Anne, nii me teda kutsusime, ja talle see sobis, sai ristinimeks Anna, kui ta 1925. aastal Tääglovas paljulapselisse Kuslapuude perre sündis. Suures peres olid kõikidel oma kohustused ja vastutus, tööd tuli teha varasest noorusest peale. Aitas laul ja lahke meel. Lauldi kõikjal: põllul, talgutel, külapidudel, sugulastel külas käies. Laululised olid ema Darja, õde Aleksandra, teisedki sugulased – Anne kasvas koos leeloga. 1940. aastal lõpetas Anne Obinitsa 6-klassilise kooli, hiljem õppis Petseris õmblemist. Mehele läks 1947. aastal Väino Linnupuule ja asus elama Tobrova külla. Perre sündis kolm last, abikaasa ja varalahkunud tütar ning poeg ootavad ema juba igavikuriigis. 1955. aastal asuti elama Võrru, kuhu abikaasa ehitas maja. Siin, oma kodus, sulges Anne 96. eluaastal silmad viimseks uneks. Võrus läks Anne tööle teeninduskombinaadi Tamula kudumistsehhi, kus oli hinnatud oma ilumeele, hea maitse, kohusetunde ja täpsuse poolest.
Seto leelo oli Annele alati oma ja hingelähedane. 1953. aastal kutsus ta kokku väikese leelopargi – neli Tobrova naist. 1955. aastal sõideti juba kuueteistkümnekesi Tallinnasse laulupeole. Võrus jäi leelo muude kohustuste tõttu mõneks ajaks kõrvale. Kuni 1986. aastal jõudis energiline Anne tõdemuseni, et leelota ei saa läbi ei tema ega Võru linn. Ta leidis Võrus seto juurtega laululised naised ja leelokoor Helmekaala´ oligi sündinud. Hakati tegutsema Kandle kollektiivina, käidi koos Anne juures tema kodus. Aktiivselt osales Anne koori töös 2008. aastani, siis sundis tervis teda kõrvale jääma. Koor jätkab Anne suureks rõõmuks tegevust, püüdes hoida Anne rikkalikku leelopärandit.
Anne eestvõttel ja korraldamisel toimusid 1989. ja 1991. aastal linapäevad Obinitsas ja Kandle laval. 1996 tehti kaasa ehtsates seto pulmades. Pulmakombeid, aga ka muid vanu rahvakombeid tutvustati veel mitmelgi üritusel. Ikka osaleti Baltical, teistel festivalidel, Seto Kuningriigi päeval, 1994 pärjati Anne sõnolisõ tiitliga. 1997. aastal osaleti Tallinnas Niguliste kirikus L. Karreni multimeediaetendusel “Pühamu”. 2000. aastal löödi kaasa Lelle mõisas J. Rohumaa suvelavastuses „Tagaaetav“, 2001. aastal Polli talus M. Blosfeldti projektis koos ansambliga „Tunnetusüksus“ ja ETV tütarlastekooriga. Käidi juba ka välisreisidel, kõik toimus ikka Anne energilisel ja elurõõmsal eestvõtmisel.
1992. aastal omistati Helmekaalule Alfred Doepferi Ida-Euroopa rahvakunstipreemia. Vaieldamatult oli sellise rahvusvahelise preemia määramine tunnustus Anne suurepärasele ja hingega tehtud tööle. 2000. aastal sai Anne Kultuuriministeeriumi tänukirja, 2001. aastal Eesti Folkloorinõukogu tunnuskirja, 2002. aastal omistati Annele EV Valgetähe V klassi teenetemärk, 2005. aastal said leelokoor Helmekaala´ ja Anne Eesti Folkloorinõukogu pärimuskultuuri auhinna sihipärase ja tulemusliku loomingulise tegevuse eest. 2006. aastal sai Anne folkloorirühma juhendaja kõrgema kategooria.
Lauluimä Anne jättis meile palju toredaid laule, ta oli andekas laululooja ja suurepärane iistütlejä, väga ilusa häälega. Seto leelo keskel üles kasvanuna kandis ja andis ta seda edasi kõige ehedamalt, leelolaul oli osa temast, nagu tema oli osa elavast seto kultuurist.
Anna Linnupuu sängitati Võru kalmistule omaste kõrvale 4. jaanuaril 2022. aastal.
Annõkõnõ, lauluimäkõnõ
Lahkõ leelonaasekõnõ
Kundsõni mi´ kumardami´
Avvu sullõ annami´
Sinno meeleh mäletämi´
Sinno hingeh hoiami´
Õt jätit leelo naisil laulda´
Viisi´ meele veerätellä
Helü hõpõhõimulõ
Sõna´ seto rahvalõ
Annet jäävad mälestama:
Leelokoor Helmekaala´
Eesti Folkloorinõukogu
Eesti Rahvakultuuri Keskus
SA Võru Kannel
Comments are closed.