Märtsikuus toimus Tiigi seltsimajas juba 37. õppepäev sarjast “Pärimuskultuur linnaruumis”, mis esmakordselt jõudis avalikkuse ette 2005. aastal. Küsitlesime sel puhul seminari pikaaegset ideede genereerijat ja eestvedajat Tiina Konsenit.
Kaheksateist aastat on pikk aeg. Millised on suurimad erinevused esimese ja viimase toimunud õppepäeva vahel, kui pidada silmas osalejaid ja juhendajaid ning õppepäeva sisu?
Väga suuri erinevusi pole. Jätkuvalt kutsun õpetajateks ühelt poolt professionaale – folkloriste, etnolooge, mäluasutuste teadureid, kultuurivaldkonna õppejõude – ning teisalt tuntud ja tunnustatud oma ala asjatundjaid – folkloorirühmade ja pärimusringide juhendajaid, muusikuid, tantsujuhte, jutuvestjaid, käsitöömeistreid.
Pisut on muutunud seminaride sisu. Algusaastatel oli pärimuskultuuri teoreetilise poole tutvustamise vajadus suurem. See õnnestus väga hästi, sest Tartus tegutseb arvukalt rahvakultuuri uurijaid. Praegu on huvilistel suurepärane võimalus kõige huvipakkuvaga iseseisvalt netipõhiselt süvitsi minna.
Kasvanud on vajaduspõhine lähenemine – osalemiseks rahvusvahelisel folkloorifestivalil Baltica, aktsioonis “Hakkame santima!”, Tartumaa trallamitel, Taaralinna taaderantidel või Taaderandi talistetel. Näiteks 2013. aasta Baltica festivaliks, mille teemaks oli “Igal linnul oma laul”, tegid folkloorirühmade ja pärimusringide juhendajad endile savipillid. Kokku sai pille terve orkestri jagu ja neid mängitakse tänaseni (vt fotot).
Osalejate lõikes suuri erinevusi pole, määravaks on seminari teemakäsitlus. Kui koolitajateks on kõrgkoolide õppejõud või teadurid, siis osaleb rohkem tudengeid. Kui õpetajateks on kogemustega folkloorirühmade juhendajad, osaleb rohkem lasteaedade ja koolide õpetajaid. On hea meel, et rühmajuhid tulevad seminarile koos nooremate liikmetega, tagades sel viisil kollektiivide jätkusuutlikkuse.
„Pärimuskultuur linnaruumis“ loodi 2005. aastal eesmärgiga anda pärimushuvilistele (eelkõige haridus- ja kultuuritöötajatele) teadmisi koos praktiliste oskustega muusikast, tantsust, käsitööst, kombestikust, rahvakalendri tähtpäevadest. Kas 18 aasta jooksul olete eesmärgini jõudnud?
Iga seminar täidab eesmärgi, kas laiendades või süvendades pärimusalaseid teadmisi ja oskusi. Mõnele jääb ühest moodulist osavõtt ainukeseks, üürikeseks kokkupuuteks pärimusvaldkonnaga, mõnes tärkab huvi ja soov enamat teada saada. On seminariste, kes püüavad kõigil koolitustel osaleda. Sarja temaatilise sisuga mooduleid on kiitnud ja vajalikuks pidanud eesti keelt võõrkeelena omandajad ja eesti kultuurist huvitatud teised rahvused.
Kas ja kuidas on aja jooksul muutunud osalejad vanuse, huvialade, eesmärkide või muude näitajate poolest?
Algusest saadik on “Pärimuskultuur linnaruumis” eesmärgiks olnud teadmistega põimitud oskuste omandamine, õpitu jagamine kaaslastega kollektiivis, sõpruskonnas, pereringis. Koolituspäeva tutvumis- ja tagasisideringides enda kogemuste jagamine on osalejatele olnud seniseid tegevusi toetav ja kinnistav, inspireeriv ning ühiseid ettevõtmisi soodustav.
Püsikundesid ja uustulijaid on enam-vähem pooleks. Uutest huvilistest on kõige rohkem koolieelsete lasteasutuste õpetajaid ja nemad on ka aktiivsed kaasalööjad. On tore, et asutuste juhid arvestavad seminaril osalemist õpetaja enesetäiendamisena.
Miks, kellele ja kui kaua on “Pärimuskultuur linnaruumis” vajalik?
Senisele tagasi vaadates saab väita, et inimeste huvid ja harrastused on ajas muutuvad.
1980ndate folklooriliikumine tekitas paljudes huvi tegeleda oma kultuurilise identiteediga, uurida paikkonna- ja suguvõsaajalugu. Elustati või võimestati kohalikke tavasid, moodustati folkloorirühmi ning hakati korraldama folklooripäevi ja -festivale.
1990ndad olid hiilgeajad. Pärast riigipiiride avanemist tutvustati suure õhinaga välisfestivalidel omakultuuri, võeti vastu välisrühmi, toimus suuremaid ja väiksemaid pärimuspidusid.
2000ndatel jõudis meile palju uut ja huvitavat, mida jõudumööda harrastama hakati.
Netiajastu tõi maailma tegemised koju kätte ja tekkis palju muid atraktiivseid ettevõtmisi. Uute võimaluste virrvarris hakkas pärimushuvi tasapisi vähenema.
Aastaid kultuuriosakonnas töötades ja nii rahvakultuuri valdkonnast ülevaadet omades tuli tõdeda, et folkloorirühmade ja pärimusringide arv kahanes aasta-aastalt. Folkloorirühmade tegevuse lõpetamise põhjuseks nimetati sageli vana juhendaja lahkumist ja uute juhendate vähesust.
Nooremal põlvkonnal jätkus huvi, kuid nappis aega folkloorse materjali väljaotsimiseks, omandamiseks ning teistele õpetamiseks. Seega oli tekkinud vajadus hakata pakkuma kompaktseid koolitusi. 2005. aastal Tiigi seltsimajja tööle asudes avaneski selleks suurepärane võimalus.
Miks, kellele ja kui kaua seminaride korraldamine vajalik on? Nii kaua, kui on huvilisi. Nii kaua, kui on asjatundjaid, kes on valmis teadmisi ja oskusi jagama. Nii kaua, kui on koht, kus neid läbi viia saab. Nii kaua, kui on inimene, kes tahab neid korraldada. Nii kaua, kui Tartu linn, fondid jt toetavad sellist õppesarja nagu “Pärimuskultuur linnaruumis”.
Comments are closed.