Mida teeb rahvatantsija suvel, kui tantsuhooaeg on kulminatsiooni saavutanud, esinemisi on pigem vähe, aga jalgadele päris puhkust ka ikka ei raatsi anda? Soe soovitus on rühmakaaslastega puhkused sünkroniseerida ja mõnele välismaisele folkloorifestivalile minna!
Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambel Soveldaja on aastaid erinevaid suviseid festivale väisanud – pastlataldu on kulutatud nii Portugalis, Saksamaal, Šotimaal, Prantsusmaal, Itaalias kui paljudes teistes riikides. Ühisreisil käimisest oli saanud iga-aastane oodatud ettevõtmine. 2020. aastal jäi aga lisaks trennidele, kontsertidele ja laagritele ära ka suvesse planeeritud tantsureis Tšehhi. 2021. aasta suvi täitus hoopis kodupublikule esinemistega, sellest järgmine oli aga reserveeritud juba Soveldaja juubelikontserdi ning naiste ja meeste tantsupidude pidamisele. Need kolm suve olid küll piisavalt sisustatud, et tantsija igavlema ei pidanud, kuid paljudel väreles südames siiski igatsus ka kaugemate lavade järele. Seda rõõmsam oli meeleolu, kui 2022. aasta varakevadel ilmus Soveldaja Facebooki gruppi teade, et taas kord küpseb plaan välisfestivalil osaleda. Õige pea oligi Soveldaja CIOFFi tunnustusega festivali International Folk Meetings Małopolska osalejate hulgas.
Folkloorifestival leidis aset 10.-20. Juulil 2023 Väike-Poola vojevoodkonnas asuvas Myślenice linnas. International Folk Meetings Małopolska toimus sedapuhku üheksandat korda ning Soveldajal oli au olla esimene Eesti rühm sel üritusel. Lisaks meile olid esindatud Horvaatia, Peruu, Panama, Keenia, USA, Mehhiko, Lõuna-Korea, Itaalia, Ungari, Hispaania ning muidugi ka Poola folklooriansamblid.
Tantsuproovist otse lennukile
Soveldaja oli esindatud Myślenices 18 tantsijaga, koosseisu moodustasid liikmed kõigist neljast rühmast. Tantsuks võeti mängima neli toredat muusikut, saime tantsida viiuli, karmoška, akordioni ja kitarri saatel. Repertuaari valik tehti vastavalt festivali nõuetele ehk kavas olid esindatud nii autentsed ja seatud pärimustantsud kui ka stiliseeritud rahvatantsud. Kavasse sai pandud võimalikult paljude erinevate piirkondade tantse, et saaksime publikule pakkuda mitmekülgset elamust. Nii mõnedki tantsud olid meie tantsijatele kas vähem tuntud või suisa tundmatud, seega ei olnud tegu pelgalt vana materjali meenutamisega – päris palju tuli ka juurde õppida. Peagi liitusid tantsutrennidega ka muusikud ning proovid said tõelised tuurid sisse. Tegime trenni veel viimaselgi õhtul enne lendu, mõned meist olid nii agarad, et tulid juba proovisaali pakitud kohvritega.
Sõit Poolasse kulges muretult ning heatujuliselt. Reisisime kahe lennukiga – esimene neist maandus Varssavis ning teine viis meid Krakowisse, kust oli festivalilinna veidi üle 20 kilomeetri. Lennujaamas võttis meid vastu festivaligiid Szymon ning korralik leitsak – Poola suvi osutus märksa troopilisemaks kui kodumaine.
Elu ja melu folklooripesas
Festivalilinna Myślenicesse (millest sai meie suus peagi Müslilinn) jõudes seadsime end sisse kohaliku kooli ühiselamus. Järgmised kümme päeva olid meie koduks kahetoalised boksid, või kui täpsem olla, siis pigem ruume ühendav rõdu. Sealt avanev imeline vaade Poola mägedele tegi palkonist ruttu kõigi lemmikpaiga.
Majutuse ega korralduse üle kurta ei saanud – meie kolmekohalistes tubades oli kõik elementaarne olemas, proove saime teha graafiku alusel kooli aulas ning ka toitlustust pakuti kohapeal sööklas. Tantsijale on toit ikka oluline kütus ning kui mõnel varasemal festivalil on rahvatantsija pidanud toituma üksluisest sai-juust-sai-menüüst, siis poolakad rõõmustasid vägagi mitmekesise valikuga, millest said söönuks kõik, kes vaid järjekorras seista jaksasid. Eriliseks pärliks oli värske soolakurk, mis meil silma särama ja sülje jooksma pani – siiani on eredalt meeles päev, kui meid ootas ees lausa hiiglaslik soolakurgivaagen. Olime aga pisut kimbatuses, miks pakuti lämbes suvekuumuses sooja, mitte jahedat morssi? Selgus, et tegemist ongi kultuurilise eripäraga, hommikusöögihelveste sisse käis samuti harjumatult soe piim.
Kulinaarseid elamusi pakkusime poolakatele ka ise: nimelt pidime festivali käigus 200 linnakodanikule eestipärast toitu serveerima. Saime oma valdusesse kooli köögi ning vaaritasime hiigelsuure portsu hõrku kartulisalatit ja rabarberikooki, millest mõlemad tõeliseks hitiks osutusid!
Ühikaelu juurde kuulusid ka igaõhtused peod, mis olid lausa kohustuslikud: igal õhtul pidi üks osalejariik kooli aulas korraldama disko – ürituse, kus tutvustati oma tantse ja kultuuri ning mängiti oma riigi popmuusikat. Selline melu oli suurepäraseks võimaluseks majanaabritega sotsialiseeruda ja uusi asju õppida, lõpuks lauldi koos isegi karaoket ja vaadati jalgpalli. Omavahel jagati ka muljeid ja kogemusi erinevatest festivalidest. Saime näiteks teada, et USA esindajate American Folk Ensemble puhul on tegemist kutseliste artistidega ehk kui meie puhul on rahvatants enamjaolt hobi, millega tegeletakse kooli või töö kõrvalt, siis nende jaoks on tegemist lausa palgatööga, mis neid ühelt festivalilt teisele viib.
Kuumad lavad
Kuigi kümnepäevane festival oli üks pikimaid, millest Soveldaja osa on võtnud, oodati meilt vaid nelja lavalist tantsukava: üks neist tuli esitusele Krakowis, kaks Myślenices asuval pealaval ning üks kohalikus eakate päevakeskuses. Eestlaste esimese etteaste tegid hoopiski muusikud, kes pidasid festivali teisel õhtul maha kauni kontserdi, mis võlus nii kohalikke kui teisi festivalil osalejaid, komplimente jagati nii kohapeal kui ka veel järgnevatel päevadel. Kolmandal päeval saadeti meie telefonidele ilmahoiatus, mis lubas tugevat vihmasadu ning üleujutusi. Sadu kestiski terve tee Krakowisse, mis pani kahtluse alla meie esimese rongkäigu ja Poola lavadebüüdi toimumise. Õnneks pilved hajusid, kuid saime rongkäigu näol unikaalse kogemuse – see kulges läbi ühe Krakowi kaubanduskeskuse ja seda mitte põgusa läbipõikena, vaid saime oma lippusid lehvitada päris mitmel korrusel.
Festivali esinemiste juures oli ehk suurim väljakutse see, et me ei saanud lavapõrandaid enne esinemist proovida, Krakowi esinemise puhul nägime lava lähedalt alles siis, kui olime end selle treppidele esinemiseks ritta seadnud. Õppisime kiirelt, et väljastpoolt suurena tundunud lavad võivad tegelikkuses palju väiksemaks, möbleeritumaks ning palavamaks osutuda. Õnneks mahutasime end siiski ära, andsime publikule hea esimese etteaste ning saime higist tilkuvatena lõpuks ka oma saatusekaaslaste kavasid näha. Enim pakkus põnevust ameeriklaste folk – kuna me polnud kursis, mida see endast kujutab, ootasime ehk õõtsuvat line-tantsu, kuid pakuti hoopis üliinimliku energiaga stepptantsu rohkete kostüümivahetustega. Pilku püüdsid ka Keenia uhked akrobaaditrikid ning Panama silmipimestavalt kaunid kostüümid.
Kuigi oleme ka varem kuumades oludes esinenud, oli Myślenice lavade palavus erakordne. Ühel festivalipäeval, kui pidime rongkäigus üsna pika maa pealava juurde liikuma, oli asfalt niivõrd tuline, et pikemalt peatuma jäädes hakkasid pastlatallad sulama. Õnneks olid festivali vabatahtlikud iga natukese maa tagant meid veega varustamas ning hoolimata sukakihtidest ja villaseelikutest suutsime ülekuumenemisest hoiduda. Rongkäigule järgnenud esinemine oli aga eriti meeldejääv, sest ka lava oli päikesest nii kuumaks köetud, et tantsisime justkui praepannil. Hing oli küll kinni, kuid see-eest tulid hüpped eriti kõrged, et jalataldadele sekundiks leevendust anda. Andsime sellegipoolest veel ise kütet juurde ja esinesime väärikalt.
Publikut oli palavuse tõttu küll kahjuks vähevõitu, kuid tundus, et publikule meie nooruslik energia ning esitus meeldis, võisime endaga rahule jääda. Oli hetki, kui vaatasime teiste esinemisi ja tundsime end ehk veidi ebakindlalt, et meil pole niivõrd uhkeid rekvisiite ja edevaid kostüüme, kuid usume, et meie esinemised läksid oma siirusega korda ja suutsime publikule pakkuda ilusat ja ehedat osa Eesti rahvatantsust ja -muusikast.
Meie lemmikesinemiseks osutus aga hoopis üks hommikune kontsert kohalikus eakate päevakeskuses. Ei heidutanud seegi, et ruumipuuduse tõttu kõik korraga lavale ei mahtunudki – publiku rõõm oli siiras ning südantsoojendav ning see oligi kõige olulisem. Nautisime seda esinemist täiel rinnal. Eelviimasel festivalipäeval korraldasime linnaelanikele ka tantsutöötoa. Erilisteks rahvatantsufännideks olid kohalikud lapsed, kellest paljud ka soveldajatelt autogrammi palusid.
Esinemispaikade lavataguse üle ei saanud kuidagi kurta, osalejate eest hoolitseti hästi. Olid olemas varju pakkuvad telgid pinkide, peeglite ja ohtra veega ning alati oli läheduses mõni festivali vabatahtlik, kellelt murede korral abi küsida sai. Lavatagune rahvas oli rõõmsameelne: üksteise uhketele kostüümidele jagati ohtralt komplimente, tehti ühispilte, jagati muljeid ja tehti nalja. Mõningat nördimust tekitas aga see, et kohalikud helimehed olid meie tehnika pea igal suurel laval esinemisel veidi hooletult seadistanud – muusikute esimesed taktid kippusid kuulmata jääma nii tantsijatel kui publikul. Õnneks tulime toime, (puuduv) muusika ju tantsijat ei sega!
Vabal ajal maa alla, mäkke ja poolakate südameisse
Kuna meie esinemisgraafik oli küllaltki õhuline, andis see hea võimaluse ringi uudistada, nii omal käel kui ka meie giidide Szymoni ja Ida juhatusel. Meie võõrustajalinn mahutas oma võluvate punaste katuste all sama palju elanikke kui Viljandi ning muutus üsna pea sama kodusekski. Soveldaja ei soovinud oma vaba aega aga niisama logeledes veeta ning nii organiseerisime juba kolmandal päeval käigu Krakowisse, kus nautisime autentset Poola sööki-jooki, kondasime ringi turul ning Waweli lossihoovis. Suveniire soetati nii vanalinna poekestest kui ka tätoveerimissalongist.
Suutsime giidide abil organiseerida ka hariva ekskursioonipäeva, mille käigus külastasime Wieliczka soolakaevandust ning Auschwitzi koonduslaagrit. Eelviimasel õhtul läksime üheskoos Myślenice külje all asuva maalilise Chełmi mäe otsa matkale. Paljud meist polnud varem Poolas käinud ning olime selle ilust positiivselt üllatunud, mäelt avanevad vaated panid kõiki ahhetama. Oleme siiani oma giididele tänulikud, et nad meie seiklusjanu ja uudishimuga kaasa tulid ja võimaldasid vabast ajast viimast võtta. Olime möödunud päevade jooksul giid Szymonist suure Eesti fänni teinud, seega kui ta pearongkäigu puhuks Räpina rõivastesse sättisime ja Siimuks ristisime, soovis ta ise terve meie esinemise vältel ka laval suurt Eesti lippu hoida. Szymon on juba aastaid International Folk Meetings Małopolska festivalil vabatahtliku giidina tegutsenud ning koosveedetud aja lõpuks olime võitnud tema lemmikgrupi tiitli. Praeguseks on ta ette võtnud eesti keele õpingud ning planeerib meile peagi külla sõita. Isegi, kui me festivalipublikut 30-kraadisest kuumusest tulisemaks ei kütnud, siis südameid soojendasime oma armsa Soveldajaga sellegipoolest.
Kuigi kümnepäevane ninapidi koos elamine ning palavad ilmad hakkasid ühel hetkel veidi ka väsitama, jättis Małopolska folkloorifestival meile siiski vägeva ja positiivse mulje. Saime erilisi kogemusi, tutvusime teiste osalejariikide kultuuridega, nautisime Poola ilu ning andsime publikule mitu ehedat ja särtsakat rahvatantsu ja -muusika kontserti. Oleme tänulikud Eesti Folkloorinõukogule soovituskirja eest ning Eesti Kultuurkapitalile, kes meie osalust festivalil samuti toetas. Saime juurde uusi kogemusi, toredaid sõpru ja suurepäraseid folkloorielamusi. Soovitame kõigil selliseid välisfestivale plaani võtta!
Tekst Maria Roosileht, Soveldaja tantsija
Fotod: Soveldajad
Comments are closed.