Reisikiri: Käokirjas USA-s

Reisikiri: Käokirjas USA-s

Kümne päevaga 22 kontserti ja 796 miili – just sellise kontsertturneega sai hakkama Põlva folklooriansambel Käokirjas, kes osales 16.-26. juulil 2015 rahvausvahelisel folkloorifestivalil Folkmoot USA. Folkmoot USA on rahvusvaheline folkloorifestival, mida korraldatakse alates 1984. aastast ja mis asub Põhja Carolina lääneosas Waynesvilles, 3 tunni sõidu kaugusel Atlantast põhja pool, Great Smoky mägede alguses.

Lisaks Käokirjasele, kes oli ainsana esindamas Euroopat, osalesid festivalil ka Tšiili Ülikooli balleti ja folklooriansambel Bafuto, Ecuadori Tehnikaülikooli traditsioonilise tantsu ansambel Tel Norte, Kanadast Qebecist iiri tantsu viljelev ansambel Manigance, San Franciscost pärit filipiinide tantsukompanii Parangel, Puerto Rico balleti ja folklooriansambel Areyto ning kohalikke indiaanlasi esindav rahvuslik ansambel Tsa-la-gi Cherokee. Just viimasega võiks Eesti rühma pidada samasse kategooriasse kuuluvaks – ülejäänud rühmad olid professionaalsed tantsuansamblid oma kümnete kostüümide ja abivahenditega. Festivalipäevad algasid alati varakult erinevate nõupidamiste ja treeningute / proovidega. See andis huvitava ülevaate teiste rühmade juhendajate tööstiilidest ning kasutatavast metoodikast.

Meie koduks koos teiste riikide esindajatega festivalilinnas oli Folkmoot Friendship Center – hosteli tüüpi endine koolimaja, kus toimus nii toitlustus, ööbimine kui ka Late Niter rahvusõhtud, mis algasid õhtul kell üksteist ja kestsid kella üheni öösel. Nendel õhtutel sai iga festivalil osalenud ansambel tutvustada oma maa traditsioone, tantse, mänge, sööke ja jooke. Meie valmistatud kiluvõileivad Eestis küpsetatud leival, linajahujook ning kamavaht olid festivalirahvale sama eksootilised kui nende pakutud rahvustoidud meile.

kaokirjas
Käokirjas ja bussid, millega festivalikülalisi sõidutati

Esinemispaigad asusid Waynesville’i ümbruses ja Põhja-Carolina erinevates maakondades, kuhu sõitsime kollaste ja valgete koolibussidega, mida siiani olime näinud Ameerika filmides. Kuna soojuskraadid olid iga päev ligi +30, siis kõik kontserdid toimusid hoonetes, välja arvatud kontserdid festivali paraadil ja kunsti- ning käsitöölaadal. Diana Wortham Theater Asheville’is, Blue Ridge Community College Hendersonville’is, Western Carolina University Cullowhees, Stompi’ Grounds Maggie Valleys – need on vaid osake lavadest, kuhu eesti kultuuri poetasime. Tore ja südamlik kohtumine toimus Meadow Brook Elemetary Scooli õpilastega. Õpilased olid just naasnud kolmenädalaselt koolivaheajalt ja kuna olime rahvarõivastes, olid laste küsimused meile ettearvamatud. Pastlaid vaadates imestasid nad, et kas tõesti sõidame Eestis Mercedes Benzi autodega ja meil on kodudes televiisorid. Lapsi huvitas, kas loeme iga päev piiblit ja mis on meie lemmiktoidud.

Koolis andsime kontserdi ligi 200le lapsele ja nende õpetajatele. Lapsed toodi klasside kaupa võimlasse ja pandi põrandale ridade kaupa istuma. Kui kutsusime lapsi ühismängudele ja tantsudele, tõusis kätemeri, kes kõik soovisid meiega tantsida. Kontsertide vaheaegadel üllatasid meid paar korda väliseestlased, kes olid sõitnud ligi 700 miili, et kohtuda kodueestlastega. Üks nendest oli muhu juurtega Kaie Lattener, kes koos meie lõõtsamehe Mihkel Tuulikuga lava taga laulugi lahti lõi. Ameeriklased, kes meiega rääkima tulid, olid külastanud Tallinnat ja teadsid, kus Eesti asub.

Vaatamata ülitihedale kontsertprogrammile, õnnestus meil külastada indiaanlaste elu ja nende traagilist saatust kajastavat muuseumi Cherokee Indian, laskuda mööda mägijõge Ameerikas väga populaarsete veesõidukite duubidega, külastada minizood ja sööta grislikarusid. Festivali korraldus, millesse andsid suure panuse ka vabatahtlikud, oli väga professionaalne ja korraldumeeskond äärmiselt nõudlik. Kui päevas oli kolm kontserti, siis iga kontsertkava pidi olema erinev. Igale kavale eelnes tutvustav tekst koos eestikeelsete sõnadega „tere“, „aitäh“ ja „rahu“, mida sai publik kaasa korrata.

kaokirjas2
Rühmade juhendajad ja festivali korraldusmeeskond

Kaunis Diana Worthami teatris Asheville’is tuli meil laval laulda Eesti hümni koos filipiinlastega, kes kandsid ette koos meiega laval seistes ka oma maa riigi hümni. Meie muusikud Merike Tigas ja lõõtsamees Mihkel Tuulik osalesid festivali koondorkestris ning Maire Toomemets, Aivo Roonurm, Toomas Toomemets, Ülo Needo, Maive Torop, Merike Ingver  osalesid ava-ja lõputseremooniatel Folkmoot hümni laulmisel. Eesti lippu kandis kõikidel tseremooniatel Karel Keldu. Koos Eleni Tõrvaga esindasid nad Eestit korraldusmeeskonna ametlikul vastuvõtul. Meie kaunist käsitööd tutvustasid töötubades Ülle Suur ja Ülle Tuulik. Kõige sportlikum Käokirjase liige oli Kanepi Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja  Maiken Keldu, kes igal õhtul kaitses meie rühma au sportlikes jõukatsumistes.

Waynesville’i linnapea Gavin A. Brown on oma auavalduses Käokirjasele öelnud, et me hoiaks oma ainulaadset kultuuri koos laulude, mängude, muusika ja rahvariietega ning oleme selle kauni linna auliikmed. Festivali president Rose Johnson ja direktor Angeline Schwab rõhutasid, et Folkmoot USA mittetulunduslik missioon on tähtsam kui kunagi varem: edendada mõistmist ja tunnustust erinevate kultuuride kohta tantsu, muusika, käsitöö ja kulinaarsete traditsioonide kaudu.

Aitäh kõigile, kes selle vastutusrikka reisi kaasa tegid ning Eesti Folkloorinõukogule vahendamise ja Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupile toetuse eest!

Kirjutas Ülle Podekrat

Kommenteerimine pole lubatud