13.-20. veebruar 2018 külastas Eesti Folkloorinõukogu CIOFF® India kutsel Indiat, et saada paremaid teadmisi sealsest folklooriliikumisest, festivalidest ja erinevatest seotud tegevustest. 2017. aastal alustatud põhjalikuma koostöö raames Eesti ja India vahel on toimunud varasem kohtumine Eestis ning loodetavasti järgneb sellele mitmeid tegevusi ja rühmadevahetusi ka edaspidi.
Indias veedetud esimesed päevad andsid võimaluse tutvuda erinevate käsitööalaste üritustega. Külastasime ühte maailma suurimat käsitööfestivali – Surajkund Crafts Melat, kust võtab osa üle 1000 käsitöömüüja ja 1,5 miljoni külastaja. Selleaastase festivali partnerriigiks oli Kõrgõzstan, mis tähendas, et kohal oli ka Kesk-Aasia meistrid ja kauplejad. Surajkundi festival pakkus käsitöö kõrval ka võimalust kogeda erinevaid muusikalisi ning tantsulisi etteasteid, mida kohalike külastajate esituses tekkis spontaanselt lettide ümbruseski. Surajkundi käsitööfestival paistis silma kindlasti oma hea ja läbimõeldud korraldusega, mida alati India festivalide puhul ei saa öelda. Ilmselt mängib seejuures rolli ka asjaolu, et seda korraldavad kohalik omavalitsus ja kultuuriministeerium ning seetõttu on neil kindlam asju ette planeerida.
Käsitööalaseid tegevusi toimus ümbruskonnas aga teisigi. Nii oli meil võimalus näha Delhis ka Hunari kunsti- ja käsitöö näitus-laata, millel osalejaid küll vähem, kuid selle eest hoolikamalt valitud. Julgelt võib öelda, et Hunaris tulid paremini esile meistrid ja nende omanäoline käekiri. Õppida oli aga mõlemalt käsitööga seotud ürituselt nii mõndagi ning hea meel oli kuulda ja näha, et kohalikud ametivõimud peavad oluliseks toetada meistrite tegevust festivalide korraldamise kaudu, et nood saaksid õiglasemat tasu oma töö eest.
Pealinnas ja selle lähedal asuvas linnas Ghaziabadis veedetud päevad viisid meid lisaks kohalikku kooli ning andsid aimu hariduskeskkonnas toimuvast. National Public Senior Secondary koolis oli korraldatud vestlusring Eesti ja India kultuuridest, kus õpilased olid valmistanud ette mitmeid küsimusi meie pärimuse, looduse ja muu osas. Juba kooli saabudes pühendati meid kõikvõimalikesse kommetesse, alates tilaki tegemisest, rangoolide loomisest aula põrandale kuni haridusjumala Saraswatile küünalde süütamisest enne ürituse algust. 1500 õpilasega kooli algklasside lapsed, kes sisenevad siinmail koolisüsteemi juba 3-4-aastaselt, esitasid meile tantsude ja lauludega pikitud näitemängu sellest, kuidas Diwali püha tähistamine on ajas muutunud ning kuidas läänelikud kombed ja trendide muutumine jätavad tööta kohalikud kaupmehed, kuidas kahanevad teadmised tähistatavast ning kuidas kogu pidustuste käigus ei pöörata piisavalt tähelepanu keskkonna säästmisele. Hiljem avanes meil ka võimalus külastada kooli ning saada aimu sealsest õppeprogrammist, mis on tugevalt ja teadlikult seostatud India pärimusega, kus tunnitegevuse aluseks on loov lähenemine ning õpilasi innustatakse andma endast parimat teistega võistlemise asemel. Koolikülastus oli huvitav ka seetõttu, et nad soovivad oma territooriumil korraldada rahvusvahelist folkloorifestivali. Nii ootasid nad ka meie hinnangut sellele ideele ja valmisolekut festivalile Eesti folkloorirühmi saata. Igal juhul on tervitatav, et üks kool soovib panustada kultuuri ja traditsioonide hoidmisesse ka õppevälisel ajal!
Koolikülastusele järgnevalt ootas Eesti Folkloorinõukogu ees intervjuu Ghaziabadi kohalikus raadiojaamas Hint, kus saime ligi miljonit kuulajat kurssi viia sellega, millised on Eesti maskitraditsioonid, kuidas suhestub pärimus naiste õigustega ning kuidas saaksid Eesti ja India rohkem folkloorialast koostööd teha.
14. veebruaril tähistasid hindud aga suurt Shiva ööd, mis lõpetas paljudele päevase ja vallalistele noortele naistele 16 esmaspäeva pikkuse paastu, mille eesmärk on, et kõik soovid täituksid, eriti hea peigmehe leidmise osas. Kuigi paastu me kaasa ei teinud, siis ohverdamise keerisesse sattusime Mohan nagar mandir templis küll. Shivlingale valatav piim, mida usutakse olevat üks parimaid positiivse energia juhtijad, aitab eeldatavasti puhastuda nii valaja hingel kui jahutada kuumaverelist jumalust, Shivat.
Kui enamikes paikades kestab Shivratri lühidalt, siis Himachali osariigis peetakse aastasadu sellenimelist festivali, mille kestvuseks igal aastal nädal. 1527. aastal hakkasid Himachalist Mandi linna kogunema erinevate jumalate järgijad (üle 200 jumaluse piirkonna 81st templist), et ühes rongkäigus marssida, jumalatelt õnnistust paluda, palvetada, laulda ja tantsida. Kaasajal on selle ümber ehitatud tervet linna hõlmav festival, mida korraldab Mandi omavalitsus ning kust ei puudu kohalikud folkloorirühmad, ehedad maitsed, aga samas ka Indiapärane popmuusika ja lõbustuspargilikud tegevused lastele. Üks, mis aga aastaid püsinud samana, on usuline pool. Kohalikud teavad, et igapäevaste ikoonide ja kujudega rongkäikudeta poleks ka seda festivali – nii hoiavad nad seda selgroogu ja festivali alustala aastasadu peaaegu muutumatuna.
Indiat kutsutakse festivalide maaks ja nii see ka on. Iga kohalik tähtpäev võib anda sageli mõõtmetelt välja suurpidustuste formaadi. Mis aga teeb ühest festivalist folkloorifestivali? Selle küsimusega oleme tihti seisnud oma töös silmitsi ja ka Indias ei saanud sellest mõttest mööda. On see programmis sisalduva pärimusliku osakaal, mingitele korralduslikele kriteeriumitele vastamine või osaliste ja kohalike soov kanda edasi oma traditsioone avalikult ja üheskoos? Kui sageli võib mõne ürituse puhul tõmmata nähtamatu piiri, kust algab üks ja lõppeb teine, siis Shivratri festivalil, see ei õnnestunud. Samal territooriumil toimisid nii korraldatud kui isetekkelised üritused, inimesi jagus ja tuli ühtekokku nii laadale, kontserdile, templisse kui väljakule protsessiooni osalejate poolt esitatavat natti-tantsu vaatama. Meeste õlgadel hüplevad kujud ja ikoonid ning kätes lehvivad mõõgad ja taskurätikud lisasid festivalile seda miskit, mis tihtipeale piinliku täpsusega korraldatud ürituste puhul vajaka jääb.
Natti-tantsu, mille juures on oluline nii ikoonide tantsitamine (millega palutakse õnnistusi), meeste tantsimine taskurätikute ja mõõkadega kui laulmine ja pillimäng, vaatamiseks vajuta SIIA.
Shivratri festivali mastaapsus ja aina kasvav populaarsus on samal ajal põhjustanud nii häid kui veidi kehvemaid ilminguid. Kui Indias on sagedane, et suuremat sorti reklaami ja turundust tehakse ainult pealinnas ja selle lähiümbruses toimuvatele üritustele, siis tänu oma tuntusele ei avalda Shivratri puhul puuduvad välireklaamid ja sotsiaalmeedia alane tegevus mingeid tagajärgi. Nii piisab festivalile vaid ajalehes avaldatust, kus ilmub iga päev vastava hetke programm. Samas on suur formaat muutnud festivalil mõned hariduslikud tegevused raskendatuks. Kuigi hindi keeles teavitatakse pealtvaatajaid, mida iga järgnev etteaste endast kujutab, kusjuures töötluste ja stiliseeringute puhul ka seda, mida algmaterjalist muudetud on, siis igasugused töötoad on viidud festivali territooriumilt ära koolidesse. Kohalike hinnangul on just seetõttu põimitud festivali külge ka rahva- ja sportmänge, äratuntavalt Indiapäraste popmuusikute esinemisi jms, sest nii lai publik ei oska ja ei jaksa tarbida puhtakujulist folkloori järjepidevalt. Kõik see, mis meie mõistes võiks anda sõnale „laat“ negatiivse varjundi, kui seda kasutada mõne festivali puhul, on Indias hoopis teise tähendusega. Iga väiksemgi nende ettevõtmine on läbiimbunud kohalikest kommetest, teadmistest ja tõekspidamistest. Seda uskumatum on, et nad ise arvavad, et ainult (autentsel) folklooril põhinevate festivalide korraldamine on raskendatud.
Nagu öeldud, siis autentsust jagub aga enamike hindude igapäevategevuste juurde. Nii oli Eesti Folkloorinõukogu sooviks Indias saada teadmisi ka sealsetest maskitraditsioonidest. Kuulduste kohaselt on maskid elavas kasutuses Himachali osariigi Tiibeti kogukondades Losari festivalile eelnevalt ja selle esimesel päeval. Nii sõitsime meiegi Rewalsarisse, kus lausa 4 erinevat budistlikku templit – seega tõenäosus midagi näha piisavalt suur. Kohalikus poes müügil olevad maskidki andsid lootust, munkade ja kohalikega vesteldes suunati meid edasi aina järgmistesse kohtadesse, sest igaühe sõnul toimuvat midagi naabertemplis, aga mitte neil. Ehk sama ehedalt ja iseenesestmõistetavalt jäime pika ninaga sel otsingul, võib jääda ka ju Eestis, minnes mõnda külla mardi- või kadrisante otsima – iga pere teab, et peaks joostama küll, aga neil pole ammu enam nähtud.
Maskide asemel avanes meil aga tänu võõrustajatele (aitäh, Pawan Kapoor) võimalus olla osaline neist kommetest ja tähistamisest, mis leiavad aset peredes ja naabrite vahel. Nii nägime ühe erakooli (Charu Castle School) toimist vähekindlustatud lastele, seda kuidas ühendada pärimus ja kunstiline eneseväljendus, kuidas toimib linnakeskkonnas põlluharimine ja koduloomade pidamine, osalesime sünnipäevapidustustel ning käisime ka kõrvalmajas peagi abielluva pruudi juures pulmaettevalmistustel. Pruudi kodus sai selgeks, et Indias on kõige aluseks pere- ja kogukondlik ühtehoidmine. Kui kellelgi on lähikonnast tulemas pulmad, on igaühel oma roll selles mängida. Nii tulevad kokku ka laulikud ja muusikud, kelleta ei möödu ükski pulmapidu ega sellele eelnevad etapid. Meilgi avanes võimalus kaasaegse India muusika saatel traditsioonipõhiselt kohalike eeskujul improviseerida. Ilmselt on India pulmade juures kogukondlikkus ka seepärast oluline, et enamikel juhtudel pole tegemist kahe inimese vahelise armastuse, vaid ühiskondlikult aktsepteeritud ja põhjalikult kaalutletud liiduga.
Just samuti tundub olevat ka kõige muuga Indias, olgu see festivalikorraldus, haridussüsteem või külakogukond – kehtib ja toimib see, mis on kõigile oluline ning mis püsib kultuurilistel tõekspidamistel ning aastasadade-tuhandete tagustel traditsioonidel.
Eesti Folkloorinõukogust käisid Indias juhatuse esimees Kati Taal ja välissuhete juht Laura Liinat. Sealse folklooriliikumise vaatlemine sai teoks tänu Eesti Kultuurkapitali, CIOFF® India ja Charu Castle’i toele.
Comments are closed.