Reisikiri: Leigarid Brasiilias

Reisikiri: Leigarid Brasiilias

Jaanuari keskel potsatas meie postkastidesse ahvatlev teade, et Leigaritel on võimalik konkureerida 8.-16. septembrini toimuvale CIOFF festivalile Brasiilia kirdeosas Maranhão osariigis Sào Luis’i linnas. Kuna folkloorinõukogu tegi ainuõige otsuse ja valis Eestit esindama meid, siis võisid 20 registreerunut hakata end suvepikenduseks ette valmistama.

Sao Luis on peaaegu ekvaatoril ehk teisel lõunalaiuskraadil asuv miljoni elanikuga linn, millele prantslastest esimesed kolonisaatorid andsid nime kuningas Louis XIII auks 1612.a.  Mingi aeg oli linn ka hollandlaste käes, kuid lõpuks liideti piirkond lõplikult portugallaste aladega. Suuruselt alles 16. linn Brasiilias, mille elanikest on 42% Euroopa, 39% Ameerika ja 19% Aafrika päritolu. Seda kõike kuulsime me esimesel päeval meie giidilt, kes kiire linnatuuri tegi, sest sound check’i järjekord liikus häbematult aeglaselt. Keskmine õhutemperatuur on aastaringselt 26 kraadi ning vihma sajab septembris keskmiselt kahel päeval, mida meie sealoleku ajal ei juhtunud. Kurvem uudis oli see, et ookean pole ujumiskõlblik, kuna on alumiiniumijäätmetega reostatud.

Folkloorifestivali peeti selles linnas esimest korda ning korduvalt rõhutati, et tegemist on rahvusvahelise festivaliga. Ürituse reklaamplakatil olid kõrvuti 8 Brasiilia osariigi, CIOFF-i, Brasiilia Liitvabariigi ja 6 välisriigi (Prantsuse, Portugali, Hollandi, Argentiina, Itaalia ja LAV-i) lipud. Reaalsuses oli pilt natuke teine … Kohe-kohe olid sealmail tulemas valimised ning kogu sel festivalil oli poliitilise reklaami maik juures. Esindatud olid nelja Brasiilia osariigi tantsurühmad ning rahvusvaheliseks tegid festivali ainult Argentiina, Kolumbia ja Eesti. Seega ei esindanud Leigarid mitte ainult Eestit vaid kogu Euroopa Liitu!

Esinemisteks oli kohaldatud Praca Maria Aragao nimeline väljak, kuhu oli paigaldatud vabaõhulava ja selle ees toolideread pealtvaatajatele. Sellel laval esinesime viiel õhtul igal korral ca 15 minutilise kavaga, mille kokkupanekul püüdsime teha nad igaks õhtuks võimalikult erinevad, unustamata samas pealtvaatajate lemmikuks kujunenud juudipolkat ja mustlast-kiitsakat. Lisaks sõidutati meid kahel päeval linna munitsipaalteatrisse, kus kohalikele kooliõpilastele esinesime ja neid meie traditsioonidele vastavaid tantsusamme tegema panime. Lastel silmad särasid, sest nende jaoks olime ikka väga eksootilised olevused. Neljapäeval meil esinemist ei olnud ja seda asendas festivali rongkäik, mis algas Deodoro väljakult, kulges mööda Rua Grande nimelist pikka ja kitsast äritänavat ja lõppes ühispildistamisega.

Meie esinemisvälise aja sisustamisega polnud korraldajad oma peakesi eriti vaevanud, kui paar väikest linnatuuri välja arvata. Saime hotellis kolm korda päevas korralikult süüa, välisbasseini ääres ennast praadida ning argentiinlaste ja kolumbialaste treeninguid jälgida. Meil polnud ju treenida vaja, sest tantsud värskest Vabaõhumuuseumi hooajast kenasti meeles. Neljapäeva kesköö paiku tehti ootamatu ettepanek sõita Nelsoni baari, kus igal neljapäeval tantsitakse reggae-muusika rütmis. Pakkisime end koos teiste välismaalastega bussi ning terve tee kajas buss lauludest, mida iga riigi segarühmad kordamööda esitasid. Eestlased ei saanud alguses küll vedama, kuid kuna kuumaverelised ladinaameeriklased ei jätnud oma skandeerimist: Estooooniaaa, Estoooniaaa, võtsime meiegi laulud üles ja teised plaksutasid kenasti kaasa. Baar oli selline nagu sealkandis olema peabki: keskmisest suurem ruum tihedalt täis karvaseid ja sulelisi, kes õlut rüüpamas, kes sensuaalselt sussi sahistamas, kes baarinurkades suitsetamas. Kuna enamus baarist oli katusevaba, polnud ventilatsioon vajalik. Soojakraadid ei langenud sealmail ka öösel alla 25 kraadi, kuid õnneks polnud õhk liiga niiske, mis ekvatoriaalsele kliimavöötmele iseloomulik. Laupäeva ööseks lubasid korraldajad midagi festivaliklubi laadset korraldada ning jutud käisid peost ookeani rannikul. Reaalsus oli siiski argisem ja korraldajatele turvalisem lahendus: meid sõidutati vanalinna baariderajooni, kus Excadaria nimeline oli meie jaoks broneeritud. Korralikult konditsioneeritud õhus sai end elava muusika saatel hingetuks tantsida ja vahelduseks õues sooja suveööd nautida.

Kokkuvõtteks: igati tore ja kordaläinud reis, mis pakkus rohkemgi kui oodata oskasime. Suurepärane üldmulje lubab lõpetada sõnadega: järgmise korrani!

Kirjutas Tiit Laiksoo

Kommenteerimine pole lubatud