Baltimaadel saabub pime talveaeg õige varakult, alates sügisest jäävad päevad järjest lühemaks, päikest näeb harva ning maapind külmub üsna mitmeks kuuks. Mõistagi on sellised ilmaolud läbi sajandite tuntavalt mõjutanud Läti maarahvast, kelle elu oli enamjaolt seotud põlluharimisega. Seetõttu sobis talvine aeg tubasteks tegevusteks nagu käsitöö, aga ka loomingulisteks ja meelt lahutavateks ettevõtmisteks, näiteks maskeeritult perest peresse käimiseks ja naabrite külastamiseks.
Lätlastel vältab maskeerimise aeg hilissügisest varakevadeni ehk rahvapäraselt öelduna mardipäevast vasteldeni. Maskeeringute hooaja juhatavad sisse mardipäev ja mardisandid (maskarāti). Teadaolevalt kuulus maskeerimine ka teiste talviste pühakupäevade, sh kadripäeva, andresepäeva, barbarapäeva ja tõnisepäeva kombestikku.
Talvised maskeeringud kulmineeruvad jõuludega, s.o talvise pööripäeva ajaga, millest alates hakkavad päevad jälle pikenema. Viimane maskidega seotud tähtpäev on varakevadisse aega jääv vastlapäev (Meteņi), mil maa hakkab ärkama. Vasteldel, mida tähistatakse vahetult enne suurt paastu, on kokkupuutepunkte paljude maade karnevalitraditsioonidega.
Kirevad maskeeringud
Maskeeringutega seotud sündmuste ja maskeeritud tegelaste kohta on säilinud mitmeid erinevaid nimetusi, mis võivad Läti eri paigus varieeruda. Kõige enam on levinud veel tänapäevalgi kasutusel olevad nimed ķekatas, budēļi ja čigāni, samas kui mõnedes teistes piirkondades tähistatakse maskeerituid sõnadega maskarāti, vecīši, kaitas vm.
Suur osa Läti maskeerimiskombeid puudutavast materjalist ja intervjuudest on kogutud sõdadevahelisel perioodil. Maaelanike puhul on maskeerimise põhjusena esile toodud rituaalne viljakuse taotlemine nii põllule, loomadele kui ka inimestele. Maskeeritud tegelased ei tohtinud olla äratuntavad ja sageli olid nad seotud kadunukeste hingedega, kelle külaskäigust loodeti head õnne. Kui tänapäeval tutvustatakse maskeeringuid nooremale põlvkonnale juba lasteaedadeski, siis möödunud sajanditel oli see peamiselt täiskasvanute pärusmaa ning mõned maskeeritud tegelased võisid olla koguni lastele hirmutavad. Sellegipoolest ei täitnud maskid vaid rituaalset eesmärki. Intervjuudest koorus välja ka maskeerimise sotsiaalne pool – oli ju lõbus täita pimedad talveõhtud tantsude, laulude ja naljategemisega. Pühadeaegse maskitraditsiooni täpset algust on raske määrata, sest enamasti keskenduvad allikad vaid söömingule ja pidutsemisele. Kuni 20. sajandi alguseni oli maskeerimine elevust tekitavaks tavaks ka linnades. Praegu hoiavad maskeerimiskombeid elus folkloorigrupid, pered, kultuurikeskused ning need on populaarsust kogumas ka nüüdisaegse linnarahva seas.
Surm toob õnne ja tammepalk viljakust
Kõige mitmekesisemad on talvise pööripäevaga seotud maskeeringud. Pea alati on siin tegelasteks loomad – sageli kohtame kurge, karu, hobust ja teisi kohalikke loomi. Hunt ja sokk esinevad tihtipeale paaris mehe ja naisena, sümboliseerides öö ja päeva vaheldumist, musta ja valget. Tavapärane oli riietumine stereotüüpseteks külaühiskonna tegelasteks või vastassugupoole rõivastesse. Maskeeringutes esinevad sageli mustlased, ennustaja, pikk naine ja pisike mees, vanamehed, vahel ka ratsamees ja muusik. Üks populaarsemaid tegelasi on Surm, kes vastupidiselt oma halvale kuulsusele toob majapidamisele ja kõigile pereliikmetele hoopiski õnne. Huvitava nähtusena on jõulumaskeeringutes esindatud ka heinakuhi ja luud.
Lisaks maskidele oli talvise pööripäeva tähistamisel kesksel kohal rituaalne tammepalgi (bluķis) veeretamine või lohistamine. Maskeeritud tegelased lohistasid palki kas ümber oma maja ja põldude või naabriperede vahet, tuues nii järgmiseks aastaks taludele õnnistust ja põldudele viljakust ning kaitstes kodusid kurjade vaimude eest. Samal ajal sümboliseerib ümar palk ka lõppenud aastaringi ja kätkeb endas kõiki päikeseaasta vältel ette tulnud juhtumisi. Kui jõulupalk on pühade ajal oma lõplikku sihtkohta toimetatud, tuleb see seal ära põletada. Ühes sellega jäetakse selja taha vana aasta mured ja tehakse ruumi uuele saabuvale aastale ning kõigele, mida see endaga kaasa toob.
Kui varasemal ajal oli maskeerimine ja jõulupalgi veeretamine levinud eeskätt maapiirkondades, siis tänapäeval tehakse seda ka Läti linnades, tõmmates kaasa hulgaliselt eri masti osalejaid ja pealtvaatajaid. Igal aastal toimub Riia vanalinnas karnevalisarnane rongkäik – erinevateks tegelasteks maskeeritud rahvas lohistab palki läbi tänavate, seejärel kogunetakse keskväljakule laulma, tantsima ning mängides ja pildikesi etendades oma kostüüme näitama. Lõpuks puupalk põletatakse, tähistades nõnda uue aasta saabumist. Võimalik, et sellel traditsioonil on ühisosa keskaegse Mustpeade vennaskonna sarnase kombega. Jõuluajal ja eriti vastlapäeval kandsid vennaskonna liikmed väljakule puu (bom) ja süütasid selle pidustuste lõpus põlema.
Kuigi on raske öelda, kas need kombetalitused on omavahel seotud ja teineteist mõjutanud, on need ometi sarnase ülesehitusega ning sisaldavad mõtet, et vana tuleb enne uue tulekut ära põletada. Jõulupalgi lohistamisest on teateid alates keskajast mujaltki Euroopast, Lätist on sellekohaseid andmeid 18. sajandist.
Tekst: Rūta Bruževica
Fotod: Andres Treial, Laura Liinat, Läti Rahvakultuuri Keskus, Madara Bertina
Toetajad: Kultuuriministeerium, Tallinna Kodurahuprogramm
Comments are closed.