Möödunud suvel sai TLÜ rahvatantsuansambel Soveldaja pärast pikka pausi taas välisfestivali maitse suhu, seega polnud küsimustki, kas ka sel aastal tuleks võõramaised lavad ette võtta. Üsna varakult oli mõtteis, kuhu minna võiks – mullusuvisel International Folk Meetings Małopolska festivalil leidsime ühise jutulõnga ungarlastega, kes soovitasid meil oma järgmine reis nende kodumaale sättida. Kuna ungarlaste temperament ja tantsud soveldajaid intrigeerisid, jäigi uut reisi plaanides sõelale Summerfest International Folklore Festival and Folkart Fair nimeline sündmus. Saime sinna suisa ametliku kutse, seega mis seal pikemalt mõelda – Ungarisse minek!
Kõik tantsud reisile kaasa!
Repertuaari õppimisega tegime algust juba juunis ja veetsime ka terve reisieelse nädala pikkades trennides, sest õpitavat oli päris palju. Kui varasematel folkloorifestivalidel on esitusele tulnud rohkem pärimustantse, siis seekord pakiti reisisellide tantsupagasisse ka palju autoriloomingut: kavas olid lisaks eesti pärimustantsudele Maie Orava, Villu Vähi, Mait Agu, David Truusa ja Elo Undi tantsud. Reisile registreerunud 26 tantsija seas olid Soveldaja kõigi rühmade esindajad ja ka kavasse jõudsid suurel määral sellised tantsud, millega üks või teine rühm varem lavalaudu kaunistanud oli. Nii said näiteks segarühmade naised kaasa lüüa naisrühma tantsus, naisrühma tantsijad aga selgeks nii mitmedki segarühmade tantsud, mida varem üksnes kõrvalt nähtud. Muidugi ei puudunud meie repertuaarist ka pärimus, kuid tänu teist aastat tegutsevale Soveldaja tantsuklubile läks nende õppimine-meenutamine juba kergemini. Suurematele lavadele paigutasime rohkem eesti pärimusest inspireeritud ja seatud autoriloomingut, väiksematel esinemistel ja rahvast kaasavates etteastetes panime enam rõhku pärimuslikele tantsudele. Kavasse said valitud pigem just tempokamad ja särtsakamad palad, mis temperamentset publikut kaasa tõmbaks. Hiljem tõdesime küll, et järgmisel korral võiksid tantsud ja kavad veidi varem paigas olla, et nii tantsijatel kui muusikutel pisut pingevabam oleks ja proovid sujuvamalt kulgeks. Soveldaja reisiseltskonda täiendas kolm muusikut: tantsu tulid saatma kitarrist Ernst, viiuldaja Hanna-Liia ja lõõtsamängija Raul. Muusikutele pakkus autoriloomingu õppimine väljakutset, sest tavaliselt on tantsuks mängides repertuaaris vaid pärimuslood. Lõpuks kujunes välja nii, et kõige keerukamad lood nagu näiteks “Tormaline süit” ja “Jaan Kaer” kujunesid ka lemmikuteks!
Külalislahke kultuuripesa
Summerfesti folklooripidustused toimusid 14.–21. augustil väikeses Százhalombatta linnas, mis asub Budapestist ligikaudu 20 km kaugusel. Kohale jõudes viidi meid kohe festivalijuhi József Szigetvári vastuvõtule, kus külalisi kostitati lahkelt Fanta, küpsiste ja põsemusidega (ungarlaste tervitus). Saime teada, et festival toimub tänavu 31. korda ja et see pikkade traditsioonidega sündmus on Százhalombatta linnaelanike au ja uhkus. Summerfesti direktor József on kohaliku andeka tantsutrupi Forráse asutaja ja kunstiline juht ning ansambel on tugevalt festivali sisse põimitud: selle liikmed moodustavad suurema osa korraldusmeeskonnast ja löövad Ungari esindajatena kaasa ka kontsertidel. Meie põhiliseks giidiks oli Zsófi, kes on kultuurikorralduse tudeng ja osales festivalil vabatahtlikuna oma praktika raames. Lisaks olid meile abiks kolm noort Forráse liiget: Mátyás, Eszter ja Agnes. Giidid hoidsid meil kenasti silma peal ja olid igati külalislahked, sõbralikud ning abivalmid. Kuna avaldasime korraldajatele juba varakult oma hea suhtumise ja distsipliiniga muljet, pälvisime kiirelt Józsefi usalduse ja poolehoiu. Tänu sellele sai iga väiksemgi küsimus, vajadus või probleem väga kiire ja efektiivse lahenduse.
Summerfesti tuiksooneks oli linna kultuurikeskus – sellest sai meie peamine kogunemispunkt, garderoob ja mitmel korral ka proovi- ja esinemispaik. Majutusega vedas Soveldajal tohutult, sest elasime kultuurimajast vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel väikeses hotellis. Olime tohutult tänulikud, et meid ei jagatud umbsetesse klassiruumidesse või kohalikesse peredesse laiali ja saime olla koos ühes majas, pealegi veel sellises, kus oli igas toas konditsioneer. Tõeline luksus! Süüa saime kolm korda päevas, enamasti lähedalasuva kooli sööklas. Kõhud saime kenasti täis, kuid hommikusöögid kujunesid tihti loteriiks – kas tugevalt ülesoolatud munapudru, algklassilastele sobilike koguste või mõistusevastaselt suure saiakoguse näol. Tundsime pisut puudust lihtsatest asjadest ehk kastmest ja salatist, sest neid toitude juurde ei pakutud. Kuue päeva jooksul saime värsket salatit vaid ühel toidukorral, kastmeid ostsime ise poest ja jagasime neid omavahel söögisaalis. Enamasti keegi tühja kõhtu ei kannatanud ja toidu üle pikemalt ei nurisetud, meie hotelli lähedal oli ka poode ja söögikohti, kust vajadusel kehakinnitust otsida.
Peale meie ja võõrustajariigi osalesid festivalil veel Itaalia, Prantsusmaa, Põhja-Küpros, Slovakkia, Kolumbia ning Mehhiko. Kõik osalejad pidid kohalikku kultuurimajja üles panema ka oma riiki tutvustava näituse koos kahe rahvarõivastatud mannekeeniga. Terve fuajee oli täis kirevais riideis nukke, üks uhkem kui teine. Ungarlaste endi kostüümide väljapanek hõlmas lausa erinevates stiilides vuntse! Festivali üheks osaks pidi olema ka suur laat, kus osalejad oma riikide käsitööga, suveniiridega ja muu põneva kraamiga kaupleks. Kuna meile selle Folkart Fairi osa enne festivali tugevalt rõhutati, siis olime selleks valmistunud ja oma kohvrid kauni käsitööga täitnud. Võtsime kaasa kirjuid lahttaskuid ja vardakotte, uhkeid punutud võtmehoidjaid, kauneid ehteid ja lausa villaseid sokke-kindaid. Kohapeal selgus, et olime ainsad osalejad, kes seda Folkart Fairi osa tõsiselt võtsid. Seega laata tegelikult ei organiseeritudki, saime vaid ühel päeval oma müügiletikese paariks tunniks üles seada ja väikesele osale linnarahvast näidata, kui ilusaid asju eestlased teha oskavad. Laada puudulik korraldus meid aga väga ei kurvastanudki. Kinkisime kaasavõetud käsitööd oma giididele ja uutele sõpradele Ungarist, Mehhikost ja Prantsusmaalt.
Täna lähme peole, homme lähme peole…
Festivali programm oli küllaltki tihe. Kõik oli väga täpselt paigas, kes, kus ja millal olema peab, mis oli väga hea, sest info liikus hästi ja segadust oli vähe. Küll tundsime pisut puudust vabast ajast, et saaks teiste riikide esinemisi näha või kas või selles väikeses linnas n-ö turiste mängida – enamasti pidime pärast enda etteasteid kas kohe sööma või kuhugi edasi liikuma. Meie reisikambas oli aga kaks hakkajat tantsijat, kes oma puhke- ja lõunapausidest aega näpistasid, et siiski omal käel linna uudistada ja oma leide ja avastusi ka teistega jagada. Lisaks proovidele ja esinemistele käisime osalejariike tutvustavatel ja lõimivatel üritustel: esimesel õhtul koguneti kohalikku restorani, mida võis võrrelda kohaliku Kochi Aidaga, kus tantsisime üksteise tantse ja pidutsesime. Teisel õhtul sõitsime Budapesti, kus lisaks kiirele linnatuurile ootas meid ees unustamatu paadireis. Terve festivaliseltskond veetis kolm tundi õhtuse Doonau peal, ikka tantsides, musitseerides ja uute sõpradega tutvudes. Paljude jaoks oli just see mõnus suveõhtus kulgemine festivali eredaimaks pärliks: lõime laevale jõudes kohe peo lahti ja tantsisime nii enda kui teiste tantse poole ööni.
Päevad venisid alati pikaks, kuid mitte igavaks. Kultuurimajas oli püsti pandud lausa kaks festivaliklubi: ühes mängiti ööklubile iseloomulikku tantsumuusikat ning teises ehk folgiklubis musitseerisid osalejad ise. Festivali kavas olid mitmel õhtul isemoodi teemapeod, mis eeldasid ka vastavat riietust. Kahel õhtul toimusid ka eraldi tantsuvõistlused, kuhu iga riik oma esindajad saatma pidi. Retrotemaatikaga peol valiti välja festivali tantsukuninganna ehk naine, kes kõige paremini ABBA “Dancing Queeni” saatel tantsu vihub. Ühel õhtul oodati aga igalt riigilt esindajapaari, kes võistleks erinevate muusikažanrite järgi tantsimises. Eesti hoidis lippu kõrgel: tõime koju ühe vanusekategooria tantsukuninganna tiitli, paarivõistluses saavutasime aga naiste teise ja meeste seas esimese koha. Peograafik oli üsna tihe ja seetõttu ühelgi päeval täiesti välja puhata ei õnnestunud, kuid sellegipoolest oli ülitore neil õhtutel teiste osalejatega tutvuda ja lõimuda. Soveldaja kipub festivalidel alati ka Mehhiko esindusega hästi klappima, seega polnud ime, et ühel hetkel tekkis folgiklubisse Eesti-Mehhiko ühisbänd, kus soveldajad hingestatult hispaaniakeelseid laule lõõritasid. Soveldaja veetiski kõik oma õhtud eranditult ikka folgiklubis, kus lisaks muusika mängimisele ja nautimisele üritasid tantsuentusiastid igal võimalusel Ungari esinduselt nende tantse õppida. Eriti populaarseks sai eestlaste ja ungarlaste vahel Mezőségi-nimeline paaristants. Madjarid olid igati varmad kõiki huvilisi õpetama ja olid väga meelitatud, et nende rahvatantsude vastu huvi tunti. Õpetuste käigus toodi välja iga väiksemgi tehnika- ja stiiliviga ning omavahel mindi isegi vaidlema, kellel on õigus ja kes paremini õpetab.
Summerfestile kogunenud seltskond oli üleüldse üksteise suhtes väga toetav ja sõbralik, põgusatel lavatagustel kohtumistel jagati üksteisele komplimente ja sooviti edu. Festivali “poppideks poisteks” said kindlasti prantslased, kes pälvisid oma karjase-karkudega tohutult tähelepanu nii laval kui selle taga. Nende etteastete tõmbenumbriks olid lambanahkseid veste kandvad mehed, kes kõrgetel karkudel terveid tantsukavasid esitasid. Peoõhtutel aidati lae alla kõik julged soovijad, kes said sellest kindlasti vägeva ja adrenaliinirohke kogemuse. Prantslaste huumorimeel paistis samuti silma: nende tantsutrupi n-ö koondisedressiks olid triibulised särgid ja baretid ning kostüümipeol kehastusid nad Asterixi koomiksi tegelasteks.
Festivaliprogrammi kuulus muu hulgas kontsert-jumalateenistus kohalikus kirikus, kus iga riik pidi esitama religioosse laulu. See osutus parajaks väljakutseks: oleme ju harjunud lõõritama pigem teistsugust repertuaari. Meie viiuldaja Hanna-Liia leidis aga regilaulu “Maarja kuld”, mis korraldajate nõudmised täitis ja mille esitusele võtsime. Hiljem saime oma malbe, kuid kauni laulu eest ka väga positiivset tagasisidet. Festivali kavasse mahtus ka traditsiooniline festivalipuu istutamine ja Golden Heart Show: südantsoojendav tantsuetendus, mille raames astusid lavale füüsilise ja intellektipuudega inimesed ning Forráse tantsijad. Üritus oli äärmiselt liigutav ja emotsionaalne, kaasa võetud taskurätikupakk läks igatahes suurele ringile.
Läbi katsumuste publiku südamesse
Summerfestil olime silmitsi ka mõne ebamugavusega, mille peamiseks põhjustajaks oli palavus: tervet meie reisi saatis 30+ kraadine kuumus, mis leebus vaid mõneks tormiseks ööks. Eestimaise jaheda suvega harjunud tantsija jaoks oli pidev palavus raske, seega olime alati tänulikud, kui sattusime konditsioneeriga või vähemalt ventilaatoriga ruumi. Kui puhkusereisil, kus basseini ääres lebatakse, võib sellist troopikat täiel rinnal nautida, siis folkloorifestivalil, kus kavas on mitmed tempokad tantsud ja seljas villased riided, päris nii mõnus ei olnud. Ka muusikutele valmistas see leitsak probleeme, sest pillid ei tahtnud neis oludes kuidagi hääles püsida. Ega tantsija ja pillimees seepärast pead norgu lasknud, iga olukorra aitas lahendada huumor, reisikaaslaste tugi ja palju-palju vett.
Enamasti oli esinejatele tagatud lavatagune ala vee, varju ja ventilaatoritega, erandiks oli aga külalisesinemine Ercsi linnakeses, kus meie lavaks oli spordihall, milles lihtsalt ei olnud õhku. Enne meid esinenud slovakid mitte ei soovinud lavalt maha tulles edu nagu muidu kombeks, vaid soovitasid enne tantsima minekut kopsud õhku täis tõmmata, sest saalis jäi hapnikust puudu. Kuna tantsijad ja muusikud olid terve aja keset lagedat spordihalli oma armsa publiku silme all, ei olnud võimalik tantsude vahel veesõõmuks kuhugi kardinate taha astuda või higi tupsutada – viimasest poleks isegi piisanud, sest higi voolas tõesti lõputute ojadena. Pärast seda karmi etteastet tõdesid nii mitmedki soveldajad, et see oli nende võimete piir, enam nii ei taha.
Õnneks ei olnud teised esinemised ka pooltki nii ekstreemsetes tingimustes. Näiteks esinesime kahel korral festivali pealaval, mis asus kultuurimaja ees vabas õhus, kahel korral aga kultuurimaja teatrilaval, kus olid samuti märksa paremad tingimused. Pealava puhul oli aga veider see, et lava ja suure tribüüni vahel oli mitukümmend meetrit täiesti tühja ala. Esinesime justkui eikellelegi, sest publik oli niivõrd kaugel, et ei me ei näinud nende nägusidki. Kui ühel õhtul täitis pealava pealinnast tulnud klezmer-bänd, siis võttis Soveldaja kätte ja täitis selle tühja ala tantsuga, innustades ka linnarahvast tantsuplatsile tulema.
Kõige toredamaks esinemiseks osutus aga õhtu Diósdi väikelinnas. Pärastlõunal sinna kohale jõudes saime teada, et lavale lastakse meid alles viie tunni pärast ja vahepealse aja jooksul ei ole võimalik ei heli- ega lavaproovi teha, pidime lihtsalt tegevusetult passima. Võtsime ette ja tegime meid majutavas võimlemisruumis hoopis kosutava ühisuinaku. Uni tõi selgust, et keset linnatänavat püsti pandud lava on osutunud oodatust väiksemaks, seega tegime vaid kaks tundi enne kontserti terve kava, koosseisud ja paigutused ümber. Kõik tulid muudatustega hästi kaasa ja hea meeleolu säilis. Lõpuks publiku ette jõudes andsid nii muusikud kui tantsijad endast parima ja see kandis vilja – kontserti vaatama tulnud rahvas elas meile väga toredalt ja elavalt kaasa, tegime nende soovil isegi lisaloo! Kõik päeva katsumused, passimised ja ootamatused olid etteaste lõpuks kui peast pühitud ja kojusõit möödus rõõmsa ühislaulu saatel. Väga eriliseks kujunes ka meie viimane etteaste festivalil: esitasime lõpukontserdil järjest Elo Undi “Jaan Kaera” ja Mait Agu seatud “Kaera-Jaani” ning meiega liitusid ka meie kolm tantsijast giidi. Publik hakkas nii kõvasti kaasa plaksutama, et muusikat oli lausa raske kuulda. Selline ülipositiivse energiaga esinemine oli festivalile ilus lõpp. Saime ka festivali juhilt Józsefilt väga kiitva tagasiside ja lubaduse Soveldajat teistelegi festivalidele soovitada.
Toreda punkti pani meie Ungari reisile ka päris viimane ehk lahkumispäev. Kuna meie lend läks alles õhtul, saime päeva esimese poole ise ära sisustada. Sõitsime varahommikul Budapesti, et Szechenyi termides lõõgastuda, veidike pealinna näha ja kodustele suveniire osta. Tundsime, et selline “vabakäigu päev” oli enne kojusõitu igati tarvilik. Enne lennujaama minekut jagasime oma giididele tänusõnu ja kallistusi, nemad meile omakorda maitsvaid pirukaid ja liigutuspisaraid. Kojulennud möödusid kas magades või väsinult muljeid jagades, lisaks tegid meie “reisidirektorid” David ja Marko eraldi tänutseremoonia kõigile, kes aitasid reisi korraldamisele kaasa või meie festivalikogemust kuidagi eriliselt rikastasid. Saime Summerfestil hea kogemuse, kuidas saavutada ja hoida rühmasisest head koostööd ja positiivset meeleolu ka keerulisemates tingimustes ja olukordades. Oleme selle kogemuse ja ka üksteise eest väga tänulikud. Kuigi oli palav ja vahel ka pisut väsitav, saime üheskoos kõigest vaevata üle ja säilitasime igas olukorras hea tuju ja huumorimeele.
Köszönöm, Summerfest!
Kolm põsemusi reisikaaslastele, aitäh Soveldajale ja kõigile, kes meie reisi toimumisele kaasa aitasid!
Reisikirja kirjutas kokku Maria Roosileht, abiks olid David Truusa, Hanna-Liia Kiipus, Indrek Pihl ja Marko Veermets
Comments are closed.