MARE MÄTAS
Elan oma nelja lapse ja kaugsõidu meremehest abikaasaga Kihnu saarel. Oleme siit pärit, siit on pärit meie tugev identiteet. Olen osalt mitteteadlikult, teisalt teadlikult õppinud kõike seda, mis kihnu kultuuris oluline:keel, rahvariidekandmine, loomapidamine ja põllutööd, käsitööoskus, traditsiooniliste toitude valmistamine, folkloor, kirikukombestik, aga ka laul, tants pulmades ja külapidudel. Tean nii mõndagi merendusest, kalpüügist, hülgepüügist ning looduse keskel ning meelevallas elamisest.
Samas ei ole mulle võõras raamatutarkus, töötan Kihnu Koolis ajalooõpetajana ning olen üle 10 aasta juhtinud SA Kihnu Kultuuriruum tööd, viinud ellu kõige eriilmelisemaid projekte kihnu pärimuskultuuri hoidmiseks ning üldisemalt saareelu toetamiseks.
Olen oma maailmavaatelt üpriski konservatiivne, arvan et vanu oskusi ja teadmisi tuleb hoida, Jumal teab millal neid võib vaja minna. Tähtis on oma kodukoht ja kogukond, mis loob identiteedi ja annab jõudu, tuleb hoida juured sügaval maas. Pean ülioluliseks kõikvõimalike oskuste säilitamist, arvan et inimene peab enda elushoidmisega ise toime tulema , mis võiks kaasajal tähendada oskust ise oma toit kasvatada, riided valmistada või kasvõi maja ehitada. Oskus on ka loodusega ühes rütmis elamine, märkide jälgimine või pühade pidamine ning sellega seonduvad traditsioonid. Oskus on ellu jääda, kui ühel päeval elekter peaks kaduma või internetiühendus või hoopis nafta. Soovin, et minul ja minu lastel ning kogukonnal ja kogu eesti rahval säiliksid oskused ellu jääda ja mitte loobuda oma kodust, identiteedist ja soovist siin maal lapsi kasvatada. Oleks oskus rõõmu tunda kõige pimedamal talveajal rahvariide tohutust ilust, värviküllusest või oskus nautida oma imeilusat rahvamuusikat pidude ajal. Jah, oskusi tuleb hoida, arvan mina.