Vanalinna tänavaid mööda käin pea iga päev, kuid ei oleks kunagi arvanud, et neil midagi nii ebatavalist tegema hakkan – komejandi mängimine väärika ajalooga linnatänavail ja majades pole igapäevane asi. Just nii käisime 24. novembril Folkloorinõukogu noortekojaga santimas ning etteruttavalt võib öelda, et see oli üks neist vähestest kogemustest, mis kahtlemata eluks ajaks meelde jääb!
Kadride nägemine paneb taskust kookima nii komme kui telefone
Kui olime end kadrideks ehtinud – kes kadriemaks, karuks, kadrinoorikuks, moosekandiks, haneks, kotikadriks –, asusime teele. Suure elevusega liikusime trammipeatusesse, presidendi loss Kadriorus sihina silme ees. Moosekandina olin nii rolli sisse läinud, et karmoškal, mis mul süles oli, kohe lõõtsa lahti tõmbasin. Inimeste tähelepanu oli silmapilkselt meile suunatud ja seda terveks õhtuks. Reaktsioonid meid nähes ja kuuldes aga erinevad. Oli neid, kes plaksutasid rütmi kaasa; teisi, kes poetasid hane kulbikesse paar senti või koguni lehmakommi; kolmandaid, kelle käsi haaras telefoni järele, et päevailmutust jäädvustada. Kuid oli neidki, kahjuks valdavalt noorte seas, kes kõndisid pisut põlastavate pilkudega meist mööda. Meie olemus sellest aga ei muutunud – seljad sirgus ja pead püsti kõndisime julgel sammul muudkui edasi.
Olen varem mõelnud muusikutele, kes on oma muusikavideotes mänginud pilli ühistranspordis ning mulle on alati tundunud see hästi piinliku ja ebaloomulikuna. Nüüd, ise sama tehes, ma seda aga ei tajunud. Tegelikult ei jõudnud mulle vist päris kohalegi, et üldse trammis pilli mängisin! Küll märkasid seda teised – üks väike poiss näitas näpuga karmoška peale ja ütles emale, et temagi tahab sama pilli mängida. Sel hetkel oli uhke tunne end ületada, tunda rõõmu, et olime saanud anda edasi pärimuspisikut, mis meil noortekoja liikmetel sees on!
Mina rivi ühes, Eesti Vabariigi president teises otsas
Jõudnud Kadriorgu presidendi ukse taha, oli ootusärevus suur – näis, mis saama hakkab! Hakkasime laulma:
“Kadri omma kavvõst tullu, katri,
üle suu, läbi libe, katri.
Kadri küütse külmetessa, katri,
varbavalu ajava, katri…”
Laul ja koputus tõid uksele president Alar Karise, kes uhkelt uksest välja astus. Tema järel valgusid kahte leeri nõunikud, kaameramehed ja teised ametnikud. Laulu lõpetades tutvustas kadriema kadripere liikmeid ning tahtsime teada, kuidas võõrustajate jalg tatsub. Tõmbasin lõõtsa lahti ja kahes veerus tants võis alata. Võimas tunne oli presidendiga vastastikku seista – mina rivi ühes, tema minu vastas teises otsas – ja talle karmoškat mängida. Lõbu oli kõigil laialt ning tantsida lossirahvas oskas.
Panime neid proovile ka kõikvõimalike mõistatustega. Kõige lihtsam ja meile endile mõistetavam, kuid terve õhtu jooksul õiget vastust saamata, kõlas nii: “Mõista, mõista, mis see on: läheb üles-alla, aga ei liigu?”
Tarkus kontrollitud, algas hädaldamine: karu on nõnda kõhnaks jäänud, noorikul titt nutab, kõhud on kole tühjad… Hala oli edukas ja aitas teenida meile välja korvitäie maiustusi. Vastutasuks jagasime Kadrioru lossi rahvale aga kamaluga tarka nõu, pere-, karja- ja viljaõnne ning praegusele ajale vastavalt ikka tugevat tervist ja vaktsineerimisedu. Kadrinoorik poetas kindluse mõttes põlletaskust veel mõned herneterad võõrustajate peopesadesse. Tänasime pererahvast lahke vastuvõtu eest ja asusime edasi pikale teele – ees ootamas riigikogu, Tallinna linnavalitsus, kesklinnavalitsus ja kultuuriministeerium.
Eestlaste tagasihoidlikkus ja võõramaalaste julge pealehakkamine
Erilise tähelepanu osaliseks saime ka oma teekonnal, mil Raekoja platsil kogunes meie ümber hulk turiste ja teisi möödakäijaid, kõik pildistamas ja omavahel kommenteerimas. See andis paraja kuulsusemaigu ja üldsegi – millal veel olen ühe päeva jooksul sadadele möödujatele pilli saanud mängida?!
Püüdsime kaasata juhuslikke kohalolijaid tantsima “Nõianeitsit” ja “Aleksandra valssi”, kuid see oli hetk, mil lõid välja eestlaste tagasihoidlikkus ja välismaalaste julge hakkamine… pealtvaatajaks. Meiega lõi kampa vaid üks kena Eesti naisterahvas, kes kunagi rahvatantsu harrastanud. Turistid jälgisid mängu kõrvalt kaedes. Igal juhul pakkusid kadrisandid rõõmu kõigile, sest samas toimuv jõuluturg lausa säras uudishimulikest lastest ja täiskasvanutest! Loodetavasti tekitasime nii mõneski huvi või igatsust pillimängu ja eestlaste külluslike traditsioonide vastu.
Kadrimask tagab vabaduse ja hirmuta oleku
Jõudes tagasi oma alguspunkti, olime kõik rohkete emotsioonide koomas. Jagasime vennalikult teenitud kraami ning muljetasime, hääles erutus ja rõõm. Ülev tunne kestis veel pikalt ja kestab siiani, kui õhtut meenutan.
Nüüd, iga kord, kui jälle vanalinnas ringi kõnnin, mõtlen, kuidas ikka julgesin sellist kadrisantimist kaasa teha – pole ju tõepoolest tavapärane valgeis riideis, pill käes hüüdmas, mööda linna ringi sanditada. Olen kindel, et üksi poleks ma seda iialgi võinud teha, aga ühes viie teise kadriga ei kõhelnud ma kordagi! Ja sellise vabaduse, hirmuta oleku tunde tagas mulle kadri mask. Nii et Sina, kes sa lavahirmu pärast kuskil esineda ei julge, sul on hea võimalus nüüd aastakese harjutada ning järgmisel mardi- ja kadripäeval mask ees mööda linna või külasid, kortereid või majasid laulda ja pilli mängida! Sandimaski iva ongi ju selles, et keegi sind selle alt ära ei tunneks!
Lõigukesi meie tegusast õhtust jõudis “Ringvaate” ja Postimehe vahendusel ka ülejäänud Eesti rahvale.
Kertu-Liis Õnnis
Eesti Folkloorinõukogu Noortekoda
Comments are closed.