Kui me lapsed olime, tegime kodus õdedega Tahma-Toomast. Väga täpselt ma ei mäleta, millest me ta ehitasime, aga ühele vanale luuale kuidagi riided selga pusserdasime.
Meie külas oli neli maja, millest üks oli suvila – sinna ei olnud ilmselgelt mõtet Tahma-Toomast viia. Viisime Tahma-Tooma kõigepealt ühe naabri ukse taha ja jäime ootama, millal ta selle avastab. Mõnda aega ümber maja luuranud, saime aru, et naabrit pole kodus. Tõime Tahma-Tooma tema ukse tagant ära, sest pool lõbu jääb ju olemata, kui pole kedagi, kes laiskuse nuku avastaks!
Teisel naabril oli väike kuri koer, kes oli vist meid kõiki juba kannast naksanud, nii et me ei julgenud õuele minna. Luurasime ümber maja ja leidsime lõpuks lahenduse – viskasime Tahma-Tooma naabrite küüni katusele. Me olime väikesed, Tahma-Toomas suur ja küüni katus kõrgel – läbi naeru loopisime Tahma-Toomast ikka tükk aega enne, kui ta lõpuks küüni katusele pidama jäi. Suur oli meie (kahju)rõõm: „Nüüd on naabritel aasta otsa toad sassis, ha-haa!“
Oma lastega ma polegi Tahma-Toomast teinud. Täiskasvanuna on kuidagi kahju, kui kortermaja naabrid, teadmata, mida Tahma-Toomas tähendab, selle enda ukse taha jätavad või veel hullem – tuppa viivad!
Kõige toredam igasuguste selliste tegemiste juures on olnud kambavaim. Seda tunnet ja rõõmu meenutame nüüdki õdedega kokku saades. Eks need vanad kombed olegi tore viis ühiseid mälestusi luua. Mõtlen praegugi, et äkki sel toomapäeval teen kolleegidele mingi vingerpussi…
Karin Mägi
Läänemaa folkloorikuraator
Comments are closed.