Pärimuskultuuri auhinnaga Päku tõstetakse esile isikuid või kooslusi, kes on panustanud valdkonna järjepidevuse hoidmisesse ja tulevastele põlvedele edasiandmisesse. Tänavu pälvisid auhinna kuus silmapaistvat käsitöö- ja pärimuskultuuri hoidjat, kelle töö on kujundanud Räpina Aianduskooli üheks Eesti olulisemaks pärandoskuste keskuseks. Uurisime nende käest, kuidas elab traditsiooniline käsitöö Eestis, mis neid õpetajatöö juures hoiab ja kuidas nad oma erialadeni jõudsid. Oma mõtteid jagasid Merle Randla, Ulve Kangro ja Ülle Sarnit, kolleegide vastused kogus kokku Karin Otsus.
Kuidas elab eesti traditsiooniline käsitöö? Kas jagub piisavalt huvilisi, et need oskused ja teadmised saaksid veel pikalt edasi kanduda? Kas ja kuidas on huvi käsitöö vastu aastate jooksul muutunud?
Huvi käsitöö vastu on jätkuv ja ei kao kuhugi. Kõige enam segab see, et mittekäsitöölised peavad käsitööd hobihariduseks ja kuulutavad seda valjuhäälselt.
Tore on näha, et inimesed jõuavad Eesti traditsioonilise käsitöö juurde. Huvilisi on jätkuvalt ning on rõõmustav, et järjest rohkem otsitakse käsitööst enamat kui pelgalt oskust midagi oma perele teha. Otsitakse tähendust, loomingulisust ja sidet oma juurtega. Inimestel on soov luua midagi ainulaadset ning kvaliteetset, mis pakuks tulevikus ka lisasissetulekut.
Meie kooli tekstiilkäsitöö eriala algusaastatel olid õpilased vanuses 40+, kuid nüüd huvituvad käsitööst ka nooremad inimesed. Nemad on rahvusliku käsitöö edasikandjad pikemas perspektiivis.
Samas seisneb erinevus varasemate aastatega selles, et vanem generatsioon omas valdavalt juba eelnevalt mingil tasemel käsitööoskusi. Noorte tulijate hulgas on palju neid, kell varasem kokkupuude käsitööga on olnud rohkem meisterdamise tasemel ja nad ei tea, et käsitöö vajab aega, täpsust, kannatlikkust ja pingutamist.
Noored ei pruugi enam traditsiooniliste tehnikate juurde jõuda samal viisil nagu varasemad põlvkonnad ja on tore näha seda suurt õhinat, millega tullakse käsitööoskusi õppima. Seetõttu usume, et meie käsitööoskused ja -teadmised kanduvad edasi ka tulevikus, kuid see ei saa olema lihtne. Tuleb „pildil püsida“ ja end vajalikuks teha ka väljapool tantsu- ja laulupidude aastaid.
Oktoobris tähistatakse õpetajate päeva ning õpetajaametist on üldse viimasel ajal palju juttu, sageli ka negatiivses toonis. Mis teid selle ameti juures hoiab?
Merle Randla: Mind õpetajana inspireerib eelkõige võimalus olla osa õppija arenguteest, kus avastatakse oma oskuseid, saadakse juurde julgust. Käsitöö õpetamisel on eriti tore see, et tulemus sünnib läbi tegemise. Sageli näen, kuidas õppija tuleb tundi kahtlusega, kas ta üldse oskab või suudab, kuid samm-sammult valmib midagi, mille üle ta võib uhkust tunda. Need hetked annavad ka õpetajale palju energiat tagasi.
Mulle meeldib ka see, et õpetamine tähendab pidevat õppimist. Iga uus grupp, tehnika või projekt pakub võimaluse ise areneda. Õpetaja töö ei ole ainult teadmiste edasiandmine, vaid inimeste toetamine nende isiklikul ja erialasel kasvuteel.
Ulve Kangro : Mind hoiab selle juures vastupandamatu soov oma teadmisi ja oskusi edasi anda.
Ülle Sarnit: Selle ameti juures on rõõm teha tööd, mis meeldib, midagi ise oma kätega luua ja oma oskusi jagada, tunda rõõmu õpilaste arengust ja tulemustest. Hinnaline väärtus on kokkuhoidev kollektiiv. Hoolivad ja toetavad kolleegid aitavad ka raskemad ajad üle elada.
Karin Otsus: Kõige rohkem hoiab ameti juures see , et saab suhelda sarnase ellusuhtumisega inimestega, nii kolleegide, õpilaste kui ka vilistlastega. Püüda elus hoida oskusi, mille tulemuseks on püsiva väärtusega keskkonnasõbralikud esemed. Rõõm on näha, kuidas inimeste suhtumine asjadesse ja materjalidesse õppeaja jooksul muutub.
Oluline on ka see, et sel erialal on ka õpetajatel võimalik ikka ja jälle midagi juurde õppida, sügavuti minna.
Traditsioonilise käsitöö juurde käib palju tehnikaid alates kangakudumisest kuni nahatööni. Kuidas olete enda erialadeni jõudnud?
Merle Randla: Minu teekond käsitöö juurde on kulgenud läbi lapsepõlves nähtud eeskujude ja soovi luua oma kätega päris oma asja. Tehnikatest on mulle kõige südamelähedasemad tikkimine, õmblemine, kudumine ja nahatööd, mida läksin õppima kohe pärast keskkooli. Õpetajatöö käigus olen paljusid tehnikaid süvendatult juurde õppinud. Mind paelub eriti see, kuidas saab traditsioonilisi oskusi kasutada tänapäevases võtmes ning anda vanadele töövõtetele uus elu.
Ülle Sarnit: Nõukogude ajal oli kaubandustutvusteta vanematega noorel võimatu ennast isikupäraselt riietada. Olematute oskustega õmmeldi emale väikseksjäänud kleidist pluus, kooti Islandi kampsun, heegeldati heegelmotiividest vest ja nii edasi. See kõik oli vajaduspõhine tegevus, et hallist massist eristuda. Mingil hetkel tekkis vajadus õmmelda kvaliteetseid riideid. Aitäh Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi toredatele rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise eriala õpetajatele! Selle kooli õppest omandatud teadmised ja oskused on ladunud mulle vundamendi praegusel erialal töötamiseks.
Karin Otsus: Mina pean alustuseks tänama oma keskkooliaegset käsitööõpetajat. Õpilasi oli tol ajal klassis palju ja õpetaja ei jõudnud meiega tegeleda. Kõik tööd jäid poolikuks. Aga õpetaja ei „tapnud“ käsitööhuvi ära, jäi soov käsitööd teha ja osata. Edasi tuli juba Kunstikombinaat ARSi kangakudumise ateljee, seal sain oskused õpipoisina. Kuna tundsin, et tahan käsitööd rohkem osata, siis järgnes Tallinna Pedagoogilises Instituudis käsitööõpetajaks õppimine. Oskused sain kõigi käsitöötehnikate kohta, aga arenemisvõimalusi on lõputult.
Auhinnaks saadud preemiaraha eest sõidavad Räpina Aianduskooli käsitööõpetajad Lätti sealse käsitööga tutvuma ning akusid laadima.
Comments are closed.