. Aga nagu ütleb festivali juhtlause, ületab rahvakultuur kõik vallid ja suhtetõkked.
Sisseelamine Baškiiria kultuuriellu ehk popp poiss Paldiskist ja puudesse rajatud mesitarud
Baškiiria valiti festivali toimumispaigaks välja just seetõttu, et siin elab kõrvuti palju eri rahvusest inimesi, kellel on väga erinevad tavad. Nii pakkus esimene reisipäev meile ka võimalust tutvuda kohalike oludega. Plaanis olnud linnaekskursioonile lisaks kauplesime juurde ka muuseumikülastuse. Tänu suurepärasele giidile saime teada, et baškiiride rahvuskangelane Salavat Juljajev suri väljasaadetuna 8. oktoobril 1800 Paldiskis, mis tähendas loomulikult, et edaspidi ei pääsenud ükski eestlane kohalikega suheldes sellest vestlusteemast. Eriti populaarseks osutus meie Paldiski-poiss Lauri.
Tänu ekskursioonile mõistsime ka festivalil raames reklaamitud Baškiiria seitset imet. Olgu need loetletud kultuurihuvilistele siinkohal üles.
- “Põlev mägi” – Yangantau mäe kõrgus on 413 meetrit merepinnast. Mäestikust imbuvad välja kuumade gaaside aurud. Baškiirid selgitavad nähtust legendide kaudu, millest üks ütleb, et mitu sajandit tagasi lõi välk seal seisvasse puusse. See põles maha, tuli läks mäejuurtesse ja elab seal tänini.
- Rasnousolskie mineraalveeallikad (250) asetsevad 132–136 meetri kõrgusel merepinnast. Allikavett kasutatakse erinevate haiguste raviks.
- Shulgan-Tashi looduskaitseala on ebaharilikult kauni loodusega koht, kus korraga asuvad mitmed Baškiiria imed: karstikoopad, millest suurimas (Kapova koopast) avastati 18 000 aasta vanused seinamaalingud, ja Sulgani jõgi, mis on oma nime saanud baškiiri eeposest allilma valitseja järgi. Baškiiria tuhandeaastasele eeposele “Ural-Batõr” oli rajatud ka Folkloriada võimas avaetendus.
- Laulev hing ehk kurai – kohalik vilepill, mida valmistatakse kuraitaime varrest. Algselt karjaste pillina tuntud, muutus see rahvale nii omaseks, et nüüd mängitakse seda igal pool. Armastuse märgina taime vastu panid baškiirid kurai õisiku isegi oma lipule ja vapile. Õisiku teema kajastus ka nii festivali nännil kui erinevate tegevuspaikade kujunduses. Kurai mänguta ei möödunud ükski vastuvõtt ega kontsert.
- Metsmesilaste mesi. Baškiiria on Venemaa piirkondadest ainus, kus veel aktiivselt vanal viisil otse puudesse rajatud tarudest mett kogutakse. Mett soovitati kindlasti suveniiridena külakostiks kaasa viia.
- 33-meetrine Sõprusemonument on püstitatud 1965. aastal Venamaa ja Baskiiria 400-aastase sõpruse märgina. Rahvaste sõprus oli ka festivali üheks suurimaks märksõnaks.
- Baškiiri kangelase ja luuletaja Salavat Juljajevi monument on suurim ratsaskulptuur Euroopas. Kuju kõrgus on peaaegu 10 meetrit, kaal 40 tonni. Monumendist on saanud Ufaa visiitkaart.
Ja siis läks šõu lahti…
Kogu festivali kontseptsioon oli korraldajate poolt väga hästi välja töötatud ja põhines kohalikul kultuuril. Kontsertkavad olid rahvuslikud, kuigi minu maitsele liigselt tümpsuga vürtsitatud. Oli märgata laia joont ja suurriigile omast mastaapsust.
Esimese jahmatuse saimegi suurejooneliselt Folkloriada avakontserdilt Ufaas. See esimene kokkusaamine, kuhu olid kutsutud kõik festivalil osalevad riigid, toimus jäähallis. Rühmad võeti vastu punase vaiba ja tervitustega, meile anti korraldus, et avamisele tuleb minna täies paraadvormis ja CIOFFi maskiga (maske oli kaks erinevat). Üllatus oli muidugi suur, kui selgus, et oleme pea ainsad „valged varesed”, või õigemini ikka punav-kirevad harakad, kes oma rahvarõivais kohal olid. Seda suurema tähelepanu osaliseks aga saime! Villased seelikud osutusid ka jahedapoolsed jäähallis boonuseks.
Kohad käes, tuli tooli alt võtta valguspulgad, millega vajalikul hetkel lehvitada. Ja siis läks sõu lahti – olime kõik sellest valguse, laserite, helide ja tantsu möllust lummatud. Sellist vaatemängu tuleks vaadata kaugemalt või siis mitu korda, et kõike tajuda: tantsijad rippusid laes, tegevused käisid mitmel laval ja esinejaid oli sadu. Usun, et sellist etendust minu silmad enam elus ei koge. Folkloriada võrdluse olümpiaga kandis see igatahes heaga välja, rääkimata järgnenud paraadist riigilippude ja esindajatega, Baškiiria peaministri vastuvõtust ja igas paigas toimuvatest tervitussõnadest ning esinemistest kohalikelt prominentidelt ja staaridelt.
Kõiki festivalipäevi saatis rohke pildistamine. Erinevates paikades olid selleks puhuks püstitatud fotoseinad ja alati leidus fotojahtijaid, kes vaikselt ligi hiilisid või siis krapsakalt ise kaadrisse ronisid. Niisamuti oli meie vabatahtlikel soov ja kohustus meid igas paigas ritta seada ja pilti teha –küll maskiga aruandluseks küll niisama. Kui oleksime iga klõpsu eest euro saanud, oleksime reisiraha kuhjaga tagasi kogunud! Pildistamisele lisaks saime tähelepanu ka meediaväljaannetele rohkeid intervjuusid andes. Küll uuriti, kuidas meile festival ja kohalik elu-olu meeldib, kas me ei kahetse NSV Liidust lahkumist, aga tuli rääkida ka Salavat Juljajevist, meest ja kumõssist. Juhtus ka seda, et vastused olid ette dikteeritud – õnneks vastas enamasti kõik aga tõele.
Terve suurlinna liiklus oli seisma pandud
Avakontserdile järgnev päev algas Baškiiria Rahva Muuseumis rahvusvahelise maailma maskide näituse avamisega. Välja olid pandud maskid, fotod ja videod 32 riigist. Näitust korraldas ja kureeris CIOFFi kultuurikomisjoni esinaine Monika Tomingas. Näituse avamise puhul toimusid ka maskide valmistamise töötoad ja üllatusena tuli minulgi mardimaskide valmistamist huvilistele õpetada. Ettevõtmine kujunes väga lõbusaks ja nii mõnegi huvilisega sai kadrilaul maskid ees läbi lauldud!
Samal hommikul toimus ka kultuurikonverents ja fotonäituse avamine ning õhtupoole sättisime end valmis rongkäiguks. Kõik riigid olid rivistatud tähestiku järgi ja meie oma tagurpidi E-ga viimaste hulgas. Terve suurlinna liiklus oli seisma pandud ja selle mõõduka teekonna peale mitu tervituspaika planeeritud, kus iga riiki tutvustati, mispeale rühm oma lühikese etteaste rahvale esitas.
Peagi olimegi juba Ufaa Toratau Konverentsihalli tagusel väljakul ja valmis maailmarekordi püstitamiseks, millest oli juttu ka eespool. Õuele oli tekkinud vägev lava, iseloomulikult kõigi tulede ja viledega. Ettevõtmist salvestati mitmelt tõstukilt, droonidelt ja spetsiaalselt sündmuseks paigaldatud trossidel liikuva kaameraga. Rekordi loomiseks tekitatud ühisringid kujunesid meeleolukaks, aga samas hiilis kuklas teadmine, et maailmas luusib ringi koroonaviirus…
Kutse sünnipäevale paneb ka eestlased hilinema
Järgneva viie päeva jooksul liikusid rühmad erinevates piirkondades. Eestlased külastasid ühes Aserbaidžaani, Benini, India, Paraguai, Tšiili ja Horvaatia rühmadega Loode-Baškiirias Djurtuli, Janauli, Uus- Tatõslõsi, Neftekamski ja Verkhneya keskusi. Tavaliselt võeti meid vastu suurtes ja kenasti renoveeritud rahvamajades, mille ette olid rajatud vabaõhulava ja müügijurtad.
Kontsertpaikadesse liiguti kolonnina, mis tähendas, et ükski buss ei liikunud paigast enne, kui kõik rühmad olid sajaprotsendiliselt sõidukeis. Eestlased hakkasid loomulikult silma oma saksa täpsusega ja said selle eest palju kiita. Libastusime vaid korra, kui Uus-Tatõslõs lubatud 15-minutiline linnaluba grupi seiklejate poolt natuke pikemaks venis, sest külavahel huvitavat maja kaedes kutsuti meid sünnipäevale.
Kolonni saatis vilkuritega politsei ja kaasa sõitis ka täisvarustuses lisabuss ja meditsiiniline teenistus. Selline liikumisviis tähendas pahatihti ootamist ja sihtpaika jõudes ülerahvastatud lifte. Õnneks sai liftisabas ooteaega sisustatud ikka rühmade esinemisi nautides.
Igal pool toimus ettevõtmine enam-vähem sama malli järgi: sihtkohta jõudes toimus rongkäik, näidati kätte riietusruumid, toimus kohvipaus (enamasti kohvita), proov, siis esinemine koos laadaga, peale iga riigi etteastet viidi esinejad lõunale, taas ühismarss, kingituste vahetamine, lõpulaul ning siis ühises kolonnis ööbimiskohta tagasi. Tihti oli ürituse toimumispaigas ka Lenini kuju, mille jalamile värsked lillekimbud asetatud.
Enamasti nägimegi elu läbi bussiakna, sest kontserdikohad olid turvatud ja ilma saatjata rühmadel eriti liikuda ei lastud.
Kas täiuslikkuseni treenitud lavatants koos efektidega on ikka folkloor?
Igas paigas toimunud kontserdil astusid üles kõigepealt kohalikud rühmad ja seejärel 30-minutiliste kavadega külalised. Kiitsharakad esitasid folkloorseid tantse vaheldumisi Siidisõsarõ seto leeloga ja ka koos. Kava lõpetas setode küllakutse laul, mis igas paigas soojalt vastu võeti. Eesti kavas oli autentne folkloor ning väikesed komistused laval lõid omamoodi elevust. Nagu üks pealtvaataja ütles, siis eestlaste esituses oli lihtsust ja siirust, oli näha, et tantsiti hingega, publikut ei rabatud efektidega. Vaadates osade riikide esinemisi tekkis küsimus, kas täiuslikkuseni treenitud lavatants koos efektidega on ikka folkloor? Mõtlemisainet ses osas jagus küllaga, ka kontserte lõpetanud ühislaulu osas maailma lastest, mis väga diskolikult kõlas.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka
Nagu eelnevalt mainitud, siis esinejaid omapäi linnadesse kolama ei tahetud lasta. Sanatooriumis oli aed ümber ja valvuriputkast pääsesime läbi ainult koos kohaliku saatjaga. Natuke oli kahju, et tegelikku elu sai näha vaid bussiaknast. Vaade, mis avanes, oli teistsugune kui Eestis – maad olid söötis, aga tegelikult elatutakse nafta kaevamisest. Maastik oli täis naftatorne, eriti maaliliselt mõjusid suured korstna taolised tornid, mille tipust elus tuli välja lõõmas. Õhtuhämaruses mõjus valguskuma müstilisena.
Kuna minu päevakava erines esinejate omast, sain käsitööd tutvustades suhelda õnneks ka kohalikega. Uus-Tatõslõs tulid mu juurde udmurdi rahvariietes inimesed ja uurisid, kas mina olin see, kes tahtis rahvamajja ja muuseumi minna kohalike udmurtidega kohtuma. Tunnistasin ausalt üles, et selle idee taga oli meiega kaasas olnud Fenno-Ugria tegevjuht Viia-Kadi Raudalainen, aga ei jätnud ka õnnelikku juhust kasutamata, et ennast kaasa sokutada. Kohale sõites selgus üllatusena, et üks udmurtidest, Anna Baidullina, räägib ilusat eesti keelt. Tegemist oli kohaliku udmurdi ajalehe Osmes ajakirjanikuga, kes on Tartu Ülikoolis magistrikraadi omandanud ja nüüd kodumaal udmurtide õiguste eest seisab.
Külastasime udmurdi ajaloo- ja etnokultuuri keskust, mis osutus meie mõistes pisut räämas suuremaks rahvamajaks, nagu meil Eestis nõukogude ajal olid – isegi põrandaplaadid tulid tuttavad ette! Majas toimetav Irina Samigulova rääkis oma tegemistest udmurdi keele ja kultuuri hoidmisel, erinevatest kogukonna traditsioonidest ja eluolust. Saime kuulda hõimurahvaste ühest suurimast murest, et noored ei taha enam oma emakeeles rääkida ning milliseid samme selle peatamiseks ette võetakse. Kogukonnal on omad traditsioonid ja tublid vanaemad, kes keelt ja kultuuri hoida aitavad. Igal aastal toimub vanavanema ja lapselapse talendikonkurss, tähistatakse pühasid, tehakse rahvuslikku käsitööd. Kogukonnal oli plaanis kogu meie grupiga kohtumine, kuid koroonapiirangud ei andnud selle korraldamiseks võimalust. Jalutasime ka küla vahel ning nägime traditsioonilisi udmurdi maju, milles tänapäevani elatakse. Majad on puidust ja igasse majja tuleb torusid mööda küttegaas. Lasteaed ja koolimaja olid värskelt renoveeritud, aga tänaval jalutasid kitsed ja oli kuulda kukelaulu.
Sellega mu vedamine ei lõppenud. Järgmiseks päevaks oli Kadi kokku leppinud kohtumise maridega. Väikese majakese juures võeti meid väravas vastu pillimängu ja suupistetega. Mari rahvakultuuri pakkus pereansambel Tanõptür Sem, kes täies rõivis meile oma lugusid esitas. Koos õppisime kohalikku rahvatantsu, saime proovida vana trummimängu ja isegi rahvarõivaid ning muidugi vestelda kultuuriteemadel. Peremees oli ka külalistele sauna soojaks kütnud ja hiljem kaeti rikkalik söögilaud. Tundsime endid kui kauged kallid sugulased, kes omaste juurde käima sattunud. Vastuvõtt oli väga soe ja südamlik ning toidumoona pakiti meile veel teelegi kaasa. Tagasi sõites lasime teha peatuse ka maride pühapaiga lähistel ning Polina Italjeva, kes on oma hingeasjaks võtnud pühapaikade ja sellega seotud rituaalide elushoidmise, viis läbi ka väikese riituse. Olen väga tänulik juhuse ja võimaluse eest näha ka tõelist elu Baškiirias ja kogeda kohtumisi hõimlastega!
Festivali lõppakord
Festival algas ja lõppes Ufaas. Korraldajad olid sündmust kavandades pannud mängu kõik võimaliku ja mõeldamatu, et pidustus suurejooneline ning meeldejääv oleks. Lõpetamise õhtule oli plaanitud lisakas kontserdile suur lennukite vaatemäng taevalaotuses; heade soovide puu, kus iga riigi vabatahtlik sai oma soovi maailmale edastada; ja rahvusliku kaelaehte valmistamine. Ehtesse kinnitati münte igast osalevast riigist. Festivali lõpetasid suur laat, kontsert ja ilutulestik.
Festival osutus täpselt nii pikaks, et me enam päevagi ei oleks soovinud seal viibida, saime kõik positiivse, mida pakuti, ja lahkusime rahuldustundega. Olime leidnud uusi sõpru, näinud nii mõndagi huvitavat, tundnud nostalgiat ja kogenud külalislahkust. Lahkumine meie vabatahtlikest laulu „Kaugel külas” saatel, mille nad ise selgeks õppisid, tõi nii mõnelegi pisara silma – teame nüüd, et seal kaugel Baškiirias on kaks noort inimest, kes on vaimustunud meie kultuurist ja ehk kohtume pea juba Eestis.
Astra Põlma
Comments are closed.