KRISTA SILDOJA
pärimusmuusika õpetaja ja uurija, pärimusmuusik
Lähemalt: www.rahvamuusika.ee
“Juba minu vanaisa Raivo oli viiuldaja, külaviiuldaja Taikses Oisu vallas Järvamaal. Oma teadmised viiulimängust sai ta kohalikust algkoolist. Pean tunnistama, et tema nooruspõlve viiuldamistest ma temaga tema eluajal vestelda ei jõudnud – olin liialt noor ega osanud küsida ning tema aktiivne pillimäng oli selleks ajaks katkenud.
Olen õnnelik, et formaalharidusest väljaspool on meie suguvõsas koguaeg pilli mängitud ja lauldud. Olen lapsest saati kuulnud oma isa akordionit mängimas. Minu muusiku elukutse alged peituvad just seal. Formaalharidus aga on osutunud ainsaks võimaluseks vanema pärimusmuusika kihistuse tundmaõppimise teel, kuna elavaid eeskujusid viiulimuusika alal ei olnud mul kusagilt võtta.
Oma õpingute käigus sattusin kokku eeskujudega, kes on minu hilisemaid valikuid suuresti mõjutanud. Õppides Tallinna Pedagoogikakoolis olid minu lisapilli ja ansambli juhendajateks Kukerpillidest tuntud Indrek Kalda ja Aarne Haasma. Sealt alates sai minust rahvamuusika tõsihuviline. Sügavuti ahvatlesid mind Tallinna-perioodil pärimuskultuuri võludega tutvuma Ain ja Õie Sarv, kelle juhendamisel ma “Leegajuse” pillirühmas viiuldasin 1992 -1994. Edasised õpingud viisid mind loogiliselt Viljandisse sealsesse Kultuurikolledžisse rahvamuusika erialale, kus minu esimesteks õppejõududeks viiuldamise alal olid Anneli Kont ja Raivo Sildoja. Teoreetilisi tarkusi jagasid sellised autoriteedid nagu Igor Tõnurist, Ingrid Rüütel, Vaike Sarv jt. Olen oma eeskujudele väga tänulik. Nimetan neid pigem eeskujudeks, kui õpetajateks – sest see, mida nad jagasid nn tunniväliselt, sel on rohkem kaalu minu jaoks.
Vaike Sarve kutsel ja eestvedamisel astusin Pärnumaa vana viiulimuusikat uurima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduste osakonda, kus kaitsesin 2004. a. kevadel magistrikraadi etnomusikoloogia alal.”