Zalina Dabla on sündinud ja kasvanud Eestis, kuid päritolult on ta roma ehk mustlane. Üks osa tema esivanemaid saabus Baltikumi juba 18. sajandi alguses, teine pool suguvõsast tulid Saksamaa kaudu Lätti 18. sajandi keskel. Pärast Teist maailmasõda, 1946. aastal jõudsid tema vanavanemad aga Eestisse, olles esimesed romad Võru linnas. Kohalikud teadsid neid kui pargi-mustlasi.
„Isegi siis, kui püüdsin olla nagu kõik teised lapsed, ei tulnud see nii hästi välja.“
„Oma lapsepõlves kohtasin ma erinevaid inimesi, nii häid kui ka teistsuguseid. Väljanägemise, keeleoskuse ja kommete pärast oli alati tunne, et olen teistsugune. Isegi siis, kui püüdsin olla nagu kõik teised lapsed, ei tulnud see nii hästi välja,“ meenutab Zalina, kuidas kultuurierinevus ja sellest tulenev elunormidest arusaamine kumas siiski läbi. Tänaseks tunneb ta aga, et paljud muutused nii roma kogukonnas kui ka Eesti ühiskonnas üldisemalt on kasvatanud tolerantsust ja teadmist teistest rahvakildudest, mis on aidanud integreeruda vähemusrahvastel ühiskonda. „Samuti on mänginud sel teekonnal suurt rolli minu vanemad, kes hoidsid peres roma traditsioone, ent samal ajal püüdsid sulanduda Eesti ühiskonda – toetasid haridusteed ja võtsid aktiivselt osa siinsest elust. Vanemad on õpetanud mind mitte häbenema oma päritolu, vaid leidma selles midagi head, tugevat ja rikkalikku, olles selle üle uhke. Samal ajal on nad pidanud Eestit oma kodumaaks ja tundnud end osana siinsest ühiskonnast.“
Naise roll on anda oma teadmisi edasi
Romade pärimus Eestis on vaatama kõikidele raskustele tugevalt püsima jäänud. „Roma peres on väga tähtis teada oma rolli, mis on sinu töö ja vastutus. Naiste ülesanne on anda oma lastele ja lastelastele edasi kõik teadmised meie kommetest, kultuurist ja keelest. Pärimuse püsimise suureks jõuks on olnud ka kogukonnana kokkuhoidmine,“ avaldab Eesti romade esinaine. Ka organisatsioonina on nad püüdnud säilitada ja arendada oma kombeid, mis on igal väiksemal kogukonnal omakorda erinevad. Igapäevaselt õpetab Zalina Tallinna Roma Kultuurikeskuses lastele roma keelt ning annab edasi teadmisi oma rahva kultuurist ja ajaloost. Euroopa Romade Foorum Eestis kaudu aitab ta korraldada erinevaid üritusi ja festivale, mis tutvustavad nende kombeid ka siinsetele inimestele.
Kolme kultuuri kokkupuutes
Kui Zalina ise on kasvanud paralleelselt kahe kultuuri piiril, siis tänaseks on sellele lisandunud India komberuum. „Olen abielus hinduga ja see on rikastanud meie kodu veelgi enamate traditsioonidega. Romade ja hindude kombed on väga sarnased ja see teeb näiteks ühise lastekasvatuse meile kergemaks. Samas õpetame lastele ka eesti kultuurinorme ja erinevusi, et nende olemine oleks ühiskonnas sujuvam.“ Lisaks tööle roma organisatsioonides, peab Zalina enda tööks ka oma pere eest hoolitsemist ja abistamist pere ühises söögiäris. Kõike seda koduses Eestis.
„Eesti on minu pere jaoks juba ammu koduks ja väga armsaks kohaks saanud. Kui viibin siit kaugel, igatsen alati meie vaikset ja kultuurset riiki, eestimaist toitu, inimesi, loodust ja elu. Soovin Eestile Jumala õnnistust, riigijuhtidele teravat mõistust, tugevat tervist ja jätkuvat suurt armastust oma vabaduse ning rahva vastu! Palju õnne, Eesti!“
KAS TEADSID?
Paljud roma keele sõnad on tuhandeid aastad vanad ja pärit sanskriti keelest. „On auväärne mõelda, et ilma kirjaliku jäädvustuseta on roma keele põhisõnad jäänud nii pikalt ellu,“ leiab Zalina.
Hobused on mustlastele südamelähedased. Zalina isaisa oli hobusepidaja ja tema endagi perel oli hobune. Kuigi Euroopa Liidu tulekuga hääbus suuremas osas romadel hobusepidamine, siis tänaseni räägitakse palju nostalgiliselt neist südamelähedastest loomadest.
Maapiirkondades on romade kommete järgimine suurem ja rangem kui linnakeskkonnas. See avaldub nii riietuses kui käitumises, aga ka keeleoskuses. Linnas kohtutakse harvem ja sulandutakse üldise massi hulka.
Mustlane või roma? „Kui keegi kutsub sind mustlaseks, mida sa siis tunned? Inimestel ikka seostuvad sellega eelarvamused ja seepärast on oluline kasutada mõistet roma, sest sellega ei kaasne mingeid stereotüüpe,“ arvab naine.
Romade kultuuris valitseb uskumus, et iga asi omab jõudu. Kas see mõjub inimesele hästi või halvasti, sõltub sellest, milliseid sõnu kasutas ja emotsioone tundis eset valmistav inimene. Tuntuim romade käsitöö on õnnepael, mida saab kasutada mitmel otstarbel. Selles traditsioonilises paelas ei mängi peamist rolli mitte disain, vaid oskus valida paela punudes õiged sõnad, mõtted ja soovid, paela värv ja kaunistused on alles teisejärgulised. Vahel punutakse paela sisse ka preestri poolt püha veega õnnistatud lapike, mis peaks tooma tervenemist. Samuti põimitakse suurematesse paeltesse taimi või keedetakse valmis paelu koos teatud väge omavate taimedega.
Comments are closed.