Folkloorifestivalide võrgustiku CIOFFi poolt korraldatud Folkloriada festivali peetakse omasuguste seas üheks valdkonna tippsündmuseks. Festival toimub kord üle nelja aasta järel erineva CIOFFi liikmesriigi eestvedamisel erinevas maailma paigas. Kaks kuni kolm nädalat kestva ja poolsada 30-liikmelist kollektiivi võõrustava sündmuse korraldamine ei ole kindlasti kerge ega ka odav, juba festivali nime kasutamise eest tuleb korraldajariigil tasuda üsna kopsakas viiekohaline summa.
Folkloriada kandidaate valitakse üldiselt väga hoolikalt ning tööd festivali jaoks teeb nii võõrustajamaa rahvussektsioon kui ka rahvusvahelise CIOFFi juurde kuuluv Folkloriada töörühm. Käesoleva aasta augustis toimunud festivali korraldajaks valitud CIOFF Mehhiko oli teinud mõned aastad tagasi just uue värske alguse: rahvussektsioon, mis varem oli suletud ja halvasti funktsioneeriv, sai uue juhatuse, laiendas liikmeskonda ja muutus igati eeskujulikuks, tervet Mehhikot esindavaks ja väga hästi kontakteeruvaks üksuseks, kelle võimekust ja professionaalsust näitas 2013. aastal Zacatecases, tulevase Folkloriada peamises toimumiskohas, CIOFFi juhatuse kevadkohtumise korraldamine. Lisaks oli Zacatecase linnal olemas iga-aastane, u 10 välisrühma võõrustava rahvusvahelise folkloorifestivali korraldamise pikaaegne kogemus. Nendel põhjustel otsustatigi kinnitada CIOFFis Mehhiko folkloorimaailma lipulaevaks peetud Folkloriada korraldajaks ning paljude, sh Eesti Folkloorinõukogu esindajate, usk festivali igakülgsesse õnnestumisse oli üsna kindel.
Oma nõusoleku osalemiseks ja kinnitatud kandideerimisavalduse 2016. aasta Folkloriadale Mehhikos oli veel kuu aega enne festivali andnud kokku 69 kollektiivi üle maailma, neist reaalselt festivalile jõudis kohale 49. Mastaapsust lisas sündmusele ka reklaamitav programm: kolme ossa jaotatud festival algas nädalaste pidustustega UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud imekaunis Zacatecase linnas ja maakonna erinevates külades, samuti nädal aega vältev teine osa viis grupid laiali üle Mehhiko erinevatesse maakondadesse ning viimane osa pidi tooma kogu suure folklooripere kaheks päevaks tagasi kokku 20 miljoni elanikuga metropoli Mexico Citysse.
Eesti delegatsiooni koosseis oli väga mitmekesine ja väärikas esindamaks meie rahvakultuuri kõige mitmekesisemal moel: kaks ehedat folkloorirühma, noortekoja liige, käsitöölised ja festivali korraldajad. Seega saime täie õigusega võtta osa kõikidest Folkloriada ajal planeeritud rahvusvahelistest tegevustest: noortefoorum, käsitöö töötoad ja väljapanekud, foorumid ja erinevat tüüpi näitused.
Kas kultuurilised eripärad või lihtsalt saamatu korraldus?
Tagantjärele festivali peale mõeldes küsin endiselt, kas kultuurilised erinevused kaaluvad üles rahvusvahelise standardi jälgimise sellise mastaabiga suursündmuse korraldamisel? Või kas on üldse olemas piirideülest arusaama „heast organiseerimisest ja korraldusest“ ühel suursündmusel ning kui jah, siis milline see on? Kas meil, struktuure ja korda armastavatel põhjamaalastel on õigust, olles keset Ladina-Ameerika külalislahkust, nõuda kohapeal elavatelt ja tegutsevatelt inimestelt käitumist ja mõtlemist meie tavade ja arusaamade järgi? Võiks ju arvata, et kuna tegemist on nii mastaapse rahvusvahelise suursündmusega, mille puhul on ette teada osalevate riikide nimed, nende kultuuriline taust ning harjumised ja ka korraldajad ei ole selles rollis teps mitte esimest korda, siis ei tohiks tekkida üldse sellist küsimustki.
On ju meie jaoks hea tava informeerida gruppe õigeaegselt neid ees ootavast programmist, lava mõõtmetest ja tingimustest esinemiskohtadest, ees ootavate söögikordade kellaaegadest ja hommikusest bussi väljumise ajast majutuskohast. Olles ise olnud festivali korraldaja rollis, ütleksin, et sellise korrektse info edastamine on meie jaoks absoluutselt iseenesestmõistetav. Ladina-ameeriklaste mañana (määramata aeg tulevikus) ja ahorita (“kohe kunagi varsti”) on sageli eurooplaste ja ka eestlaste seas kasutusel kogu sealset kultuuri iseloomustava stereotüübina, omamoodi pilkava või vastandava terminina meie endi punktuaalsuse ja täpsuse kohta. Kas suutmatus võtta kriitilisel hetkel vastu olulisi otsuseid ja tegutseda kiiresti ja iseseisvalt probleemile vajalike lahenduste otsimisega on rahvuslik eripära, või on tegemist ikkagi lihtsalt väga halva korralduse ja organisatsiooni suutmatusega delegeerida vastutust? Folkloriada lubas tõlgendada olukorda nii ühest kui ka teisest vaatenurgast, sõltuvalt sellest, kui palju meil õnnestus näha korralduse köögipoolt.
„Kes on mu voodikeses maganud ja minu kausikesest söönud?”
Toome mõned näited. Festivalil oli abiks väga palju vabatahtlikke. Nii meie suurepärane rühmasaatja Eduardo, kes on rohkem eestlane kui mehhiklane, kui ka paljud teised, kellega otseselt kokku puutusime. Maalilises Puebla linnas oli meie (ja ka ülejäänud viie rühma) võõrustajateks ja vastuvõtjaks Puebla Riiklik Ülikool. Töökateks mesilasteks, kes käisid hommikusöögi jaoks nurgapealsest poest ostmas sinki, püüdsid praadida korraga rohkem kui 120-le inimesele hommikusöögiks munaputru ja keeta kaneelimaitselist kohvi, olid Puebla tantsukooli tudengid, tantsijad ja õpetajad. Eestlastena oleme harjunud, et kui hommikusöök algab kell üheksa, siis ta ka algab kell üheksa ja süüa pakutakse kõikidele korraga, hoolimata sellest, kas poest on hommikul sink ostetud ja munad praetud või ei. Sama päeva õhtul nägime neid samu noormehi ja tüdrukuid, kes tõid hommikusöögilauale kannude viisi teed ja värskeid puuvilju, Puebla ülikoolis suure teatrisaali lava tagustes ruumides, esinduslikult Puebla rahvariietes, rohke meigi, peensusteni lihvitud soengu ja sära täis silmadega, oodates külg-külje kõrval meie tantsijatega oma esinemist õhtusel galakontserdil. Võib mõista, et tühja kõhuga eestlane on kuri ja nõuab väljakuulutatud kellaajale rõhudes oma munaputru ja salatit. Võib samuti mõista, et majutuskohas puhaste voodilinade ja käterätikute nõudmine on iseenesestmõistetav ja kuulub ühel festivalil peaaegu et inimõiguste hulka. Kuid võib ka mõista, et entusiasmist ja huvist pärimuskultuuri vastu, ei ole vabatahtlikuna festivali juures tegutsev tantsija alati suuteline lahendama kohapeal järsku tekkinud toidukriisi, kui peakorraldajad ei ole sellist asja ette näinud ja oma abilisi õigeaegselt informeerinud või õpetanud, kuidas tuleb olukorda juhtida. Või et ettenähtud majutuskoha omanik ei suuda kell pool kaks öösel tagada 120-le inimesele puhast ja kuiva voodipesu ning pesemiseks rätikuid, kui festivali korraldaja ei ole teda eelnevalt informeerinud rühma tulekust ja vajalikest tingimustest majutuskohas. Eks ole õigus nii sellel, kes arvab, et sellised möödalaskmised on ühe mastaapse festivali raames lubamatud ja näitavad organisatsiooni suutmatust ja saamatust, kui ka sellel, kes tõlgendab tekkinud olukorda kui „paratamatut kultuurilist eripära“ – kõike ei saa kohe ja kellapealt, vaid just siis, kui õige hetk. Ning eks on õigus ka nendel, kes arvavad, et olgu põhjus äpardusteks missugune, tegemist on siiski kõrgemal tasemel välja kuulutatud pika traditsiooniga suursündmusega, millel osalejate harjumused ja korraldamise tingimused ei tule vastutajatele üllatustena, vaid on eelnevalt korduvalt kokku lepitud ja teadvustatud, ning seetõttu ei pea festivalile sõitnud välisriigi esindusdelegatsiooni liikmed taluma vastuvõtva poole omavahelistest rahamuredest, poliitilistest mängudest või sisetülidest põhjustatud puudujääke festivali korralduses.
Kui sellises olukorras läheb närv mustaks ja tuleb tahtmine lennata esimese vaba lennuga tagasi koju Eestisse, ei jää muud üle kui võtta asja eestlasele omase musta huumoriga ja võtta omaks kohalik mañana ja ahorita, olla mehhiklaste kombel rõõmus ja tunda elust mõnu, nautida hetke ja ajada juttu naaberlauas istuva sõbraga näiteks Benini Vabariigist. Või võtta öösel kell kaks oma kohvrid ja asjad, 29 eestlast ja bussijuht ja kolida ümber lähimasse hotelli, kus tuleb küll ainukest toas olevat voodit jagada veel kahe (mõnel juhul ka kolme) sõbraga, kuid see-eest on seal soe, puhas ja vaikne.
Folkloriadal juhtus lisaks munapudru ja tee otsa lõppemisele hommikusöögilauas ja vahetamata voodipesule uues majutuskohas ka palju muud, mis tunduvad nüüd tagantjärele juba humoorikad ning kui ei oleks kõike ise kogenud, ehk ei usukski. Hea küll, festivali köögipool ja osalejate siseasjad siseasjadeks, juhtub apsakaid ka kõige kogenumatel korraldajatel ja pärast esimesi „apsakaid“ oli selge, et Folkloriadal juhtub neid igapäevaselt ehk rohkem kui oleme harjunud kohtama ja taluma. Kuid seda, et „kultuurilise eripära“ alla läheb ka avalikult väljakuulutatud kontserdi kellaaja sujuvalt kaks tundi edasi nihutamine, sest lavameistrid monteerisid veel külaplatsil lava kokku, oli nähtus, mida üks folkloorifestivali külastaja ilmselt just sageli ei kohta. Tõenäoliselt oleks saanud ka siin olukorda rühma jaoks (publiku jaoks ei olnud viivitused ja silme all lava ehitamine mingiks segavaks faktoriks) tunduvalt paremaks muuta operatiivsema ülesannete delegeerimisega ja efektiivsema kommunikatsiooniga korraldajate ja rühma vahel.
Põlised traditsioonid kolme meetri kõrgustel lavadel
Pea kõikide välisrühmade kontserdid Folkloriadal toimusid selleks sündmuseks spetsiaalselt paigaldatud laval. Riigis, kus on elujõulised põlisrahvaste ning esiemade kombed ja traditsioonid leiavad igapäevaselt aktiivset kasutust järeltulevate põlvede hulgas, oli folkloorirühma lavale esinema seadmine üsna vastuoluline ja kentsakas valik. Pahatihti (peamiselt väiksemates külades) oli esinemiseks üles seatud lava palju kehvemas seisus kui lava all olev sile ja kaunite nikerdustega lai sillutis, kus peal oleks eestlasliku loogika järgi saanud teha imeilusa peo koos rahvaga. Mida kontsert edasi, seda rohkem sai meile selgeks, et Mehhikos käivadki asjad sellisel viisil. Siin on kombeks, et folkloorirühm või ka mõni muu kollektiiv pannakse esinema vähemalt kolm meetrit kõrgemale lavale, sageli on see ülejäänud publikust veel piiratud ka tara või lindiga, ning kogu laval toimuvat võimendatakse väga valjult läbi helisüsteemi ja/või kuvatakse lava kõrvale suurtele ekraanidele. Distants laval esineja ja publiku vahel on seega üpris suur ja vahel on seda lausa füüsiliselt võimatu ületada. Leigarite ja Leesikate suhtes, kes on just väga kogenud spontaansete, ühiselt loodud vahvate „külapidude“ eestvedajad (nt Eesti Vabaõhumuuseumis), tundus selline korraldus nii mõnelgi hetkel grupi potentsiaali raiskamisena. Me teadsime, missugust energiat ja innustust suudame pakkuda tantsides kohalikega, viies läbi tantsu õpitubasid või lihtsalt pidutseda väiksemas ja vahetus ringis kõik koos. Kultuuriline elamus labajalast „eheda eestlasega“ silmast silma koos tantsides või teda kolme meetri kõrguselt lavalt vaadates võib olla üsnagi erinev. Leigarite ja Leesikate professionaalsuse, väga hea ettevalmistuse ning kõrge kunstilise taseme juures ei olnud muidugi ka mingi probleem anda Calderoni teatri hiigelsuurel laval tunniajane soolokontsert, mis kindlasti tekitas vaatajaskonnas üsna tõese ja eheda elamuse ja arusaamise eesti pärimuskultuurist.
Lihtne on seletada pärimuskultuuri lavale kolimist elava traditsiooni hääbumisega, kus „folkloori teise elu“ üheks ilminguks ongi selle uuesti lavastamine, sh ka lavale seadmine ja sel viisil inimestele tutvustamine. Siiski väidan puhtalt enda isiklikele vaatlustele ja tähelepanekutele tuginedes, et mehhiklaste harjumus korraldada folkloorirühmadele mastaapseid galakontserte erinevatel lavadel ei tulene vähesest kontaktist ja seotusest oma pärimusega, vaid millestki muust. Pärimuskultuuri ja oma traditsioonide tundmine Mehhikos on küllaltki elujõuline, seda eriti väiksemates põlistes kogukondades.
Seda, et mehhiklased oskavad ja armastavad tantsida ka igapäevarõivastes, ilma lava ja organiseeritud olemiseta, lihtsalt heade pillimeeste saatel, kogesime callejoneadade külastamisel – see traditsioon, kus linnarahvas koguneb tänavatele, kus linna muusikud mängivad traditsioonilist selleks puhuks mõeldud muusikat ja rahvas tantsib, juuakse mescali ja liigutakse koos muusikutega mööda tänavaid tantsides ringi. Kuid Mehhikole omaselt (väga selge käsuliini ja hierarhiaga ühiskonnas) on igal asjal ja tegevusel oma kindel koht ning pillimeeste järgi omade keskel tantsimine on mõeldud callejoneadade jaoks, eesti folkloorirühma tantsimine tuleb tõsta aga külalise väärikust ja au rõhutades kõrgele lava peale.
Võimalikke põhjuseid mehhiklaste lavakontsertide taga võib olla veel teisigi. Lisaks soovile külalist võimalikult suure reklaami ja avalikkuse tähelepanuga presenteerida ja eksponeerida, on üheks põhjuseks ilmselt ka mehhiklaste suur populatsioon, elanike tihe asustus ka kõige väiksemates külades. Meie jaoks tähendas see väga rohke publikuga kontserte. Mehhiklased on uudishimulikud ja osavõtlikud. Nad armastavad kontsertidel käia ja võimalust elada publikuna kaasa, olgu siis rongkäigus lehvitades või külaplatsil tooli peal istudes. Zacatecase linnas endas on juba 140 tuhat elanikku, maakonnas üle kahe miljoni. Pole siis ime, et Nievese külaplatsile (elanike arv 5600) kokku tulnud rohkem kui pooletuhandepealine publik tundus uskumatult suure rahvahulgana. Ning selleks, et ka kõige viimases reas istuv noorpaar näeks, mismoodi eestlased labajalga keerutavad või kuuleksid, kuidas kõlab regilaul, on vaja tõsta tantsijad kõrgele üles ja võimendada lauljate häält.
Paaril korral olime sunnitud turvalisuse kaalutlustel laval esinemisest loobuma ja kolima tantsimistega alla (üldjuhul väga ilusale ja korralikule) kiviplatsile, ning nendel kordadel tegid Leigarid ja Leesikad oma esinemise lõpus ka ühistantse koos kohaliku rahvaga. Oh seda elevust ja pildistamist, mis siis lahti läks, kui mõni meie nägusatest tantsijatest või sihvakatest noormeestest võttis kohalikke härrasid ja daame tantsima sabatantsu või ringmängu! Ei mingit publiku mangumist ja partneri valimist, mehhiklane hüppab hopsti oma pingilt üles ja tuleb palgete õhetades eestlastega tantsima, tänades pärast siiralt tantsu eest ja loomulikult, kui vähegi võimalik, tehes pärast ka oma partneriga koos pilti. Seega ühistantsimisi mehhiklased ei pelga ja kontsertidel käia neile meeldib.
Samuti nagu pole mingiks probleemiks nende jaoks oodata külaplatsil kaks ja pool tundi edasilükkunud kontserdi algust. Mehhiko külades on tavaline nähtus koguneda pärast lõunat külaplatsile, ajada juttu naabriga, osta tacosid ja kartulikrõpse ning tunda lihtsalt elust rõõmu, kuniks ehitusmeistrid saavad lava kokku monteeritud ja eestlased heliproovi kõigi silme all tehtud ja kontsert alustatud. Ei mingit nurinat korraldajate suunal, ei mingit rahulolematust ega stressi.
Mehhikost jäävad meelde inimesed
Mehhiklased on üldjuhul väga meeldiv ja sõbralik rahvas. Riigis, kus valitseb kohati äärmine, eestlase jaoks isegi kujuteldamatu vaesus, kõnnivad inimesed tänaval ringi naeratades ja rahumeelsetena. Tavainimeste avatus, siirus ja positiivsus mõjub väga soojendavalt ja värskendavalt. Välismaalastesse ja külalistesse suhtutakse aupaklikult ning erinevalt ehk levinud arusaamast, ei ole mehhiklased pealetükkivad ega tülikad. Kohalikud inimesed tänavatel või kontserdipaikades teevad meelsasti juttu ja uurivad, kes sa selline oled ja kust sa tuled ning kuidas sulle nende küla/linn meeldib. Nad armastavad enda ja oma laste pildistamist koos eksootilisena tunduvate pikkade valgepäiste Eesti poiste või heledanahaliste Eesti naiste ja neidudega, kuid kogu see tähelepanu käib koos eelneva viisaka loa küsimisega ja väga südamliku hilisema tänamisega pildi eest, julgematel kaasneb selle protseduuriga ka väike teemaarendus ja tutvumine pildistatavate kultuuri ja riigiga. Tänu sellisele ääretult positiivsele ja eranditult väga positiivsele kontserdipublikule, kes võttis meid kõikjal väga soojalt ja rõõmuga vastu, ununesid ka eestlastel kontsertide ajaks selja taha jäänud ebameeldivused ja äpardused ning tants, kas siis kõrgel laval või vahel ka maas, sai sisse palju suurema hoo ja väelisema oleku.
Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm!
Lisaks kontsertidele toimus Folkloriada ajal ka palju muid rahvusvahelisi sündmusi. Üks kauneimaid nendest oli kindlasti käsitööliste mess, kus erinevate maade käsitöölised mitte ainult ei müünud oma rahvuslikku käsitööd, vaid valmistasid avatud töötoana ka ise esemeid kohapeal. Eestit esindasid Liina Veskimägi-Illiste ja Anu Randmaa ning võib liialdamata öelda, et meie üles seatud messiboks oli üks kauneimaid ja esinduslikumaid.
Meie messiboksi seinu katsid kümme mastaapset kangale trükitud fotot Eesti erinevate kihelkondade rahvarõivakomplektidest, lisaks olid müügiks ja vaatamiseks välja pandud rikkalik kollektsioon meie käsitööst – triibuseeliku kangast tehtud lipsud, peened kootud pulmakindad, käsitöönukud, sõled, helmekeed, kirivööd, lipuvärvides järjehoidjad ja helmekeed. Kohapeal valmistas Liina traditsioonilist naiste peakatet oubi ja Anu helmekeesid. Kuna Folkloriada esimestel päevadel ei olnud meil täpsemaid korraldusi korraldajate poolt, kui kaua ja mil viisil peaksid messiboksid olema avatud, sõitsid meie käsitöölised oma pop-up messiboksi ja töötubadega igal õhtul kaasa ka külades toimuvatele kontsertidele. Vaevalt olime jõudnud müügilaua üles panna, kui käsitööliste laua ümber algas alati vilgas sagimine. Uudistati meie peeneid kindaid, helmekeesid, prooviti pähe erinevaid oube ja küsiti muidugi rohkelt küsimusi.
Müük kogu festivali jooksul oli üsna kasin, sest meie käsitöö hinnad on Mehhiko omadega võrreldes, eriti vaesema külaelaniku jaoks, üpris krõbedad. Sellest hoolimata olid meie käsitöölised kohalike ja messikülastajate hulgas väga populaarsed ning müügist enam hindasid nad ise väga põnevaid ja huvitavaid kohtumisi ootamatute inimestega erinevatelt elualadelt ning vestlusi, mis sai keelebarjäärist hoolimata maha peetud.
Teistest festivalil olnud käsitööboksidest jäi silma näiteks Argentiina nahameister Juan Cruz Ferreyra, kes kauples oma valmistatud nahast matetopside ning väga kaunite kunstipäraste taskunugade ja pistodadega. Ka naabrite lätlaste messiboksist võis leida tuttavaid Baltimaade linnumotiividega savikujukesi ja kõrvarõngaid, imekaunite mustritega käpikuid ja muinasaegseid ehteid.
Kui võtta arvesse Folkloriadal osalenud riikide koguarvu ja algselt registreerunud käsitööliste hulka (46), ei täitnud käsitööliste messiboksi idee siiski täielikult oma eesmärki. Festivali jooksul jäid kahjuks umbes pooled messiboksid tühjaks ja asustamata ning külastajale võis avaneda pigem nukker kui väga esinduslik ja inspireeriv vaatepilt messiruumi sisse astudes, hoolimata sellest, et väljas olnud käsitöölistest olid eranditult kõik üksinda võttes väga huvitavad, väärikad ja esinduslikud.
Folkloriada kontsertide ja käsitöönäitusega ühel ajal (festivali esimeses osas, Zacatecases) toimus ka rahvusvaheline Noortefoorum, mida korraldas CIOFFi Noortekoda. Foorumil Eestit esindanud Kaia Kärner on ühtlasi ka Põhja-Euroopa sektori noortekodade koordinaator ning viis Folkloriada raames läbi eesti rahvamängude õpituba kohalikele lastele. Ühiselt mängimiseks sai valitud „Moorama mees“ ja „Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm“ ning mõlema mänguga tulid kohalikud lapsed väga innukalt kaasa. Ei olnud takistuseks keeleprobleem ega vajanud nad ka väga pikalt ettenäitamist. See-eest laste kilkeid ja põnevust oli Migel Auza väljak täis lausa mitme tunni jagu. Noortefoorumil, kus muuhulgas esitleti ka noorte välja antud ajakirja ja peeti sektorite ja töörühmade koosolekuid, osales päris palju uusi liikmeid. Eriti hea meel oli näha uusi aktiivseid noori Leedust ja Soomest, kellega Kaia ja Eesti Folkloorinõukogu Noortekoda loodavad teha tihedat koostööd ka edaspidi.
Kolmanda kultuurilise lisategevusena pakkus Folkloriada võimalust külastada rahvapillide näitust, fotonäitust vaimse pärandi nähtustest ning eksklusiivset väljapanekut Mehhiko rahvariietest. Rahvapillide näitusele oli välja pandud erinevaid muusikainstrumente koos selgitavate tekstide ja veebilinkidega helinäidete kuulamiseks. Eestit esindanud ritsikpilli ja labaga väikekandle kõrval sai teha visuaalset tutvust näiteks jaapani trummi ja aafrika puidust kammipilliga. Calderoni teatri fuajees olev fotonäitus presenteeris erinevaid vaimse pärandi oskuseid, näiteks kookosviljade korjamist ja kasutamist, temaszali ehk Mehhiko sauna ehitamist, Eestis tegutsevat Mooste seppa Roomet Alleset tööhoos ja Baltica jaanitulel pärja punumist. Kõige suurejoonelisem ja meeldejäävam näitustest oli Mehhiko rahvariiete väljapanek. Nende kirevaid ja ehedaid kangaid, väga kauneid tikandeid ja peeneid mustreid võis uudistada ennastunustavalt kaua. Tähelepanuväärne on see, et suuremas osas koosnes eksponaat kahest kostüümist, nii meeste kui ka naiste riietusest, ning mõnest piirkonnast oli välja pandud nii pidurõivas kui ka argisem tööriietus. Liikudes hiljem festivali ajal erinevatel kontsertidel ringi ja vaadeldes Mehhiko folkloorirühmade riietust, oli väga hea võrrelda, kuidas laval nähtavas kostüümis on tehtud mugandusi ja kohendusi võrreldes muuseumieksponaadi väljapanekuga näitusel.
Kuidas müüa kultuuri?
Üks asi, mida mehhiklastelt õppida, on oma pärimuskultuuri sündmuste reklaamimine ja promomine avalikus plaanis ja ka tegijate tunnustamine. Folkloriada reklaam ei olnud linnapildis küll silmipimestav, kuid fotograafide, uudisteportaalide, kõnede, avamiste-lõpetamiste ja rongkäikide rohkus oli tagasihoidliku laadi eestlase jaoks üsnagi muljetavaldav. Mehhiko on kultuuriruum, kus ülemused (linnapea, president, delegaat) seisavad lihtrahvast peajagu kõrgemal ning on auasi pidada avakõnesid ja tutvustada festivali kontsertidel kogu publiku ees nimeliselt kõiki olulisi isikuid, sh kaaskorraldajaid. Oma pärimuskultuuriga seotud sündmusi reklaamitakse Mehhikos sama väärikalt ja innukalt nagu mõnda muud mastaapset üritust. Vaadates pealtnäha seda esiletõstmist ja pjedestaalidele seadmist, tänamist ja reklaami, tekkis küll tunne, et Mehhikos ei pea kultuuritöötaja rahastajatele igapäevaselt tõestama, miks on oluline, et meie lasteaia lapsed teaksid kuidas kõlab regilaul või liisusalm. On täiesti normaalne, et Mexico City suurimas rahvusooperis esineb regulaarselt “ballet folklorico” professionaalne tantsukollektiiv, esitades tugevalt pärimuse ainetel ja seda kohati sisaldavate tantsude ja muusikaga rahvusoperetti. Ning kohalikes kultuurimajades tegutsevad folkloorirühmad võtavad taas avasüli vastu uusi noori pärimuse huvilisi, kes teavad, et neil on oma tegevuses selge väljund ja et nende tööd ja panust tulevikus hinnatakse.
Imestamist ja üllatusi jätkus igasse päeva
Folkloriada meeldivamate hetkede hulka kuulub näiteks üks meeleolukas esinemine väikeses Migel Auza külas Zacatecase maakonnas. Meie meeldivaks üllatuseks oli külla kohale jõudes lava juba üles seatud ja kohalikud meie vastuvõtuks valmis – kööki oli kaetud laud küpsiste, tee, kohvi ja terve külmikutäie karastavate veepudelitega. Väikese külaplatsi lavale (mis oli kaunistatud meie lipuvärvides) tantsijad esinema siiski ei läinud, kuna naeltega kinni löödud õhukesed lavalauad ei tundunud piisavalt vastupidavad eesti meeste möiratantsude jaoks. Taas kord tõdesime, et kohalikud korraldajad külades, vabatahtlikud abilised ja lihtsalt uudishimust varem kohale tulnud külaelanikud on kõik äärmiselt sõbralikud ja lahke olemisega, alati naeratavad ja abivalmis. Olime sel õhtul ainukesed esinejad ja saime särada täiel rinnal, eriti magusalt võeti vastu ühistantsud ja tuntud publikumagnetid (juudi polka, meeste tantsud jne), mis mõjusid põrandal, publikule lähemal tantsides palju vahetumate ja loomulikena.
Meeleolukale kontserdile järgnes pidulik, kuid samas ka väga südamlik ja siiras vastastikku tänamine ja juba tuttav pikk pildistamise voor. Õhtu lõppes kohalikus Mehhiko restoranis, kus viis kokka serveerisid kümnetest erinevatest kausikestest ja pottidest meile imemaitsvaid kohalikke hõrgutisi ja jooke, mis läksid linna üldist elatustaset vaadates sealsele kogukonnale ja valitsusele maksma vist terve kvartali toetuste summa. Eestlased ei olnud ka tänuga kitsi ning õhtusöök lõppes rõkkavate eestikeelsete tänulaulude saatel. Koju sõites oli kõikidel helge ja hea mälestus igati asjalikust ja väärikast korraldusest ning soojadest ja südamlikest inimestest.
Teine imestamise põhjus oli festivali poolt gruppidele organiseeritud relvastatud politseivalve. Igal grupil oli lisaks vabatahtlikule rühmasaatjale veel ka isiklik erariietes turvamees, kes valvas meie heaolu eest alates hommikusöögist kuni hiliste öötundideni. Olime jõudnud just oma isikliku, parajalt naljahambast kuid väga professionaalse ja inimliku turvamehega juba harjuda, kui esimest korda linnast välja sõites tabas meid kõiki üllatus. Meie bussi ette ilmus järsku politseiauto, tagakastis sees istumas/seismas viis täisrelvastuses politseinikku, automaadid õlal. Pärast esimesi ehmatusi ja visuaalseid vaatlusi selgus, et ka bussi järel sõidab üks samasugune isend. Ning nõnda me kõik need viis päeva Zacatecase maakonnas (mitte linnas) ringi sõitsime, relvastatud politseieskordi saatel. Kas selliste tugevate turvameetmete rakendamiseks ka reaalselt alust ja vajadust oli, jäigi meile reisi lõpuni arusaamatuks. Kuid politseinikega saime nende päevade jooksul sõbraks, nad olid väga lõbusad, abivalmid ja sõbralikud ning oma professionaalse käitumisega lõid meis tõepoolest igati turvalise tunde.
Väga meeldivad, kuigi kahjuks üpris harvad, olid kohtumised teiste gruppide ja festivalil osalejatega. Tavapäraselt käivad suurte folkloorifestivalide juurde õhtused festivaliklubid, omavahelised vabamas vormis kokkusaamised või temaatilisemad kultuuriõhtud. Folkloriada festivali külalised majutati erinevatesse hotellidesse üle linna ning lähemat tutvust oli võimalik teha nendega, kellega koos sai jagatud hotelli või õhtuste kontsertide esinemisi. Peale spontaanset tangotantsimise pooltundi rahvusvahelise ansambli (Argentiina, Benin, St Vincent) saatel tekkis eestlastel idee kutsuda hotelli seltskond ühel õhtul peale õhtusööki tantsuklubisse, et tantsida koos meie tantse ja loodetavasti õppida juurde ka mõne muu rahva tants. Kahjuks töötas festivali programm natuke meie vastu, kuna just sel õhtul, kui meil oli vabam ja võimalik võtta lisaenergiat tantsuklubi läbiviimiseks, olid paljud potentsiaalsed sõbrad (Argentiina, Prantsusmaa, Venema, Tšehhi) hõivatud kontsertidega kaugetes maakonna nurkades ja saabusid hotelli tagasi alles hilistel öötundidel. Sellest hoolimata tantsuklubi toimus ja koos kohalike mehhiklastest sõprade, hotellis viibiva Quebeci rühma ja hotelli personaliga sai vihutud mõnusaid eesti pärimustantse nii mõnigi tund. Ametlikult, festivali programmis, saime läbi viia lausa kaks väga meeleolukat eesti tantsude õpituba Puebla linnas koos kohalike laste ja teiste festivali külalistega.
Riigi ja kultuuri visiitkaardiks on nii külaline kui ka vastuvõtja
Folkloriadal osalemine oli kogu delegatsiooni jaoks kahtlemata väga meeldejääv kogemus. Tagantjärele tunduvad raskused ja probleemid kohapeal vähem rasked ja tõsised kui siis, kui nendega keset ööd või väsinud peaga silmitsi seista.
Kindlasti on äärmiselt kahetsusväärne, et nii suure mastaabi ja tähtsusega sündmuse puhul ei suudeta tagada toimivat infovahetust osalejate ja korraldajate vahel ja järgida rahvusvahelistel festivalidel normiks saanud tingimusi ja nõudeid. Mehhiko oma imelise looduse, kultuuri ja inimestega on võrratu maa, väärt iga kell avastamist ja lähemalt tutvumist. Halb festivalielamus võib luua tervest kultuurist, rääkimata siis organisatsioonist, eemaletõukava mulje ja valmistada suure pettumuse. Samuti nagu võib ebapädev ja asjatundmatu folkloorikollektiiv jätta võõra riigi vaatajaskonnale esindatava maa traditsioonidest ja kommetest vildaka ja ühekülgse arusaamise, nii näitas möödunud Folkloriada väga selgelt, kui suur on ühe organisatsiooni vastutus mitte ainult oma liikmesriikide, kutsutud gruppide ja koostööpartnerite maine hoidmisel, vaid ka tervest oma riigist ja rahvusest hea kogumulje jätmisel. Meie omalt poolt püüdsime teha kõik võimaliku Eesti kultuuri ehedaks, väärikaks ja mitmekesiseks tutvustamiseks mehhiklastele ja ka teistele festivali külalistele. Publiku soe vastuvõtt ning teiste kollektiivide hea tagasiside, kommentaarid „te olete laval nagu päris!“, ja „meile väga meeldivad teie erinevad rahvariided“, tõendasid, et oleme õigel teel. Oleks nii väga soovinud saada sellise esindamise ees vastu ka samalaadset Mehhiko maa ja kultuuri tundmist ja avastamist. Eks omal viisil see toimiski ning tänu suurepärastele sõpradele, meeldivatele kontsertidele ja paljudele ilusatele hetkedele festivali jooksul näitas Mehhiko ka oma imelist ja maagilist palet. Soovime kõikidele praegustele ja tulevastele tantsijatele, lauljatele ja pillimängijatele innustust ja julgust avastada läbi folkloorifestivalide kireva maailma teisi kultuure, sealhulgas ka maagilist ja kahtlemata avastamist väärt imelist Mehhikot!
Eesti delegatsiooni nimel tänan kõiki meie toetajaid (Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeeriumi taotlusvoor “Eesti kultuur maailmas”), häid abilisi (Eesti Folkloorinõukogu, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit) ja koostööpartnereid (Rahvakultuuri Keskus, MTÜ Veriora Tsunft, Võro Instituut, MTÜ Virbel), meie imelist ja väsimatut giidi Eduardo Torrest ning loomulikult ka kõiki osalejaid: Elina Aasa, Mari ja Heigo Kendla, Eve Telpt, Triin ja Tõnu Aas, Priit Laug, Hedvig Haarde, Erik Heiki Veelmaa, Johanna Rähn, Ruta Roopere, Helle-Mai ja Tiit Pappel, Meelis Järvpõld, Kristi ja Hindrek Haarde, Anneli Kripsaar, Ott Eric Oopkaup, Heikki Puhk, Anna Elena Allvee, Lisanna Tälli, Jürgen Tiisler, Kaarel Pogga, Pille Salmiste, Sirje Kaljula, Toomas Oskar Kahur, Anu Randmaa, Liina Veskimägi-Illiste, Kaia Kärner.
Kirjutas Kati Taal
Comments are closed.