Arzu on aserbaidžaanlanna, kes on võtnud oma südameasjaks oma teise kodumaa, Aserbaidžaani, kultuuri ja traditsioone ka järeltulevatele põlvede jaoks alal hoida ning ka väljaspool oma kogukonda tutvustada. Kõnelesime temaga nende kogukonna elust Eestis.
2021. aasta rahvaloenduse andmeil elab Eestis 1546 aserbaidžaanlast. Kui kokkuhoidev see kogukond igapäevaselt on?
Igapäevaelus oleme alati olnud kokkuhoidvad. Mistahes teema või olukorra puhul uurime esmalt, kes meie kaasmaalastest oskaks aidata või nõu anda – õnneks on meie seas arste, juriste, kunstnikke, IT-spetsialiste, sportlasi, ärimehi, elektrikke ja nii edasi. Mehed kohtuvad turul, aserbaidžaani restoranides, juuakse koos teed ja arutletakse erinevate teemade üle, mis parasjagu aktuaalsed on. Naised kohtuvad tavaliselt omavahel – kas lastega või ilma. Kindlasti käime üksteise juures külas, vastuvõtva kodu perenaine valmistab maitsvat toitu, teised aitavad meelsasti kaasa, seejärel naudime seda kõik koos, ajame juttu, mängime lauamänge või tegeleme lastega. Kindlasti oleme kõik koos suurte perekondlike sündmuste puhul, pulmas, sünnipäevadel, matustel. Igaüks on harjunud ürituse õnnestumiseks panustama ja seetõttu tulebki alati suurepärane tulemus. Kuna meid on siin Eestis suhteliselt vähe, hoiame ikkagi väga kokku. Kui kellegi peres on kurb sündmus, toetame üksteist, ka rahaliselt.
Aserbaidžaanlased on islamiusulised, kuidas see mõjutab teie igapäevaelu Eestis?
Vist väga palju ei mõjuta. Ilmselt mõjutab pisut rohkem toitumist, peame jälgima toitude koostist, et nende hulgas poleks keelatud toiduaineid. Mõnikord vaatavad inimesed võõristavalt, kui meie naised on kaetud peaga, aga midagi suurt ja erilist pole.
Kui oluline on siinsetele rahvuskaaslastele oma traditsioonide alalhoidmine?
See on pigem oluline. Meie peres on traditsioonide hoidmine siiamaani tähtis. Mu vanemad on näidanud ja andnud edasi oma teadmisi traditsioonide kohta ja mina omakorda annan seda edasi oma lapsele. Ma arvan, et see peaks olema iga inimese missioon, hoida oma kodumaa kombeid ja tavasid, kuid sellega peab alustama juba lapse sünnist alates. Samas – maailm muutub ja ma näen, et noorem põlvkond ei ole sellest enam eriti huvitatud, aga eks see sõltub perekonnast.
Tänu oma abikaasa Rovšani kodumaa-armastusele olen hakanud ka mina seda palju rohkem hindama. Selleks, et mitte lasta meie folklooril, kommetel, tavadel unustusse vajuda, korraldame koos abikaasaga erinevaid üritusi, et kaasata kõiki meie kogukonnast, koos aega veeta ning nautida kodumaa õhkkonda.
Kui peaksid tutvustama eestlastele lühidalt aderbaidžaani folkloori, mida sa välja tooksid?
Proovin lühidalt, kuigi seda on keeruline teha. Esimesena tuleb meelde ašuug ehk rändlaulik, kes saadab oma osaliselt improviseeritud laulu lautotaolisel keelpillil nimega saz. Üsna hiljuti esines ühel meie üritusel Tallinnas üks andekas saz’i mängiv ašuug. Aserbaidžaani ašuug’id on alati väljendanud oma rahva tundeid ja laulud on pühendatud oma kodumaale, aga lisaks võib laulda ta ka kangelas-, leina- ja armastuslaule. 2009. aastal arvati Aserbaidžaani ašuug’ide muusikatraditsioon UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Järgmisena nimetaksin rahvuseeposeid (dästan), millest tuntuimad on “ Dädä Gorgud” ja Koroglu”.
Dädä Gorgud kirjeldab 10.–11. sajandi oguuside (aserbaidžaanid on oguuside järeltulijad) elu ja võitlust. Teises tuntud rahvuseeposes,”Koroglu”, jääb selle kangelase, Rovšani, isa ilma silmadeta. Ta palub pojal end edaspidi Korogluks nimetada (mis tähendab tõlkes „pimeda poeg“). Siit saabki alguse kogu lugu – kangelane hakkab sooritama vägitegusid kättemaksuks oma isa pimedakstegemise eest. Lisaks tooksin olulise folkloori osana välja ka meie rahvalaulud, legendid ja vanasõnad.
Mis on aserbaidžaanlaste suurimad rahvuspühad, kuidas neid tähistatakse?
Novruz ehk kevadpüha, mille juured pärinevad iidsetest aegadest, on alati olnud üks tähtsamatest pühadest aserbaidžaanlaste jaoks. Püha peetakse 21. märtsil ning sellega tähistatakse kevade algust ja looduse ärkamist. Neljal teisipäeval enne püha saabumist on traditsiooniks kohtuda pere, sugulastega ja sõpradega, valmistada pidulikke roogasid ning koos aega veeta. Kusjuures – igal teisipäeval on oma sümboolne tähendus: vesi, tuli, maa ja tuul. Kui 21. märtsil saabub lõpuks oodatud kevadpüha, kestavad pidustused kolm päeva. Kõik sugulased saavad kokku, laual on traditsioonilised road nagu aš ehk pilaff ja kindlasti maiustused nagu pahlava, šäkärburu, šorgogal. Kindlasti peab olema laual kaunistuseks taldrik idandatud nisuga, mille ümber on punane lint. On kombeks ka hüpata üle lõkke, visata mütsid naabrite ukse ette, et koguda sel viisil sinna sisse maiustusi.
Väga olulised on religioossed pühad, mida tähistavad kogu maailma moslemid – Ramadaan, mille kestel on oluline koht palvetamisel, heategevusel ja paastumisel. Lisaks ohverdamispüha Kurban Bayram, et meenutada kristlastelegi tuttavat lugu Vanast Testamendist, kus Aabraham (Ibrahim) oli valmis loovutama oma poja Iisaki (Ismaili) Jumala (Allahi) nimel. Enne ohverdamise lõpuleviimist sekkus Jumal, paludes poega mitte tappa, sest Aabraham oli oma valmisolekuga kinnitanud armastust Jumala vastu. Jumal andis talle ohverdamiseks poja asemel lamba. Sellest alates on meil komme ohverdada Kurban Bayram’i ajal lammas, jagada liha osadeks ja kinkida vaestele inimestele.
Milliseid traditsioonilisi toite või jooke valmistate rahvuspühade ajal?
Nagu juba enne mainisin, valmistame rahvuspühade ajal pilaffi lambaliha, kuivatatud puuviljade ja kastanitega. Meil on tegelikult erinevaid pilaffe umbes 200. Lisaks on peolaual dolma ehk hakkliha täidis viinamarjalehtedes ja muidugi kõikide lemmikmaiustus – pahlava Kreeka pähklitega. Loomulikult on ka teisi toite, aga meie peres on just need lemmikuks kujunenud. Joogiks on meil tavaliselt tee, õigupoolest väga palju teed, sest et me joome tõesti palju teed traditsioonilistest aserbaidžaani pirnikujulistest armudu teeklaasidest. Meil on tee kohta ütlus: „çay nədir, say nədir“, mis tähendab, et teed võib juua lõpmatult.
Milline on Sinu enda perekonna Eestisse jõudmise lugu?
Umbes 1975. aastal tuli mu isa Eestisse tööle, mõne aasta pärast naases ta kodumaale, abiellus ja tuli koos abikaasa, minu emaga, koos tagasi. Mina ja mu kaks õde oleme seega Eestis sündinud ja nüüd on ka meil endil lapsed. Kui keegi küsib, kus on mu kodumaa, vastan, et mul on kaks kodumaad – Eesti ja Aserbaidžaan. Kui tekib võimalus, sõidan hea meelega oma teisele kodumaale ja naudin sealset “kodumaa” tunnet.
Comments are closed.