4. septembril esitati Soomes UNESCO-protsessi koordineerivale Museovirastole ideekavand, eesmärgiks algatada Soome ja Eesti ühistaotlus läänemeresoome regilaulu kandmiseks UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Ideekavandi esitamist vedasid eest Pekka Huttu-Hiltunen ja Kati Kallio Soomest (Regilauluakadeemia ja Soome Kirjanduse Selts), Eesti koordinaatorid olid Lauri Õunapuu ja Janika Oras (Eesti Folkloorinõukogu ja Eesti Kirjandusmuuseum). Suur tänu kogukondadele ja rühmadele, kes mõttega kiiresti kaasa tulid ning ideekavandi esitamist toetasid!
Regilaul – vana, kuid elav
Regilaul on üks läänemeresoome rahvaste vanemaid ja omapärasemaid kultuurinähtusi. Selle juured ulatuvad paarituhande aasta tagusesse aega, mil tänapäevased läänemeresoome rahvad ei olnud veel välja kujunenud. Tänases Soomes ja Eestis leidub praktikuid kõigi regilaulurahvaste – soomlaste, karjalaste, lüüdide, isurite, vadjalaste, eestlaste, setode – seast. Eestis on järjepidev laulukultuur säilinud Setomaal ja Kihnus, mujal elavnes regilaulude laulmine 1970ndate folklooriliikumise ajal ning tänapäeval on üle Eesti päris palju suuremaid ja väiksemaid regilaulukogukondi ja -võrgustikke, traditsiooni üheks osaks on selle õppimine kõrgkoolides, samuti uurimine.
Eesti ja Soome vaimse kultuuripärandi nimistu praktika on regilaulu osas olnud üsna erinev. Soomes on regilaul (soome keeles runolaulu) 2017. aastal kantud riiklikku nimistusse ja juba varem tekkis rahvusvahelise UNESCO taotluse idee. Eestis aga on nii rahvusvahelise vaimse pärandi nimistus kui ka riiklikus nimistus piirkondlikud traditsioonid: UNESCO vaimse pärandi nimistus seto leelo ja Kihnu kultuuriruum, mille üheks osaks on sealne regilaul, lisaks on laulmist ja saunaloitse nimetatud ka Võromaa suitsusaunatraditsiooni osana; riiklikus nimistus on seto leelo kõrval regilaul Lääne-Virumaal ja Harjumaal. Võib-olla see on märk traditsiooni algse tähenduse püsimisest, sest regilaul on läbi aja olnud oluline kogukondlike ja piirkondlike seoste loomise ja tunnetamise vahend. Samas ei puudu Eestis siiski ka sündmused, kus võib tajuda, millise mitmekesise ja mitmeid niite pidi seotud võrgustiku eri paikade regilaulukogukonnad moodustavad. Seda tunnet on aidanud luua laulutoad Viljandi pärimusmuusika festivalil ja Baltical, Metsalaulupidu, Arhailiste Meeste ja Lüü-Türri korraldatud kokkusaamised, kaugemalt kutsutud eeslauljatega regilaulutoad ja -pesad mitmel pool Eestis – ja 2028. aastal jõuab regilaul ka rahvamuusikapeole.
Laulutraditsioonid UNESCOs
UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse on juba kantud mitu Läänemere piirkonna vana laulukultuuri: Läti suiti kultuuriruum oma burdoonse laulutavaga, Leedu arhailine mitmehäälne sutartinė traditsioon, Norrast stev, kus on ühendatud laul, pillimäng ja tants. Oleks kõigiti loomulik, kui nimistusse jõuaks ka läänemeresoome regilaul, Euroopa kontekstis vägagi arhailine ja ometi tänaseni elavana püsinud traditsioon.
Praegu hindavad ettepanekut Soome vaimse kultuuripärandi eksperdid ning seejärel otsustab sealne haridus- ja kultuuriministeerium, milliste UNESCO-taotluste ettevalmistamisega edasi minnakse ja kas regilaulutaotlus kuulub nende hulka. Kui jah, siis algab 2027. aastal mitmeaastane ettevalmistusprotsess, kuhu on kaasatud nii Soome kui ka Eesti regilaulukogukonnad ja mille lõpptulemuseks peaks olema ühine taotlus UNESCOle 2029. aasta kevadel. Sõltumata ideekavandi edust tuleks tänane Eesti regilaulutraditsioon kanda riiklikku vaimse kultuuripärandi nimistusse ja seda protsessi on Folkloorinõukogu liikmetel võimalik omalt poolt toetada. Maailmapärandi nimistusse kandmine aitaks kindlasti tuua regilaulu Eestis ja rahvusvaheliselt rohkem nähtavale, aga samas tähendab see vastutuse võtmist selle eest, et regilaul püsiks jätkuvalt elavana, pakuks kooslaulmise rõõmu ja eneseväljendamise võimalust, hoiaks sidet esivanemate ja kodupaikadega, seoks kogukondi ja oleks võti nii mineviku kui tänapäeva inimeste mõistmisel.
Teksti kirjutas Janika Oras.
Comments are closed.